Mõtteid peale sisuturunduskonverentsi
17.05.2016
Täna oli Sisuturunduse konverentsil eriti inspireeriv päev. Palju esitlusi ja uusi mõtteid, kuidas edasi, mitte ainult tööga, vaid ka blogi poolega. Päeva viimase pooltunni täitsid Youtuberid ja blogijad, ehk kutsuti rääkima blogija www.paljasporgand.ee , kes näeb välja täpselt välja selline nagu tal oleks toidu- ja fitnessiblogi, mina, kes ma nägin välja täpselt selline, et mul pole ei toidu- ega fitnessiblogi ja kaks Eesti youtube tegijat TanelHD ja Einar Kuusk. Kuna meie nelja ideid üritati ära mahutada poolde tundi ning youtuberid sattusid olema elavad ja karismaatilised ning väga jutukad (nii nagu kaamera ees tegijad vist olema peavadki), siis saingi ma umbes neli minutit enda mõtteid jagada, et kuidas luua huvipakkuvat sisu. Ehk siis eriti ei saanud.
Kuid, mis ma tahan öelda firmadele on see, et teie toode ega teenus ei ole tähtis- inimene, kes seda kasutab, on. Kui te peate oma sotsiaalmeedia lehti, siis ei ole ime, et kui te kirjutate, et meil on nüüd uus toode, et see saab heal juhul kuus laiki, millest neli on teie kolleegid. Selle asemel, et rääkida endast, leidke väljund läbi nende, kellele teie toode mõeldud on. Ärge kartke teha koostööd blogijatega, nende lugejatega.
Mina ja paljud teised blogijad on alati avatud koostööpakkumistele. Siiski, nagu mind kõnetanud firmad teavad, siis lõviosa lükkan ma tagasi. Kui ma ise seda ei ostaks, kui ma ei julgeks sellele enda nime taha kirjutada, siis ma seda ka enda lugejatele ei reklaami. Kui see on miski, mille eest ma oleks nõus maksma ka siis, kui pakkumist poleks tulnud, siis teen hea meelega koostööd. Kuid reklaamiga tuleb leida ka hea balanss, et mitte teleturuks muutuda.
Ma lükkan vahel tagasi häid pakkumisi. Näiteks siin kuu-paar tagasi pakkus mulle üks spordiklubi võimalust käia nende klubis piiramatult ja tasuta. Lisaks personaalne toitumisnõustamine ja personaaltreener mitmel korral nädalas trenni ajal kõrval. Imeline pakkumine.. kui mul poleks kolme pisikest last. Kui ma oleks pakkumise vastu võtnud, oleks ma petnud nii enda kui spordiklubi ootuseid, sest paljudel kordadel poleks ma lihtsalt kohale jõudnud. Ainus trenn, mida ma hetkel saan endale lubada on siin kodu ümbruses hetkedel, kui lapsed magavad.
Kuid enamus pakkumisi tuleb firmadelt, keda ma enda lehel lihtsalt näha ei soovi. Ma saan ikka pakkumisi kiirlaenufirmadelt, et pane meie bänner enda lehele ja ma teeniks iga kliendi pealt, mis neil läbi minu lehe tekib päris kopsaka summa. Ma lõpetaks enne blogimise, kui enda lehel kiirlaene reklaamima hakkaks. Ka ei hakka ma mingeid kõhnumistablette ja e-sigarette reklaamima, mida mulle pakutud on. Me oleme üks suur pere teiega ja ma ei soovitaks kunagi ühelegi pereliikmele ei kiirlaenu, e-sigaretti ega kõhnumistablette. Ma oleks eriti halb pereliige sellisel juhul.
Minu käest küsiti ka täna, et miks ma ei pane pop-up reklaame enda kodulehele. Teate küll neid, mis te ristikestest kinni panete, kui midagi lugeda püüate. Ma olen neile mõelnud. Ma olen neid kaalunud. Kuid ma otsustasin seda mitte teha, sest ma tunnen ennast ja kui ma hakkan teenima mahu, ehk klikkide pealt, siis ma lähen kergema vastupanu teed ja kipuksin looma sisu, mis võib olla vaevu vaevu lugemiskõlbulik. Mu kodukal läib praegu kuus umbes 40 000 inimest, sest ma kirjutan ühe postituse nädalas. Kui ma kirjutaks kaks, käiks lehel 80 000 ja nii edasi. Kuid mu elu pole nii põnev. Kaksikud on suurema osa ajast pikali maas ja vahivad. Noorsand on viimasel ajal hästi tujukas selle viiruseussi tõttu ja Esileedi näeb välja nagu ta oleks järvest välja toodud- magamata ja väsinud. (Esileedi, vaata, et sa nüüd ei solvu (ta on praegu viiruse ja väsimusega maru õrn)). Ma otsustan kirjutada harvem, et püsiks mingi tase, mis mulle meeldib mõelda, et mul on. On neid, kes suudavad ka suure mahu juures luua head sisu. Mina endast seda ei usu.
Aga jah sellised mõtted tänase produktiivse päeva möödudes. Pidin välja laduma, et mõtted paberile/blogisse saaks. Homme ei mäletaks ma seda vaimset elevust enam. Mul pole ühtegi head pilti siia lisada. Ma lisan pildi tänasest lõunast, mida sõime Blissi konverentsimaja taimetoidukohvikus ja parim maitseelamus üle pika aja. Elaks Tallinnas, käiks seal tihedalt. Tõesti, kiidan! Tsau!
Mul on nii hea meel, et Sinu blogi on reklaamivaba. Tõsiselt hea rahulik on tulla ja lugeda neid ütlemata toredaid lugusid, ilma et silme ees tõmbleks kogu aeg mingid reklaamid. Ma saan täiesti aru, et reklaamid kui sellised on vajalikud, aga vahel on need kuidagi nii halvasti seatud, et ma ei saa tekstigi lõpuni lugeda, kuna ristist neid kinni panna ei saa. Rääkimata sellest, et nt postimehe(vist teises ajalehed ka) lugemine on nende suurte tekste poolitavate reklaamide tõttu tõsiselt häiriv.
Minu muljed seminarist siin: https://digiteod.ee/2016/05/sisuturundus-kaob-peagi/
Kahju, et teile nii vähe aega jäeti 🙂
Hea postitus. Ilmselgelt olid sina palju tublim märkmete tegija või lihtsalt parema mäluga. Kõik põhiline välja toodud.
Aga minu mõtted on see, et sisuturundus reklaamartiklite näol on väga luhiajalise efektiga. See kestab ainult selle hetke, kui see artikkel lahti on, ehk ühe päeva jooksul. Kui firma tahab end nähtavaks ja aktuaalseks läbi sisuturunduse muuta tuleks mõelda pikaajalisemalt ja rõhuda brand awarenessi peale, ehk need, kes on pildis, blogijad/utuberid, oleksid jooksvalt nende toodete tarbijad.
Noorsand kandis pikalt kaelasalli, sest süljeeritus kestis pikalt ja need sallid jäid ka iga pildi peale. Ilma reklaami tegemata, ilma, et ma oleks ise sellest rääkinud, olen ma andnud lingi enam kui 50le inimesele. Lihtsalt näiteks.
Ah mul sel teemal nii palju mõtteid 🙂