Isa blogi: kas nii väikese vanusevahega lapsed on hea idee?

28.07.2016

Kuidas pääseb Noorsand lauale turnima? Üks variant on võtta tool, lohistada see paar sentimeetrit lauast eemale, ronida tooli peale ja sealt edasi lauale. Kuid see on ilmselgelt liiga igav ja liiga lihtne. Igaüks tuleb selle ja seepärast on Noorsand leiutanud oma viisi. Tuleb võtta mingi laulev mänguasi, mis kaksikute tähelepanu tõmbab ja panna see mängima. Tavaliselt kulub murdosa sekundist, kui Vennas oma kiirete käte abil end roomates kohale toimetab. Siis tuleb mänguasi kusagile eemale tõsta, sest see on vanema venna töö- võtta kaksikutelt kõik mänguasjad käest ja panna need kättesaamatutesse kohtadesse. Kuid kaksik nüüd paigas, tuleb ronida tema selga, haarata käega laua äärest, astuda Vennasele pähe ning vinnata end laua peale. Toimib.

Tavaliselt, kui ma satun olema teises toas ja kuulen üht kaksikutest vääksumas, siis on see alati üks põhjust kahest- kas Noorsand on mingi mänguasja käest võtnud, või ta juba toimetab tema seljas turnides. Minu asi on sisi see asi lahendada, kuid misiganes võlu selles seljas turnimisel on, siis see kordub õige pea taas ja minu manitsustest suurt kasu ei ole olnud.

Üldse tähendab kolm nii väikest last pidevad kära. Pidev lärm, ringi tormamine, mänguasju täis olev põrand ja iga mingi aja tagant kurtmine, kui keegi liiga saab, kellelgi seljas istutakse, või kui kellelgi mänguasi käest haaratakse. Kui kaksikud magama lähevad, on see nagu puhkus ja kui Noorsand magama läheb, on see nagu puhkus. Kaksikud omaette on lihtne ja Noorsand omaette on lihtne. Hullumaja on siis, kui nad on kõik ärkvel, mida juhtub enamus ajast. Kuid hullumaja on see ainult täiskasvanute vaatenurgast, sest lapsed ei tundu selle lärmi ja segaduse vastu eriti olevat.

Minu käest on küsitud, et kas nii väikese vahega lapsed on siis hea mõte? Kes ei tea, siis Noorsand oli aasta ja üheksakuune, kui kaksikud sündisid. Ma arvan, et see oli suurepärane vahe, sest hoolimata sellest eelpool loetletud segadusest, toimivad nad koos suurepäraselt. Noorsand on kaksikute silmis maailma kõige intelligentsem ja naljakam tegelane maailmas. Eile pani Noorsand kaks põrkepalli endale suhu ja te oleksite pidanud Vennase nägu nägema. See oli segu uhkusest, uskumatusest, et keegi sellise geniaalse asja peale tuli ja võis tabada ka väikest kadeduse nooti, et ta ise selle peale ei tulnud. Minu ja Esileedi näod seda vaimustust ei jaganud, vaid me tormasime talt neid palle suust ära saama, et ta jumala eest neid alla ei neelaks. Need on siiski 50 senti tükk.

Minu üks suurimaid hirme ongi, et lapsed midagi alla neelavad, mis neile kurku kinni jääb. Teine suur hirm on mul puugid. See puugihirm tekkis mul juba väiksena, kui keegi ütles mulle, et kui puuk hammustab, siis pooled surevad ära ja teised lähevad peast lolliks. Mind hammustas ka ükskord puuk, aga näe, ellu jäin…

Teiseks see vaatepilt, kuidas lapsed omavahel suhtlevad, sest hoolimata nendest kismadest ja tülidest, mis aeg-ajalt ette tulevad, on näha seda suurt armastust, mida nad jagavad. See, kuidas Piiga söögitoolis Vennaseni sirutab ja teda põsele silitab, kui Vennas nutab, sest järatav kurk on tooli alla kukkunud. Loomulikult võiks ta silitamise asemel talle oma kurgi ulatada, aga see silitus on sama armas žest. Või kui nad hommikul ärkavad. Nii kui nad silmad lahti teevad, hakkavad nad üksteisele naeratama ja vaikselt nohisedes nad seal omavahel midagi seletavad, millest vaid nemad aru tunduvad saavat.

Selline vahe ja selline kombo nagu meil lastega on, on just selline nagu ma sooviksin. Kui me kaksikud saime, siis see tundus korraga liiga palju lapsi, kuid nüüd ei kujuta ette, et ühte neist poleks. Kõik on juba praegu väljakujunenud isiksused oma murede ja rõõmudega. Kui ma peaksin uuesti tegema, siis ma teeksin kõik täpselt samamoodi. Ainuke muutus oleks see, et ma alustaksin laste saamisega varem pihta. Oleks ma teadnud, et lastega nii lõbus on ja see elu nii täielikumaks teeb, poleks ma nii pikalt nende saamisega venitanud.