Aprillinaljast väljapraagitud lõigud

02.04.2016

Kuna tundub, et üldine vastukaja aprillianaljale oli positiivne, siis äkki ma jagan ka kustutatuid lõike antud postitusest, mis ma välja lõikasin, et mitte liiale minna.

Uinumine on tegelikult ju lihtsalt meelemärkuse kaotamine ja inimene kaotab meelemärkuse, kui takistada hapnikuvool ajju.

Ka on vastakad tunded sõprade seas selles suhtes, kuidas me enda lapsi magama saame. Nagu te ehk mäletate, olen ma korduvalt rääkinud, kui halb uinuja Noorsand on ja meil tuli leida mingi lahendus. Algul oli lihtne, sest enne, kui mu isa suri, kasutas ta pidevalt unerohtu. Need rohud pole kusagile kadunud, vaid me saime nende enda kätte (Esileedi on proviisor) ja Noorsand uinus tablettide mõjuall hetkega. Loomulikult ei andnud me tervet tabletti, vaid murdsime selle pooleks ja peitsime maiuse sisse. Kuid me ei saanud seda kõrvalnähtude tõttu pikalt tarvitada ja tuli leida muid alternatiive ning selleks saime abi ühelt e-raamatult, mida ei ole Eestikeelde tõlgitud, kus räägitakse, et mis asi on tegelikult uinumine. Uinumine on tegelikult ju lihtsalt meelemärkuse kaotamine ja inimene kaotab meelemärkuse, kui takistada hapnikuvool ajju. Raamatus soovitati lastele padi näo peale asetada (Kindlasti mitte tugevalt lämmatada!) ja hoida õrnalt kuid kindlalt seda lapse näo peal, kuni ta uinub. Alguses oli loomulikult raske, sest Noorsand on juba päris tugev ja siples ikka viimase hetkeni. Kuid nüüd läheb ta ise voodisse pikali, lehvitab rõõmsalt ja paneb endale padja näo peale. Ma mõistan, miks see võib vastakaid tundeid tekitada, kuid iga vanem teab, mis on ta lapsele parim. Meetod toimib imeliselt ka kaksikute puhul ja ma arvan selles vanuses ongi seda kõige parem alustada, sest neil pole veel eriti palju jõudu ja nad ei oska veel roomatagi.

Selle lõigu käskis Esileedi ära kustutada, sest kartis, et keegi, kes lapse uinumisega hädas on, võib seda tõsimeeli katsetada. Ära palun tee seda! See ei toimi. See toob sulle vaid kriminaalkaristuse kaela. Päriselt 🙂

Just neid olukordi tuleb ära kasutada, et ta neist hirmudest vabaneks.

Üks peamisi edasiviivaid jõude on enesekindlus ja kui laps on häbelik ning tagasihoidlik, hakkab kiusamine pihta lasteaias ja kestab kuni pensionini. Seega ma teadsin, et ma pean oma lapsest kasvatama julge ja enesekindla inimese. Selleks tuleb lahti saada tema hirmudest. Ma olen Noorsandi jälginud selle kahe aasta jooksul ja olen näinud, mis teda hirmutab ning mis olukordades ta meilt kaitset otsib. Just neid olukordi tuleb ära kasutada, et ta neist hirmudest vabaneks.

Ta on küll sotsiaalne laps, kuid tal läheb natuke aega, et avaneda ja on alguses lastega häbelik. Sellest ülesaamiseks käime me mänguväljakutel ja ma lähen ise eemale autosse teda ootama (ei, ma ei jäta teda üksi- ma hoian tal kogu aja silma peal). Eesmärk on, et ta avaneks ja kui ta ehmubki, kuna mind ei ole enam silmapiiril, et ta läheks ja suhtleks teiste lastega. Kasvõi selleks, et küsida, kus ta issi on. See tundub, ehk karm, kuid annab tulevaseks eluks tugeva vundamendi.

Teiseks olen ma märganud, et ta kardab ämblikke. Ma tellisin selleks tarbeks ebay-st terve hunniku uskumatult tõetruusid ämblikke, mis ma kodus erinevatesse kohtadesse ära olen peitnud, et ta harjuks nendega. Alguses ta jooksis iga kord, kui ämblikku nägi, nutuga minu juurde, kus teda ootas, oh seda üllatust, ämblik minu õlal. Nüüd on ta juba harjuma hakanud. Ta küll alati võpatab, kui ämblikku näeb, kuid ta ei tule enam nutuga abi otsima, vaid pühib seal samas varrukaga enda silmad kuivaks ja läheb natukene eemale mängima. Ka siin ma saan aru, miks sõbrad nurisevad, kuid nad ei näe pilti laiemalt, vaid istuvad seal oma pisikese mätta otsas ja ainult osutavad näpuga, mida tuleks paremini teha.

Noh see oli tema meelest liiga julm ja ta arvas, et liiga paljud pettuksid meis nii sügavalt, et ei oleks ära oodanud, et ma nalja avaldan ja lihtsalt ära läinud.

Kes läksid aprillinalja õnge, kas te oleksite neid nalju ka uskunud? Ma usun, et oleks 😀
Kuid veelkord. Me ei kuulu ühtegi ususekti. Meid ristiti, leeritati ja laulatati Tartus, Peetri kirikus. Mul on umbes neli aastat kirikumaks maksmata ja mul on sellepärast suured süümekad, kuid mitte piisavalt suured, sest ma pole siiamaani seda ära maksnud. Luban, et teen seda järgmise paari kuu jooksul. Me ei ole süvausklikud, kuid mulle meeldib mõelda, et meie pere on kunagi taas koos, mitte ei mädane igaüks oma augus, maa all. Minu hing, mõtted ja kogu see asi, mis mu sees on- see ei saa ju lihtsalt ära kaduda. Seega, ma ei ole usklik, kuid ma loodan, et see elu jätkub. Me oleme mõistlikud lapsevanemad. Meid kõige enam aidanud raamat on “Nutt ja jonnihood”. Ja muide, ma kirjutan ühte blogipostitust veel. Kui jõuan täna valmis, siis avaldan kohe, kui mitte, siis homme. Selle teemaks on parima blogi valimine. Tsau.

PS! Ma ei oska siia ühtegi pilti lisada. Ma lisan siis ühe pildi enda pilditöötluse oskusest, kui ma püüdsin Piigale kõrvarõngast külge monteerida ja katsetuseks võtsin Vennase pildi ja püüdsin talle kaelaehte külge võluda. See jäi keset nägu ja ma ei osanud seda enam liigutada. Jah, ma pole just eriti hea pilditöötleja 😀

PPS! Nüüd ma lisan selle jutu siia peale seda, kui ma selle Facebooki lisasin. Kiired lugejad jäävad nüüd sellest osast ilma. Kui ma Iirimaale tööle läksin aastal 2001, siis ei olnud keegi seal Eestist kuulnudki. Nime ehk oldi ja see oli ka kõik. Eks ma siis mõtlesin, et kasutan seda ära ja mõtlesin jaburaid fakte Eesti kohta välja ja jaburaid traditsioone, mida mu ülemus, hirmus mind solvata, minuga kaasa tegi. Asi võttis lõpuks liiga suured mõõtmed ja ma lõpetasin need ära, aga kuna ma olin ainuke eestlane seal ja ma ei näinud terve aasta jooksul mitte ühtegi eestlast kogu Dublini ja Wicklow piirkonnas, siis ma pidin ju kuidagi enda meelt lahutama 🙂 Kui ma 2005 sealt ära tulin, olid kõik kohad eestlasi täis ja kesklinnas kuulis poola keelt sama palju kui ingliskeelt. Kui teid huvitab, võin sellest kunagi postituse kirjutada. Nüüd on küll tsau.