Isa blogi: et ma sünnipäevaks just seda asja tahan võib tunduda imelik, aga nii see on – a mida henry teeb?

Isa blogi: et ma sünnipäevaks just seda asja tahan võib tunduda imelik, aga nii see on

31.03 2016

d1ad756fcdedc51d7f-74100611Eile juhtus see hirmus päev, kui ma sain pool sajandit vanaks. Võib olla mitte vanuseliselt, kuid mu enesetunne on küll hetkel aastaid mu east ees. Tegelikult sain ma eile 35, kuid ma võinuks saada sama hästi ka kaheksakümne viieseks, sest täpselt nii ma end tunnen. Süüdi on selles aga loomulikult magamatus ja kevad.

Kevad on alati minu jaoks väljakutsuv olnud. Mingil hetkel saavad patareid tühjaks ja kevadväsimus hiilib sisse. Kuid mitte kunagi varem pole ma kogenud kevadväsimust, pluss magamatust, mis omavahelises koostöös on kohutav. Ma ei kujuta ette, kuidas Esileedi veel elus on, sest tema päev algab enne minu oma ja kaksikud nõuavad süüa öösel iga paari tunni tagant. Minu magamatus tähendab seda, et ma ei saa enda harjumuspärast seitset tundi und, sest Noorsand pole veel tänasenigi eriti eeskujulik magaja. Mingi kell ronib ta minu voodisse, et ülejäänud öö peale passida, mil ma uinun, et oma jalad mu ribide vahele välja sirutada. Vähemalt nii mulle unesegasena tundub.

Mind ei ole sünnipäevaks raske üllatada. Tegelikult tellin ma endale suisa üllatused ette, sest on vaid paar kindlat asja, mida ma igal sünnipäeval soovin. Minu lähedaste kingitused peavad olema erilised. Sellised, mida raha eest osta ei saa. Ma pean silmas kingitused, mida ma ootan Esileedilt ja mida ma ootan tulevikus enda lastelt.

Üks maailma tüütumaid puuvilju on kiivi, sest seda tuleb eelnevalt noaga koorida. Mõni eelistab selle lihtsalt pooleks lõigata ja lusikaga seest süüa, kuid mulle on miskipärast oluline, et minu kiivi oleks kooritud. See ongi üllatus, mida ma Esileedilt igal aastal enda sünnipäevaks ootan — taldrikutäit terveid kooritud kiivisid. Ma ei oska isegi seletada, miks see mulle oluline on. Ise koorides kaob kiivist minu jaoks igasugune nauding. Ka see sünnipäev ei pidanud ma pettuma, sest ärgates ootasid mind ilusad rohelised viljad. Ta oli küll meeltesegaduses need pooleks lõiganud, kuid peale esmase šoki taandumist, ei tundunudki see kuritegu ülemäära kohutav.

Teine asi, mida raha eest osta ei saa, on dušigeel, mis on Esileedile vastuvõetava lõhnaga. Rasedusega on Esileedi nina läinud lõhnade suhtes vastikult tundlikuks ja Esileedi ei tea, kas ma lõhnan halvemini duši alla minnes, või duši alt tulles, sest mulle piisab ka tavakaubandusest ostetavatest geelidest. Tema jaoks on need aga liiga keemilise ja tugeva haisuga. On olemas lõhnata geelid, kuid need ei sobi aga mulle. Seega ostab ta mulle selle kusagilt kosmeetikapoest. Mina seda osta ei saa, sest see eeldaks kosmeetikapoodi minemist ja erinevate pudelite nuusutamist. Pole just minu tüüpi meelelahutus.

Rohkem ei ole mulle sünnipävaks materiaalsete asjade muretsemine oluline. Igal aastal käib Esileedi päevi enne mu sünnipäeva palavikuliselt ringi, sest teda ei rahulda see, et minu soov on vaid kooritud kiivid ja dušigeel, vaid ta mõtleb kogu seda sündmust mitmekordselt üle. Minu asi ongi siis juurde astuda, anda talle kõrvakiil, et ta rahuneks ja kinnitada, et ma tõesti ei soovi mitte midagi enamat. Õigemini, tõenäoliselt rahustaks kõrvakiil ta kiiremini maha ja ehk sellest tekkiv viha minu vastu kaotaks ka ta soovi mulle midagi enamat kinkida. Kuid seni pole ma vägivaldseks muutunud ja olen leppinud kallistusega, mis võtab küll kauem aega, aga ka see kinnitab, et ma tõesti midagi ei soovi.

Ma ootan juba aega, kui kaksikud ja Noorsand oma isetehtud joonistustega ja kallide ning musidega mind sünnipäevahommikul äratavad ning ma kinnitan neile siin ja nüüd — ma ei tahagi mitte midagi enamat. See, et keegi on võtnud hetke aega, mõelnud minule ja midagi ise mulle valmistanud, olgu see kas kooritud kiivi, või väike joonistus, on mulle enam kui piisav.

Kuna Esileedi käis mulle nagu uni peale, siis ma püüdsin mõelda, et millest ma siis puudust tunnen. Mu arvuti on viis aastat vana ja vajaks uuendamist, ma olen pikalt unistanud uuest objektiivist, mu telefonil on rohkem mõrasid, kui sõrmedel kokku jõuab lugeda. Kuid need on kõik lihtsalt asjad ja ma saan need kõik endale ise osta, kui vajadus põletavaks muutub. Korraks tuli mul idee, et ta võiks mulle kinkida kruvikeerajate komplekti, sest kõik ristpeaga kruvikeerajad on mingitesse põhjatutesse salakohtadesse kukkunud, kuhu kaovad ka sokkide paarilised, teelusikad ja haaknõelad. Need on alati kadunud. Kuid ka kruvikeerajad võin ma ju minna ja ise endale osta.

Kui ma vaatan kodus ringi, siis on mul kõik olemas. Võib olla mitte kõik ja iial ära ütle iial, sest äkki on meie seltskonda kunagi keegi veel lisandumas. Aga ma ei oska midagi juurde tahta. Rõõmsameelne ja uudishimulik Noorsand, kes igapäev uusi sõnu õpib. Unest mittelugupidav, alatasa vääksuv, kuid eriti võluva naeratusega Piiga. Alati naeratav ja oksendav Vennas. Ja loomulikult mind välja kannatav ja väidetavalt ka armastav Esileedi. Kuigi ma ei ole selles kindel, sest ma küsisin talt eile, et kui ta peaks valima, kas kolm tundi segamatut und, või meie igavene harmooniline kooselu, siis tal võttis see valikutegememine häbematult kaua aega. Mul on kõik olemas ja see kruvikeeraja komplekt ei annaks sellele tundele mitte vähimatki juurde. Vastupidi, see võtaks mul võimaluse olla loov, et lahti saada kruvid, mis eeldavad ristpeaga kruvikeerajaid.

Küll aga ma ei käi teistele peale, et nad peavad mulle midagi ise tegema ja kui keegi, kes tahab mulle midagi kinkida, kuid ei oska midagi unikaalset ja personaalset kinkida, siis raha sobib alati, sest selle eest saan ma osta midagi personaalset, millest ma puudust tunnen.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga