Isa blogi: Mis oleks kodus teistmoodi, kui mina oleksin meie pere otsustaja? – a mida henry teeb?

Isa blogi: Mis oleks kodus teistmoodi, kui mina oleksin meie pere otsustaja?

21.07 2016

DSC_0887~2Ma jäin siin üks päev omaette arutlema, et kui meie peres ei oleks kaht otsustajat, vaid üks, siis kas on midagi, mida ma teistmoodi teeksin? Loomulikult oli juba see väide, et meie peres on kaks otsustajat, naeruväärne, sest meie peres otsustab asjade üle Esileedi ja minule lihtsalt meeldib mõelda, et ma otsustan. Mina olen pigem see, kes ideed õhku viskab, millele Esileedi tavaliselt veto peale paneb. Kindlasti ei ole ta selle väitega nõus ja väidaks sinisilmselt, et nii need lood tegelikult ei ole, aga uskuge mind, on.

See ei ole muide üldse halb asi, sest ma olen väga tormakas otsustaja. Ma mitte ainult ei otsusta emotsiooni ajel, vaid mulle meeldib emotsiooni ajel otsustada. Mis võiks olla veel parem, kui osta mingi jama ja sellest veel rõõmu tunda? Esileedi aga tahab maha istuda, selle ostuidee tükkideks hekseldada, et ma analüüsiks süvitsi, kas mulle tõepoolest on seda vaja ning ma jõuan alati ühe tulemuseni — ma tõesti ei vaja. Ehk siis rõõmu asemel korraga kaks pettumust — mul ei ole seda vaja ja ma ei saa seda.

Kuid kui mina oleks ainuke otsustaja peres, kas on asju, mis oleks kodus teistmoodi, kui nad seda praegu on? Loomulikult on. Esiteks on üks asi, millest ma üldse aru ei saa, mida Esileedi mind ostma sunnib, on väikesed lapikesed, mis käivad pesumasinasse pesu sekka. Kui ma ei eksi on need värvipüüdmislapid. Mis ajast on need järsku vajalikud? Veelgi olulisem, kuidas saab see 10x10cm lapike kuidagi värvi püüda? Teine samalaadne lapike käib tal kuivatisse, mis väidetavalt teeb ka midagi. Mida, pole ma päris kindel. Meie elamises poleks ühtegi neist lappidest, see on kindel. Aga kuna mina meie peres olen ainult see toetav jõud, siis see pole minu otsustada. Käin nagu kullake pilk maas poes, võtan selle paki vastumeelselt riiulilt, panen korvi ja veel maksan ka selle eest ning need pole üldse mitte odavad asjad.

Meil oleks vähemalt kaks kassi ja kaks koera. Ma olen lapsest saadik endale koera tahtnud ja kodused on alati öelnud, et koer on suur vastutus ning nemad ei kavatse seda vastutust enda peale võtta, et nad peavad hakkama minu eest koera jalutama. Mõistlik, kui mitte arvesse võtta seda, et umbes aasta peale seda, kui ma kodust välja kolisin, oli vanemate kodus koer platsis. Kassidega on mul teistsugune suhe. Meil oli kunagi kass, kelle üks meelistegevusi oli mu kingadesse ja voodisse urineerimine, aga ma ajan selle nooruse kaela, et ma ehk mängisin temaga natuke liiga intensiivselt ja ehk olin ka haiget teinud. Meie laste seas on sama intensiivne vaid Vennas. Noorsand ja Piiga on ka aktiivsed, kuid pole nii rohmakad ja oskavad õrnad olla. Esileedi selgitus on see, et meil on niigi palju tegelasi kodus, kelle eest hoolitseda ja loomade peale võime mõtlema hakata siis, kui lapsed on umbes viiesed, sest siis nad mõistavad rohkem ja tunnevad enam rõõmu. Igatahes oli Noorsand naabrite uuest kassis väga sillas ja ajas teda eile pool õhtut taga.

Ma paneksin poisid poksi ja/või maadlustrenni. Piiga trennide peale pole ma mõelnud. Ma ei tea, mis võiks tüdrukutele meeldida. Mind on meie blogi Facebooki lehel suisa hurjutatud, et ma olen soorollides kinni ning riietan poissi sinisesse ja tüdrukut roosasse ning ostan poistele mängimiseks autosid, mitte nukke. Samas, mul ei ole ka plaani sooneutraalseid lapsi kasvatada. Kuid poisid võiksid suuta end ja enda õde kaitsta ning enesekaitse on vajalik oskus terveks eluks. Mingil hetkel võiksid nad lisaks küll korvpalli juurde võtta, sest tõenäoliselt saavad neist pikad inimesed, sest ka meie Esileediga oleme pikad. Esileedile loomulikult see poksi ja maadluse idee ei meeldi, sest tema on kusagilt endale pähe võtnud, et viltused ninad ning täispaistetanud kõrvad ei ole ilusad. Saa siis neist naistest aru — armid kaunistavad aga muud deformeerumised mitte.

Üks asi, mis ma veel teistmoodi teeks, on see, et ma ostaks lastele ainult selliseid riideid, millel on ainult ühte tüüpi kinnitused — need peaksid kinni minema ainult krõpsudega. Äärmisel juhul trukkidega. Aga missugune sadist mõtles kunagi välja, et võiks beebi riietele panna nööbid? Kes iganes on üritanud öösel lastel mähkmeid vahetada, see teab, et juba see on suhteliselt võimatu missioon. Lisa sinna pisikesed nööbid, mida vaevu sõrmede vahel tunda on ja nööbiaugud, mis on kümme korda väiksemad kui nööp ise, siis ongi meil retsept jubedaks katsumuseks. Lisaks on need magamiskombede trukid jalgade vahel täiesti ebaloogilised. Alati, kui ma üritan neid kinni saada, jääb umbes kolm trukki üle. See tähendab, et kõik trukid tuleb uuesti kaelani lahti teha ja alustada uuesti. Üks pikk krõps kaelast jalgevaheni ja korras. Päeval võiks nad üle pea käivate keepidega käia, sest nagunii määrivad nad kõik enda riided poole tunniga ära. Siis oleks nii lihtne tõmmata keep üle pea ja teine samamoodi asemele.

Aga ok, Esileedi kirjutas mulle just sõnumi, et poest on värvipüüdmislappe vaja. Iroonia missugune. Ta ei saavat enne värvilist pesu pesta. Kui see lapp püüab värve, siis miks ta peseb ikka värvilist ja valget pesu eraldi ning meil on nii värvilise kui valge pesu pesupulber? Nii palju küsimusi.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga