Isa blogi: Meil on täna taas selline pool-tähtis päev – a mida henry teeb?

Isa blogi: Meil on täna taas selline pool-tähtis päev

16.06 2016

7eba55762687640d67-74830977Sest kaksikud said täna juba kaheksa kuud vanaks. Me ei tähista neid minisünnipäevi rohkem, kui et me soovime õnne, paneme ehk ka törts pidulikumad riided selga ja pildistame, et jääks väike mälestus. Noorsandiga olid need päevad miskipärast suuremalt ette võetud, aga eks see ole vist paratamatu, et esimese lapsega ongi kõik erilisem, sest sa teed kõike esimest korda.

Kuid täna ma räägiks natuke teile kaksikutest, missugused nad minu silmade läbi on. Kindlasti näeb Esileedi neid hoopis teistsugusena ja peab oluliseks mingeid teisi kriteeriumeid, sest tema veedab nendega hulga rohkem aega, kuna nad vajavad imetamist ning ka magavad nad Esileediga ühes voodis.

Vennas on nende kaheksa kuuga meile selgeks teinud, et tema kodus mingit laisklemist ei ole. Hetkel, kui ta näeb, et keegi istub diivanil tõsise näoga ja ei vaata tema suunas, annab ta väga häälekalt märku, et see ei sobi kohe üldse mitte. Praegugi kirjutades kuulen teisest toast Vennase vääksumist. Ma eeldan, et see oli seetõttu, et Esileedil oli jultumust istuda hommikusöögilauda ilma, et ta oleks Vennase sülle võtnud. Ta peab absoluutselt kõigest osa saama.

Ka on ta väga uudishimulik. Kolmest lapsest kõige uudishimulikum. Pole harv juhus, kui Esileedi järsku karjatab, kui ma temast ja Vennasest laulu ümisedes mööda kõnnin. See ei ole sellepärast, et ma nii kohutavalt laulan, vaid sellepärast, et kui samal ajal juhtub Vennas Esileedi rinna otsas olema ja ma ümisedes mööda kõnnin, siis ei saa ometi ju Vennas vaatamata jätta, kes seal ringi tuuseldab. Probleem on lihtsalt selles, et suures söömishoos unustab ta rinnast enne lahti lasta ja püüab selle enda pea pööramisega kaasa vedada. Ei toimi. Mul on vahel jultumust Esileedile öelda, et nii valus ju ka olla ei saa, mis peale ta tahab mind vastupidises veenda ja pakub välja, et ta võiks sõrmedega mu nibu väänata ja ma võiks selle põhjal otsuse teha, kas on valus või mitte.

Samuti on Vennas väga valikulise liikumisvõimega. Ta võib seal toa keskel vääksuda ja pikalt joriseda, sest ühtegi mänguasja käeulatuses pole. Jättes mulje, et ta ei oska isegi roomata veel mitte. Kuid nii kui ta näeb midagi, millest me oleme püüdnud teda eemale hoida, nagu telefon, fotokas, teleripult või mõni muu asi, on ta sekundiga liikumas, endal eriti rõõmus ja sihikindel nägu peas. See ajabki hulluks- kui sul on igav, siis mine rooma asjade juurde, et endale tegevust leida. Kuid ei. Seni, kuni see asi keelatud ei ole, ei ole tal ka mingit huvi roomama hakata. Kui ma püüan temast põrandal pilti teha, on ta sekundiga minu objektiivi lakkumas.

Teine sünnipäevalaps, Piiga, on totaalselt teistsugune ja juba praegu tõeline preili. Kui keegi võõras ei teaks, kumb kaksik on kumb ja eeldades, et ka riietuse järgi pole võimalik vahet teha, siis oleks võimalik ikka aru saada, et tegemist on tüdrukuga, sest temas on see naiselik vibe olemas. Seda on raske seletada, aga see viis, kuidas ta mängib, kuidas ta lihtsalt on, siis sellest kiirgab sellist peent olemist. Kui poisid on sellised mürgeldajad ja toa segamini ajajad, siis Piiga toimetab seal paari lemmik leluga ja vahel on selline tunne, et ta juba mängib kodu.

Sarnaselt Vennasega on ka tema hästi rõõmsameelne laps, kuid seda seni, kui ta tunneb ennast turvaliselt. See tähendab oma kodus ja omade inimestega. Meil on olnud mitu üritust, kus me oleme käinud ja kui Piiga aru saab, et see on mingi võõras koht võõraste inimestega, siis tema õnnetu nutt ei lõpe enne, kui me oleme tagasi kodus. Sama juhtub siis, kui keegi, kes ei käi eriti sageli külas, ta endale sülle võtab. Kümme sekundit vaadatakse tõtt ja siis läheb lahti ning kestab seni, kuni mina või Esileedi ta enda kätte võtab. Kui see sama inimene järgmine kord tuleb, on ta juba tuttav ning sellist spektaaklit kogema tõenäoliselt ei pea.

Kui Vennas on oma pikkade ripsmetega ja avala naeratusega südametemurdja, siis Piiga küll naeratab, kuid nende kahe naeratuse vahele, mis ta seal teha võib, mahub 1000 nägu veel vahele. Ta teeb kogu aeg nägusid. Küll ajab põsed punni samal ajal silmi kõõritades, siis ajab keele välja, samal ajal nina krimpsutades. Igal juhul arendab ta enda näolihaseid pidevalt ja eks temast mingi näitleja või väga väljendusrikas kassapidaja ühel hetkel tõenäoliselt saab. Oh, ma loodan, et temast ei saa kumbagi. Loodan, et ta leiab midagi, mis talle väga meeldib, et ta ei peaks töötama raha pärast, vaid talle makstakse selle eest, et ta teeb seda, mis talle meeldib.

Loomulikult on neil veel omadusi, mida kõike ei jõua üles lugedagi nagu Vennase solvumine ja võime end ära määrida ka kõige puhtamal põrandal ja Piiga oskus end ümberkeeraa alati kõige ebasobivamal ja ohtlikumal hetkel ning oskus kõik oma lutid ära kaotada. Ma isegi arvan, et kui panna Piiga Vennasega kinnisesse, steriilselt puhtasse, täiesti tühja ruumi ning jättes neile sinna mängimiseks kolm lutti, siis järgi minnes vaataks Vennas meile tolmuse ja määrdunud näoga otsa ning Piiga oleks õnnetu, sest kõik kolm lutti on jäljetult kadunud.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga