Isa blogi: Kõige tüütum ja keerulisem osa lapsevanemaks olemise juures – a mida henry teeb?

Isa blogi: Kõige tüütum ja keerulisem osa lapsevanemaks olemise juures

30.06 2016

DSC08256Mul seisab sel nädalal ees poissmeesteõhtu ja tuleval nädalal on meid kutsutud pulma. Me pole Esileediga jupp aega kodust välja pääsenud nii, et ainult meie kahekesi.

Viimati oli eelmise aasta detsembris, kui me käisime Pühajärvel ühes hotelli restoranis söömas maailma parimat põdraliha steiki. Ma ei tea, kas see oli maitseelamus, mida see restoran meile pakkus, imeline teenindus, või fakt, et me saime kodust ära nii, et me ei pidanud muretsema, kuidas meie lastel läheb. Tõenäoliselt kõik kokku, aga see oli üks mõnusamaid äraolemisi, mis mul meelde tuleb. Eriti romantiliseks tegin ma õhtu sellega, et ma avastasin alles restoranist lahkudes, et ma unustasin tualetis käia ja palusin Esileedil oodata, kuni ma põõsastes sahistamas käin. Polekski olukord ehk väga hull olnud, kui sinna samma parklasse poleks üks teine auto lisandunud, mistõttu mul maru kiire hakkas. Talvine aeg, ilma mustrita pidulikumad kingad, kiirustamine ja nii ma olingi libedal siruli maas ja oigasin valust. Ma ei tea, mida see saabunud paarike mõelda võis, kui nad oigavast põõsast mööda jalutasid. Õnneks nad ei tulnud uurima.

Aga poissmeesteõhtule minek ei ole lihtsalt minek, kui sul on kolm väikest last. See vajab suuremat planeerimist. Isegi kodus dušši alla minek vajab kooskõlastamist ja planeerimist – mähkme kontroll, kas lapsed on söönud, kas keegi neist on viril, kas kellelgi on tulemas uneaeg jne. Minu jaoks ongi kogu see tüütu planeerimine miski, mis tuleb kõige keerulisemalt, sest enne Esileedit oli mu pikim suhe kolm nädalat, millest kaks nädalat ja kuus päeva tüdruk ei olnud isegi teadlik, et me käime. Ainult mina teadsin. Kui ma talle siis kolme nädala täitumisel õnne soovisin, ei suutnud ta oma imestust varjata. Ka naeru, aga sellest ei soovi ma rääkida. Kogu see aeg, mis mina omast arust flirtisin, arvas tema, et ma tegin nalja, sest Henry teeb ju alati nalja. See ütleb ka mu flirtimise oskuse kohta vist nii mõndagi. See oligi mu pikim suhe, mis ei olnudki suhe. Ka see suhe ei vajanud mingit planeerimist. Kuid lastega muutub kõik. KÕIK. Nagu Nancy laulu sõnad on “Sa muutsid kõik, sa muutsid kõik, ma ära tundsin enda”. Ma teisi sõnu sealt ei mäleta, aga ma arvan, et see laul oli lastest ja vanematest, kes ühel hetkel kogu selle vanemaks olemise juures unustavad ära iseenda.

Ma ei mäleta millal ma viimati ärkasin selle peale, et mul uni ära läks. Igal hommikul arvavad kaksikud, et kuna neil on uni läinud, siis peaksid kõik teised ka virguma. Ehk ma pean ka oma und sättima laste järgi. Ma ei saa väsinuna kell seitse õhtul magama heita, sest Noorsand ei ole siis veel väsinud. Ma saan magama minna siis, kui Noorsandil on aeg voodisse minna. Ma ei saa endale ka lubada pikalt ärkvel olemist, sest tean orienteeruvalt, et kaksikud ärkavad umbes kell kuus, Esileedi on öisest imetamisest rampväsinud ja mina pean hommikul üle võtma. Ehk ka see õnnis aeg, mis ma võiksin öösel ärkvel olla, maksab mulle hommikul kätte, sest kaksikud ei maga kunagi sisse. Mitte kunagi!

Kui ma peaksin nimetama ühe spordiala maailmas, mida ma teha sooviks, siis selleks on korvpall. Me käisime enne kaksikuid sõpradega kahel päeval nädalas palli patsutamas ja ka sellega on nüüd kõik, sest see sõidab laste uneajale sisse. Siin kohal ma ei saa isegi planeerida, sest see langeb sellisesse aega, kus minust ei sõltu miski. Seepärast olen ma ka laste sünniga korralikult kaalus juurde võtnud, kuna füüsiline aktiivsus sporditegemise näol on suur ümmargune null. Ma lihtsalt ei suuda pühenduda aladele, mis mind absoluutselt ei huvita- kõnd, kepikõnd, rattasõit. Minu jaoks peab sportimine lõbus olema ja seda on minu jaoks meeskonnasport, kuid kuna enamus inimesi käib kella viieni tööl, siis õhtustel aegadel ei saa aga käia mina. Ainuke asi, mis mind näiteks kõnni juures motiveeriks, oleks see, et ma saan varsti koju tagasi.

Ka pulma minek on meil pikalt planeeritud, sest Esileedi on miskipärast veendumusel, et Noorsandi ei tohiks üksi lastevalvesse jätta. Ta on varsti juba kahe ja poole aastane! Millal ta veel vastutust õpib, kui mitte praegu? Aga ma andsin Esileedile järele ja me kutsume Noorsandile paar inimest appi kaksikuid valvama. Kuid isegi, kui me saame need inimesed appi, ei pääse me planeerimisest, sest kaksikud on jätkuvalt rinnapiima peal, mis tähendab, et Esileedi peab mingitel hetkedel pulmapeolt kaduma, et siis uuesti tagasi tulla. Pudeliga toidu jätmine võiks olla hea mõte? Kahjuks ei arva seda Vennas, kelle jaoks on pudelist söömine umbes sama jälk nagu wc-harja lakkumine. Õigemini potiharja lakkumine ei ole tema jaoks jälk. Vastupidi, ma pean seda pidevalt peitma, et ta seda endale suhu ei topiks. Pigem võiks siis võrdluseks tuua, et see on tema jaoks sama jälk nagu riietumine. Ma ei tea, mis meie lastel selle riietumisega on, et tuleb viimse jõuvaruni vastu punnida.

Aga see, et mul selle planeerimisega raske harjuda on, ei tähenda, et see mulle ei meeldi. Mulle meeldib väga isa ja perekond olla. Elu peabki olema pidevas muutuses, sest meil oli Esileediga just vestlus teemal, et mis me tegime enne lapsi. Mitte midagi. Elu lihtsalt kulges. Nüüd on iga päev väljakutse ja õppetund. Eriti õpime me enda kohta. Ma võin seda vabaduse tunnet tunda ka siis, kui lapsed magavad. Mitte eriti valjult ja mitte üle tunni aja, sest kauem nad tavaliselt järjest ei maga. Asi seegi.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

1 kommentaar

  • L.

    30.06.2016 at 21:18

    Nii hästi kirjutatud! Lugesin ja itsitasin ja tundsin rõõmu, sest ka minu alla aastane ärkab kl 6 ja see tähendab, et ma pean mitte hiljem kui 22 magama minema muidu on hommikul jama. Aga nii mõnus on õhtul lihtsalt olla….Ja me ka just arutasime mehega, et pole juba peaaegu aasta kahekesi kuskil käinud. Mitte et poleks kedagi appi võtta aga no ei suuda teda kellegiga jätta..kanaema sündroom 😛

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga