Isa blogi: mida iganes, vähemasti saan mina püsti pissida – a mida henry teeb?

Isa blogi: mida iganes, vähemasti saan mina püsti pissida

19.05 2016

DSC_0002Pean ära rääkima, kuidas mind lapstööjõuna kasutati ja mis tagajärjed sellel on.

Suvevaheajad olid kooli ajal minu jaoks alati vastuoluliste emotsioonidega. Ühelt poolt suurepärane, kool läbi ja õpingud seljataga! Teiselt poolt — kõik sõbrad on nüüd päevad läbi kodus ja nendega saaks hommikust õhtuni mängida, kuid mina olen ainus laps maailmas, kes peab terve suve maal veetma.

Päris ainus laps ma ei olnud õnneks. Ka mu õde pidi maal olema ja naabrilapsed. Kuid sellest oli vähe lohutust, sest ma olin ainuke poisslaps maailmas, kes pidi suve maal veetma. Mul ei olnud mitte midagi selle vastu, et tüdrukutega mängida, kuid keegi ei hoolinud minu sõduritest, mida mul kastide viisi oli. Keegi neist ei viitsinud minuga luurekat mängida. Kõik mängud olid nende dikteerimisel ja peamiselt meeldis neile paberist riideid välja lõigata. Keegi minu vanune ehk mäletab, et olid mingid paberist välja lõigatud nukud ja neile sai välja lõigata ka riideid, mis selle nuku otsa riputati. Polnud minu tassike teed. Ma võisin seda teha mingi aja, kuid ma sain alati pikki päid, et ma lõigun kõveralt ja värvin üle joonte. Mida iganes, vähemasti saan mina püsti pissida.

Ma ei tahtnud seda, et ma nendega mängida ei soovinud, ka eriti kurtma minna, sest ainus kellele maal kurta oli, olid vanaisa ja vanaema ja nad on mõlemad selle põlvkonna inimesed, kes teevad kogu aeg midagi. Vanaema arust oli maailmas kaks surmapattu — inimese tapmine ja ilusa ilmaga toas istumine. Ma ei tea, kumb pattudest tema jaoks hullem oli. Ma arvan, et tapmine. Tegelikult ei tea ka, sest ka toas istumine, eriti kui telekas ka veel käis, oli tema jaoks midagi uskumatut. Me pidime vahepeal salaja telekat vaatamas käima, kui telerist “Pailapsiin” käis ja ukse peal valves olema vanaema saabumise puhuks.

Kuid kui ma kurtsin emmale-kummale, et tüdrukud mängivad nukkudega ja mul on NIIII igav, leiti mulle alati lahendus ja kõik need lahendused olid kohutavad. Neil on aegadest alates olnud igale asjale üks lahendus — töö. Füüsiline töö. Kui sa ei viitsi nukkudega mängida, võta labidas ja mine kaeva sinna peenar. Kui sa ei viitsi tüdrukutega kodu mängida, võta käru ja hakka liiva vedama, mille veok just maja ette puistas. Ma siis otsustasin mitte kurta, sest kusagil peas elas mul pisike illusioon, et äkki õnnestub mul seeläbi sellest tööst hoiduda.

Loomulikult oli see võimatu, sest mu vanaisa ei kavatsenud kasvatada mingit loodrit ja tal oli justkui andur küljes, mis hakkas märku andma, et ma olen hetkeks kusagile maha istunud ning nii kui ma jõudsin hetke kusagil mitte midagi teha, hüüdis ta üle oma maalapi “Hjenriii!”. Mu vanaisa nimelt räägib vene keelt. Puhas eestlane, mitte grammigi vene verd, aga räägib vene keeles. Ta oli üks neist, kelle vanavanemad kunagi Venemaale maad said ja tema tuli 1953 aastal taas Eestisse. Elas Tartu Hiinalinnas venelaste keskel, töötas venelastega ja nii ta räägib siiamaani vene keelt. Saab ka eesti keelega hakkama ja alati üritabki poes eesti keelt purssida, aga pea alati minnakse temaga ise vene keele peale üle. See on ka põhjus, miks mu vene keel ei olnud lapsepõlves oluliselt kehvem, kui eesti keel. Nüüd on, sest enam mind suviti maale ei saadeta. Nüüd ma tahaks sinna ise abiks käia, kuid mul on nii palju lapsi, kes tuleks kaasa võtta ja siis ei tuleks töö tegemisest küll midagi välja

Kuid mu vanaisa hüüdis mind, sest ta tajus, et mulle on tarvis mõni ülesanne anda ja mul oli paha kahtlus, et need tööd, mis ta mind tegema pani, olid alati need nõmedad tööd, mida ta lihtsalt ise teha ei viitsinud. Näiteks oli minu ülesanne kuurist puud majja tuua. Igasugu vedamis- ja kaevamistööd olid minu ülesanneteks. Atra pidin ka alati mina vedama, samal ajal, kui tema tagumist poolt juhtis. Mind ei lastudki kunagi taha ja ma ei tea tänaseni, mida see tagumine teeb peale karjumise, et “kõnni sirgelt otse, kurat võtaks!”.

Ma pidin käima üle jõe, läbi paksu metsa ühel laanel, et jänestele rohtu tuua. Jänesed sõid mingit kindlaid okkalisi lehti, mida seal kasvas ja ma vihkasin nende korjamist, sest alati kui mulle tundus, et mu korv on täis, tuli vanaisa, ohkas sügavalt, astus jalaga korvi ja kõik mu korjatud lehed, mis hetk tagasi täitsid korvi triiki, katsid nüüd vaevu selle põhja.

Igal juhul on mu lapsepõlve suved möödunud linnakärast eemal. Ei, see ei ole õige. Tartus ei ole suviti linnakära. Tartu on suviti ülivaikne. Kuid sama vaikne oli ka maal, kus avalikult lapstööjõudu kasutati. Kõik me nurisesime, kuid samas tegutsesime. Ma polnud vist veel kümmet aastat vanagi, kui ma võisin järelvalveta kirvega puid lõhkuda vikatiga heina niita. Mul oli põhjalik koolitus tehtud ja mu varbad olid mulle kallid. Siiani on.

Kuid eile oli päev, kui ma kasutasin ise esimest korda lapstööjõudu (lisaks koristamisele). Kõik räägivad, et lapsi tuleb kaasata enda tegemistesse ja eile ma seda ka tegin — Noorsandi ülesandeks oli aeda kasta. Ta sai sellega imeliselt hakkama — terve aed oli märg. Peenrad mitte eriti. Kuid kasvuhoone klaasid, naabriaia põõsad, elupuud, tara, minu püksid ning seljasoleva pusa selg, olid päris kenasti läbi ligunenud.

Ka oleme teda kaasanud koristamisesse. Ilma Noorsandita saab toa palju kiiremini korda, kuid tema jaoks on koos minu või Esileediga koristamine tegevus, mida me teeme koos ja talle meeldib koos asju teha. Ka koristada. Nii et kui keegi lugejatest mõtleb, et tema jaoks ei ole ühtegi põhjust, miks lapsi tahta, siis TASUTA TÖÖJÕUD! Neid tuleb lihtsalt aeg-ajalt toita ja riietada. Siin tuleb mängu blogi võlu — isegi söögi eest ei tule maksta, üks beebitoidu tootja oli nõus meie lapstööjõule aasta lõpuni söögi lauale panema. Fantastika. Nüüd tuleb leida veel vaid keegi, kes neid riietada sooviks.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga