Isa blogi: Esileedi vandenõu, et ma mingil juhul olümpiat ei näeks – a mida henry teeb?

Isa blogi: Esileedi vandenõu, et ma mingil juhul olümpiat ei näeks

4.08 2016

DSC01950Homme algavad olümpiamängud ja meil on Esileediga kokkulepitud, et järgmised paar nädalat ta mind lastemuredega ei tülita ja laseb mul rahulikult mänge jälgida. Need toimuvad iga nelja aasta tagant ja maru nadi oleks see, kui ma ei suudaks neid laste vääksumise ja sülle norimise tõttu nautida. Jalgpalli EM läks juba laste kantseldamise nahka ja ma ei tea, kas see oli mingi vandenõu, aga kõik väravad juhtusid siis, kui ma kõrvalruumis mähkmeid vahetasin. Lastel. Igaks juhuks täpsustasin.

Sellest kokkuleppest veel Esileedi suurt midagi ei tea. Ainuke asi, mis ta teab, on see, et homme algab olümpia. Tegelikult ma olen suhteliselt kindel, et ta ei tea sedagi. Ta teab, et algab, kuid kui ma läheksin ja ütleksin, et see algab homme, oleks ta väga üllatunud. Ja ma tean ka seda, et kui ma selle kokkuleppe, mis veel ei ole tehniliselt kokkulepe, vaid minupoolne ettepanek, teeks ta seda etteheitvat nägu, mida ta nii hästi oskab, ulataks mulle ühe lastest ja mul ei oleks muud valikut, kui minna mähet vahetama.

Naised on meestega võrreldes teistsugused ja väärtustavad teistsuguseid asju, nagu rahu ja lapsed ja see, et keegi kodus sporti vaadata ei saaks. Praegu on meil kahe esimesega keerulised lood. Spordi mittevaatamisega on tal praegu kõik kontrolli all, sest midagi ei toimu enne homset. Rahu ja lastega seevastu on hullumeelsed ajad. Nimelt on kaksikud ära õppinud istumise ja ennast igast asjade najale püsti ajamise. See tähendab seda, et nad on kogu aeg asendites, kus piisab ühest valest liigutusest ja nad on “nätaki” peaga vastu parketti. Ja nad teevad neid liigutusi iga natukese aja tagant ja kogu elamine täitub nutuga, mis elimineerib ka selle rahu võimaluse. Lisades siia homme algav spordivõistlus ja ma tean ette, et kui korvpall peaks lisaajale minema, siis on keegi peaga põranda tugevust katsetamas ning ma võin mängust vaid und näha.

Teine probleem kaksikute püsti ajamisega on see, et nüüd nad ei upita end mitte ainult igast asjade najale, vaid nad püüavad upitada end üle igast asjade. Siia alla käivad ka võrevoodid, mille põhja me oleme senini kõrgemal hoidnud, et see oleks suure voodiga umbes ühel tasapinnal. Peale seda, kui Vennas mitu hommikut järjest ärgates üle ääre parketile peakat on üritanud hüpata, otsustasime, et on aeg vist võrevoodite konstruktsiooni muuta ja põhi allapoole lasta.

Probleemidele on vastukaaluks ka positiivne noot, sest lapsed on enda uue oskuse üle nii uhked ja rõõmsad. Ilmselgelt oli neil villand, et nad saavad mängida ainult nende asjadega, mis põrandal on, sest nüüd saavad nad end upitada ka nende suurte kastide najale, mis on vanavanemate toodud leludest pungil.

Ka Noorsand on kaksikute uuest oskusest sillas ja veelgi enam- ta käib ning treenib neid aina tugevamaks. Nii, kui ta näeb, et üks kaksikutest on end istukile ajanud, jookseb ta rõõmsalt kilgates tema juurde, et teda vaikselt särgist kiskuma hakata, et titt oma tasakaalu kaotaks. Tavaliselt tal see õnnestub ja emb-kumb kaksik vajub põrandale pikali. Kuid mida aeg edasi, seda kindlamalt neil küljelihased töös on ja Noorsand peab aina enam pingutama, et neid tagasi pikali saada.

Ka siis, kui kaksikud üritavad end enda lamamistooli vinnata, jookseb Noorsand ülirõõmsalt toolini, kargab üle nende peade sinna istuma ning vaatab üllatunud näoga mulle või Esileedile otsa, et mis te pragate, mul oli nagunii plaanis siia istuma tulla ning see, et Piiga ennast samal ajal sinna peale vinnamas oli, on puhas kokkusattumus.

Igal juhul ma juba tean, mida mina olümpiamängude ajal teen – vahetan mähkmeid ja ma olen veendunud, et Esileedil on varrukas mingi nipp, kuidas leida endale tegevus just selleks hetkeks, kui mähkmevahetuseks läheb, et ta ise minna ei saaks ja teine pool sellest nipist garanteerib, et mähe vajab vahetamist täpselt siis, kui teleris kõige põnevam moment on. Näiteks hetk enne Kanteri kuuendat heidet, millest tema puhul tavapäraselt sõltub, kas ta pääseb lõppvõistlusele või mitte. Aga mis mul sellest, ma pean peaga põrandat kündnud kaksikut lohutama, või mõnda mähet vahetama.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

2 kommentaari

  • Jaanika

    04.08.2016 at 19:59

    Meil oli sama jama selle püstiajamisega, et kohe lendas peaga piki põrandat ja oh seda nuttu, mis sellele järgnes. Kuidagi pooljuhuslikult kohtusime ühe füsioterapeudiga, kes ütles, et käputamine on lastel väga oluline arengufaas, mida ei tohiks kindlasti vahele jätta. Meil poiss ainult roomas. Nimelt treenib käputamine selga ja kere tasakaalulihaseid, mis on väga olulised selleks, et kogu aeg mitte pikali lennata. Käputamisfaasi vahele jätmine aga põhjustab suure tõenäosusega täiskasvanueas alaseljavalusid. Mina ise olen selle ehe näide 😀 Enda poisi saime lõpuks käputama nii, et võtsime mähkme jalast ja külma põranda peal oli kohe käpuli ja nii siis tegimegi iga päev trenni. Ei tea ainult, kas see tüdrukukute juures ka toimib 😀 Igatahes loodan, et mu jutust oli abi 😉 Edu teile! Toredad olete!

    1. henry

      12.08.2016 at 00:16

      Aitäh sulle! Ja sina oled igati tore, et sa nii vahva kommentaari jätsid. Proovisime ka sinu soovitusena ilma mähkmeta. ajas tõesti rohkem käpukile 🙂

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga