Isa blogi: tahaks lihtsalt olla vaikuses ja rahus

10.03.2016

Meil on üks sõbranna, kellel on Noorsandiga pea sama vana poeg. Mul on alati hea meel, kui nad külla tulevad, sest see annab mulle võimaluse põgeneda enda teise korruse kabinetti, sulgeda uks ja tööd teha. Kui palju ma sellest ajast tööd teen, on iseasi.

Väikeste lastega ongi nii, et kui nendega tegelda, ei ole võimalik tööd teha ja kui nendest eemalduda, siis on viimane asi, mida sa teha tahad, töö. Kuid siis hakkab peas vasardama, et töö ootab tegemist ning olengi lollis olukorras, kus ma üritan tööd teha, kui ma peaksin puhkama ja puhkan siis, kui ma peaksin tööd tegema.

Kui see sõbranna külla tuleb, siis ma mõistan, kui suur vahe on lapsel ja lapsel. Kui sõbranna laps, istub põrandal ja uurib hoolikalt lego klotsi, siis Noorsand tuiskab terve selle aja ümber tema, ehitab ta ümber legodest lossi, lammutab selle ära, viskab 50 korda palli õhku, ajab mustikad diivanile, mis ta ei tea kust kätte sai, ripub reisivoodi küljes, vahetab kolm korda särgi ära, joob kaks klaasi vett ja jõuab ka paar tantsu ära teha. Sõbranna poeg paneb vaikselt lego klotsi sinna tagasi, kust ta selle võttis. Ma kirjeldasin teile just ühte minutit meie päevast.

Ma võiks olla mures, kuid kui ma seda enda emale räägin, siis ta hakkab naerma ja ütleb, et ma kirjeldan iseennast, kui ma Noorsandi vanune olin. Ükski vanaema ei julgenud minuga välja jalutama minna, sest 90% ajast nägi jalutamine välja nii, et nad pidid ummisjalu jooksma, et mind kätte saada ja et ma autoteele ei jookseks. Kui vanaisa mind sülle võttis ja teise tuppa kandis, olin ma käed kahte lehte laiali ajanud ja püüdsin kaasa haarata kõike, kuhu mu sõrmed ulatusid. Raske olekski oodata, et ma saaksin endale rahuliku lapse.

Suure osa meie päevast me peamegi valvama, et Noorsand kodu ära ei lammutaks. Kui ta oli väiksem, roomas ta mööda elamist ja kiskus eelmises kodus seina küljest lahti kõik põrandaliistud. Enam ta seda ei tee. Vähemasti ma pole teda kordagi näinud seda enam tegemas, kuid ikka on kõik põrandaliistud, kuhu ligi pääseb, seina küljest lahti ning kodu koristuse osana käime ja kinnitame liiste seina külge tagasi.

Ka on ta väga huvitatud kaksikute käekäigust ja soovib neile igasugu uusi asju selgeks õpetada. Eile istus ta õhtusöögi ajal laua taga, samal ajal, kui kaksikud olid diivanil ja uudistasid laelambi ehitust. Kaksikud ei teinud ühtegi häält, vaid ajasid rahulikult oma asju. Järsku võttis Noorsand suure sõõmu vett, upitas end toolilt põrandale, jooksis kaksikute juurde, ronis diivanile ja puristas kogu oma suutäie Vennasele näkku.

Vaene Vennas mõtlesin ma, kui jooksin Noorsandi peale pahandades Vennase nägu kuivatama. Mis juhtus järgmiseks, oli minu jaoks üllatav. Esiteks Vennas ei nutnud, vaid naeris laia naeru (mees, sul tatistati just nägu täis!) ja Noorsand ei saanud vist päris täpselt aru, mille peale ma pahandasin ning eeldas, et ma olin kuri, kuna Piiga nägu jäi kuivaks, sest ta läks laua juurde tagasi ja jooksis punnis põskedega Piiga suunas. Võtsin Noorsandi sülle ja läksin eemale, et temaga rääkida.

Ma ei teagi nüüd, kas ma tegin õigesti, et ma vahele astusin, sest Vennasele paistis see väga palju nalja tegevat, või oleks pidanud laskma tal neid edasi pritsida. Piiga vaevalt, et naernud oleks, sest kui Vennas veedab 90% ärkveloleku ajast suu kõrvuni, siis Piiga puhul peab iga naeratuse eest võitlema ja vaeva nägema. Ma siiski eeldan, et ma peaksin Noorsandi tähelepanu sellistel puhkudel juhtima, et ta teeb midagi, mida tegema ei peaks, sest suust vee pritsimine ei ole üks neist oskustest, mida elus eriti vaja läheb. Välja arvatud juhul, kui ta läheb tööle purskkaevuna ja sellisel juhul olen ma juba praegu ta karjäärile risti ette jäänud.

Seda rääkides, ei ole mul üldse kahju, et Noorsand nii aktiivne laps on. Need on küll õndsad hetked, kui ta istub laua taga ja mängib enda kineetilise liivaga, kuid kui ta teeb seda kauem, kui viis minutit, avastan ma end mõttelt, et huvitav, kas Esileedi on ta pudru sisse rahustit peitnud. Esileedi on proviisor ja ma ei imestaks, kui tal on kodus mingi salakapp rahusteid täis. Ta küll ei tunnistaks seda kunagi. Kuidas muidu seletada seda, et nii kui ta pea patja puudutab, on ta sügavas unes.Ok, mõni võiks arvata, et see on sellepärast, et meil on kaksikud, kes hommikul enne viite ärgata armastavad ja öö jooksul mitu korda rinna otsas aega veedavad. Võib olla, aga mina panustaks ikka rahustite peale.

Ma nüüd lähen ja viin need lego klotsid kasti tagasi, mis selle postituse kirjutamise ajal imekombel mu särgi vahele sattunud on. Juba kuulen eemalt pahast virinat, sest Noorsand võib vahel ka mitu minutit vaeva näha, et kätte võtta viis klotsi, kuigi talle mahub sinna ainult neli. Enne ei jäta, kui kõik viis on käes ja kaks korda käimine ei tule kõne allagi.