Isa blogi: Sellest, kuidas Noorsand meie töö kasvuhoones hävitas ja mida kaksikud lakkumas käivad

23.06.2016

Üks suur pluss, mis meie kodul on, on kasvuhoone. Kui me uut elamist otsisime, siis just väike aed koos kasvuhoone või selle ehitamise võimalusega, olid ühed olulised kriteeriumid. Mis võiks olla nauditavam, kui astuda suvisel hommikul palja jalu läbi kastese heina kasvuhoone poole, murrad endale natuke salatit ja lööd hambad sisse täiesti oma enda aia tomatisse? Minu jaoks täielik idüll. 

Noorsand seda aga nii ei näe. Talle meeldib kasvuhoones toimetada. Mida ta seal toimetab, ma ei ole kindel. Kuid sellega pole probleeme olnud. Peamiselt püüab ta vist putukaid, kes mööda maasolevat kiviparketti ringi sibavad. Kuid viimati kasvuhoonesse minnes avastasime, et lisaks putukatele, oli ta kätte saanud ka kõik tomatid, milleni küündis. Umbes 20 rohelist tomatit lebas varte all maas ja Noorsand võidurõõmsalt juures seletades midagi entusiastlikult.

Eks valdasid kahetised tunded- ühelt poolt viha, et miks sa nii tegid ja teiselt poolt heldimus, et enda arust tegi ta ju miskit asjalikku. Seletasime vaikselt ära, et nii ei tehta, tomateid korjatakse siis, kui nad punased on ja isa süda rõõmustas, kui ma seletasin seda tema tarkadesse silmadesse ning ma sain aru, et iga sõna jõudis pärale. Kallistasime teda ja hakkasime kasvuhoonest välja minema ning raksaki- Noorsand avastas ühe tomati veel, mis oli eelnevalt kahe silma vahele jäänud ja noppis selle ka ära.

Igal juhul meenutas see olukord Nukitsamehe filmi, kus Nukitsamehele selgitati selgelt ära, mis on õige ja mis mitte ning ta läks kiskus kõik lilled üles, et sigadele süüa anda. Enda arust tegi ta ju ka õiget asja. Talle ei olnud keegi öelnud, et lilli ei tohi juurtega üles kiskuda, vaid talle selgitati, et voodis ei tohi lõket teha. Ka keset köögi põrandat linoleumil ei tohi nagu seda õppis enda kogemusest mu nõbu, kui ta väiksena peaaegu enda korteri maha põletas.

Ma oleksin võinud temaga pahandada, kuid reaalselt mõeldes, siis mis maksab 20 tomatit? Kogu kahju on ehk 10 eurot ja ma ei leia, et see oleks miski, mille pärast endast välja minna. Loomulikult ei ole siin asi rahas, vaid oma tomat on oma tomat, siis jällegi- pahandamine ei oleks midagi tagasi toonud, vaid rikkunud Noorsandi tuju ja nopitud tomatid oleksid ikka rohelised olnud. Lahenduseks on see, et ilma järelvalveta enam Noorsandi kasvuhoonesse ei lase. Oli see ju tegelikult meie viga.

Aga eks me ole kõik vast teinud selliseid asju väiksena, kui me soovisime teha midagi head ja põnevat, kuid tegelikult oli see miski, mis ajas kellegi hulluks. Esileedi tõi enda analoogse näite enda lapsepõlvest, mil ta käis kasvuhoones ja hammustas rippuvatel tomatitel punaseid külgi ära, jättes rohelised rippuma ning küpsema. Ma ei kujuta ette, kuidas ta ema reageerida võis, sest Esileedi on eriti suurest perest ning ema elutöö on olnud neil kõigil kõhud täis hoida ja selline olukord võis ta närvi ajada ikka.

Õnneks kaksikud veel selliseid asju ei tee. Neil on praegu ringi uudistamise periood. Nad roomavad mööda elamist ringi, lakkudes kõike, mis teele ette jääb. Seepärast on Esileedi koristamas nagu maniakk. Iga päev on tal tolmuimeja ühes käes ja mopp teises, sest lapsed on sülle võttes nagu tolmurullid. Ühes asjast olen ma aru saanud- laste määrdumine ei ole kuidagi seotud sellega, kui puhas või must tuba on. Nad on tolmused ka siis, kui Esileedi on just küürimise lõpetanud. Keegi ei oska seletada, kust nad need tolmurullid endale korjavad.

Ka on neil tekkinud lemmikud asjad, mida lakkuda või suhu toppida. Piiga eriliseks lemmikuks on osutunud tema enda sokid. Kõige pealt tuleb need jalast ära kakkuda, et siis sokk suus mööda elamist ringi tuustida. Esileedi on alati hädas sokke otsides, sest kõik on lutsimisest läbimärjad. Vennas limpsib aga kõige meelsamini köögis asuvat prügikühvlit ja ka see distsiplineerib meid seda pesema peale igat kasutust. Vennas, kui sa kunagi seda blogi peaksid lugema, siis mul on mitmeid pilte ja videosid sellest ning kui sa oma tuba korras ei hoia, lekivad need netti.

Kuid ma olen enda üle eriti uhke, et ma suutsin nopitud tomateid nähes rahulikuks jääda, sest varem ma nii kaalutletud ei olnud ja olin sellistes olukordades tunduvalt tulisem. Isaks saades prioriteedid muutuvad. Kardinaalselt. Minu jaoks on iga kell laps olulisem kui tomat. Päriselt. Isegi kurgist tähtsam.