Isa blogi: Igal lapsel on umbes viie sekundiline puhveraeg, millest sõltub, kas ta hakkab nutma või naerma

18.08.2016

Kuigi suvine suurüritus Weekend on läbi saanud, kestab see meie peres ikka veel edasi. Mitte sellepärast, et ma sellest peost sedavõrd vaimustuses oleksin, vaid sellepärast, et selline sügav bassitümps on meil jätkuvalt igapäevane taustaheli. Tümps-tümps-tümps, mis päevad läbi meie elamises kajab. Kuid see ei tekita minus sellist tunnet, et ma tahaksin püsti karata, juusked neooniks värvida ja erinevate näpukombinatsioonidega kaameratele poseerida. Sest see on teistsugune tümps. Need tümpsud, mis meie majas kajavad, on tekitatud kaksikute poolt, kes iga mingi aja tagant põrandale prantsatavad.

Sest see on teistsugune tümps. Need tümpsud, mis meie majas kajavad, on tekitatud kaksikute poolt, kes iga mingi aja tagant põrandale prantsatavad.

Jah, on alanud see hirmus aeg, kui kaksikud end kõige ja kõigi najal üritavad püsti ajada. Piiga suisa jalule. Õnneks Vennas õpib eemalt ja veel päris jalgadele ennast ei aja. Kuid nende balanss ei ole veel suurem asi ja piisab väikesest tähelepanu kõrvale kaldumisest, kui nad tümpsuga põrandal pikali on. Ma täiesti mõistan neid, kes selles vanuses lastel kiivreid peas hoiavad ja ma ei välista, et me ka ise neid mingil hetkel sunnitud kasutama oleme. Kuid Noorsandi puhul ei läinud meil seda vaja ja loodan ehk ka kaksikud pääsevad neist.

Minu peamine ülesanne lastega ongi hetkel lohutamine- tümps- üääää- mina. Esileedi on igasugu tarku raamatuid lugenud ja mulle selgeks teinud, et last ei tohi lohutada teda naerma ajades, või tähelepanu eemale juhtides. Mis on rumalus, sest see on kõige parem viis üldse.

Igal lapsel on umbes viie sekundiline puhveraeg, millest sõltub, kas ta hakkab nutma või naerma. Siin on väga oluline roll selles, kuidas sa ise sellele reageerid. Kui ma reageerin nii nagu Esileedi ütleb, et ma reageerima peaks, ehk võtma sülle ja peegeldama rääkides, et ma saan aru, et tal on valus ja sai haiget, siis võin ma kindel olla, et sellele järgneb pikem nutt. Kui ma aga reageerin hästi rõõmsa näoga ja ütlen rõõmsa häälega “noh, kas sa tegid potsti?”, või näitan kiiresti midagi põnevat, siis on umbes 50% tõenäosus, et mingit nuttu ei järgne, vaid hoopis naeratus ja saab päevaga edasi minna.

Aga ei, ma pean olema kaastundlik ja kuulama, kuidas laps mulle kurdab. Eks ma võin siis ju kuulata ka, kui see talle emotsionaalselt kasulikum on. Mis saab mul selle vastu olla. Peale selle, et minu lähenemine on rõõmus ja kestab viis sekundit ja Esileedi lähenemine on nukker ja võib kesta ülimalt pikalt.

Ma olen aru saanud, et see, mis puudutab KÕIKE, on Esileedil õigus. Ma olen tihti mässanud ta vastu ja jätnud asju tegemata lihtsalt sellepärast, et ma ei ole viieaastane ja mulle ei pea mingeid elementaarseid asju ette lugema ning alati seda hiljem kahetsenud. Kuid samas ei tunnista ma seda, sest kuidas ma saaks? See annaks talle meie suhtes jämedama otsa ja ta saaks järgmine kord kasutada väljendit — eelmine kord sa ka ei kuulanud ja mis tulemus oli?

Ta võib ju minust laste teemal parema intuitsiooniga olla ja kohati ratsionaalsem (kindlasti mitte targem, see tuleks kohe ära märkida), aga suhe ei tohiks olla selline, kus on üks arvamus. Meil täitus Esileediga just seitse aastat abiellumise päevast ning meil on suhte jooksul olnud rohkelt tülisid. Väga palju. Sest me oleme kaks täiesti erinevat, põikpäiset inimest, sest me oleme veendunud, et me teame mõlemad, kuidas asjad tegelikult olema peaks. Seitse aastat on selgeks teinud, et tema teab, aga mina arvan, sest minu arvamine on tihti selle põhjal, et kui mulle ei meeldi, kuidas Esileedi midagi serveerib, siis ma automaatselt vastandun ja teen asju vastupidiselt tema soovitatule. Pole eriti täiskasvanulik, aga noh… mul on vähemalt ok lauluhääl. Midagigi head.

Mis puutub lapse emotsionaalsesse tervisesse, siis selles ma usaldan Esileedit. Isegi, kui tema lähenemised on naeruväärsed, siis lahti seletades on need enam kui loogilised. Üks peamiseid põhjuseid, miks kaksikud istudes tasakaalu kaotavad on ka Noorsandi abi, kes neid pikali aina lükkab ja siin on jälle olukorrad, kus Esileedi mind tihti vaikselt parandab. Kui Noorsand on järjekordselt tite ümber lükanud, siis esimene asi, mis ma pahaselt käratada tahan, on küsimus “Miks sa teed nii?” või “Kas sa oled imelik või?”, mis mõlemad on lapse jaoks alandavad. Mida ta oskakski vastata? Kui ma vihahoos taas sellise küsimuse õhku lasen, siis mulle meenub, et tegelikult tuleks selgitada, et tuleb olla ettevaatlik, sest tita saab muidu haiget. Ole õrn. Eks ma ka õpin. Nagu ma ikka ütlen, siis ma õpin enda kohta isana nii palju. Ma olen alati arvanud ennast kui kannatlikust mehest, aga tegelikult olen ma lühikese süütenööriga ja ma pean tihti sisse-välja hingama, kui Noorsand ühele kaksikutest taas kaksiratsi selga ronib. Kolm nii väikest last on palju. Kuid samas, kes on öelnud, et elu peab lihtne olema.