Isa blogi: ma võin ju idioot olla, kuid sina abiellusid minuga, kumb meist nüüd loll on?

02.06.2016

“See talv võiks lõpuks ometi läbi saada ja soe suvi võiks asemele tulla” on tihti inimeste keelel, kui väljas on miinuskraadid. Huvitav, et alati keskendutakse positiivsele ja rõhutatakse just seda — et tuleks soe suvi. Miks ei meenuta suve keegi nii, et tuleks lõpuks ometi see sääski ja putukaid täis suvi? See on ju sama kindel, kui see, et tuleb mõni soe päev. Ja sääsed on tõepoolest ülivõrdes tüütud.

Sel aastal ei kimbuta meie aias mitte ainult sääsed, vaid kõikjal roheluses on mingid pisikesed kärbsed, kes end mu jalgade külge poogivad ja verd imevad. Üldse on linnast välja kolides loodust palju enam ja seda isegi meie imepisikesel maalapil. Mulle, kui elupõlisele linnavurlele on see suur muutus, sest minu ostukorv sisaldab nüüd tooteid, millele ma mitte kunagi varem mõelnud ei olnudki, nagu näiteks sipelgakarbid, hiiremürk, roheline seep täide tõrjeks murelill.

Korteris elades, oli ainuke kokkupuude loomadega siis, kui Esileedi kusagil toas karjatas ja nõudis paaniliselt, et ma mõne ämbliku ära tapaks. Mulle ei meeldi ämblikke tappa, sest ämblikud murravad sääski ja kärbseid ning ka kärbseid on maal elades kordades rohkem.Sel põhjusel ostsin endale elektrilise kärbsepiitsa ja see pole suurem asi kärbsetapja, kuid see eest oli mu käsi oma pool tundi täiesti tuim, kui ma sellega enda küünarnukki katsusin ja vist mingit närvi tabasin. Esileedi näitas seda nähes, kuidas ma valu käes oigasin, sõrmega enda oimu kohale ja mul vedas, et ta nii kiiresti joosta jõuab, sest alles peale pikka tagaajamist selgus, et see oimu kohale osutamine ei tähendanud, et ta tahab, et ma piitsaga talle vastu pead elektrit annaks, vaid ta näitas rahvusvahelist “sa oled idioot” märki. Ma võin ju idioot olla, kuid sina abiellusid minuga, kumb meist nüüd loll on? Igal juhul on tänu sellele elektrilisele kärbsepiitsale kärbeste taga ajamine kordades põnevam. Hoida tuleb seda küll kõrgel kapi otsas, sest Vennas ja Noorsand näevad mu vaimustust, kui ma sellega mõne kärbse kätte saan ja nad mängiksid selle riistapuuga isegi meeleldi.

Maal on siiski see fauna, keda enda elamisest leida võib, hoopis mitmekesisem. Juba sisse kolides tuli silmitsi seista sipelgate vallutusretkedele. Õnneks müüakse poodides väga tõhusaid abivahendeid, et sipelgatest vabaneda. Mul igipõlise korterielanikuna on ka see natuke ebamugavust tekitav. Mulle sobiks, et oleks mingi viis sipelgatele selgeks teha, et te pole siia teretulnud, et nad enam ei tuleks, sest mulle on jäänud mulje sipelgatest, kui hästi töökatest ja vaeva nägevatest tegelastest ja nüüd lähen mina ja tapan nad ära. Ei tundu õige. Kuid sellist võimalust ei ole ja viimne kui üks sai mürgitatud ja toas pole neid juba ammu kohanud.

Noorsand on seepärast üpris õnnetu, sest tema vaimustub väga lihtsatest asjadest ja sipelgad oli üks neist. Ta võib jupp aega väsimatult sipelga teekonda jälgida ja ta on täiesti vaimustunud sellest väikesest tegelasest. Ometi, kui ma palun tal hetke ühe koha peal istuda, et rihmikud jalga saada, on see tema jaoks tõsine katsumus.

Ka kaksikutele meeldivad putukad. Ei ole harv juhus, kus keegi üritab mõnd šokis kärbest, kes mu elektrilise kärbsepiitsa tõttu põrandal tõmbleb, suhu toppida, või sipelgaga lasta head maitsta. Noh, nemad ei ole hea näide, sest neil on selline iga, kus absoluutselt kõik rändab suhu. Valimatult. Kuid ka Noorsand pole veel päris hästi aru saanud, mis kõlbab suhu, mis mitte. Paar päeva tagasi tutvustasin ma talle tigusid, mis meie maasikapeenart ründasid. Ok, teod ei ründa, nad lihtsalt on seal ja tormavad kiirusega üks meeter ööpäevas meie maasikate suunas. Andsin Noorsandile paari neist uurida, kuni teisi üle valli loopisin ja enne, kui ma reageerida jõudsin, kuulsin kuidas Noorsand millegagi suus krõbistab. See võis olla üks kahest – ta oli kas aiamaal leidnud maisikepikesi, või ta oli krõmpsutamas tigu. Kuna maisikepikese versioon ei kõlanud kuigi usutavana, eriti arvestades, et ma pole Noorsandi eluajal neid kordagi ostnud, siis tuli mul minna Noorsandi lohutama, kes vastikuses näoga teo jäänukeid välja sülitas.

Üldse tuleb maal elades enda maalappi jagada väga paljude teiste liikidega ja mitte ainult kärbeste, sääskede, tigude ja ämblikutega. Ka naabrikoer on tavapärane külaline meie aias. Varesed, kes kõikmõeldavad järelvalveta kilekotid hetkega tükkideks tõmbavad ja mööda hoovi laiali veavad. Ka jänest olen aias näinud ning maajänesed pole sellised armsad tegelased, keda loomapoes näha võib. Maajänesed on lihaselised volaskid, kes on sama suured nagu keskmine koer.

Aga hoolimata looduse invasioonist mulle meeldib siin. Ma ei kujutaks ette, kuidas me selliste palavate päevadega ikka veel korteris oleksime. Me istuksimegi terved päevad toas, sest kaksikud vajavad varju ja Noorsand tahab ringi joosta ja vees mulistada. Linnas korteris oleks selle korraldamine väga keeruline.