Isa blogi: paar päeva tagasi tegin kohutava vea – a mida henry teeb?

Isa blogi: paar päeva tagasi tegin kohutava vea

25.02 2016

68d1e56ceb18968118-73778745Umbes kümme aastat tagasi oli ettevõttes, kus ma tol ajal töötasin, jõulupidu. Pidu toimus pealinna vanalinnas ning Tartu rahvas jõudis kohale kollase rendibussiga. Miks mul meeles, et see buss kollane oli, on see, et bussijuht teadis rääkida, et kõikide kollaste mikrobusside juhid, viskavad üksteisele käppa. Kuna kollane värv ei ole tänavapildis tõesti domineerivaim autode värv, siis ei ole raske kollaseid busse märgata ja rooli tagant tervitada. Kui sama kehtiks hallide KIAde, või mustade Passatite kohta, siis tulekski sõita üks käsi pidevalt püsti, sest need on kõikjal.

Huvitav oligi see, et täiesti erinevad inimesed, kel ei ole muud kokkupuutepunkti, kui see, et nad olid kõik sunnitud sõitma kollaste mikrobussidega, tundsid, et neid seob miski piisavalt, et visata vastutulijale käsi püsti.

Olen aga märganud, et mul ei peagi olema kollast bussi, et tunda, et ka minul on “omad inimesed”, kes mind mõistavad ja kellega ei oleks imelik isegi möödaminnes patsi lüüa. Need minu inimesed, on need, kes mõistavad mind, sest nad on minuga samas olukorras.

Paar päeva tagasi käisin ma mööda poodi ja olin sel päeval teinud kohutava vea ja võtsin Noorsandi poodi kaasa. Ta vanus on hetkel selline , et ta ei ole poes väga hea kaaslane, sest ta teab, et pood on täis asju, mida ta tahab. Esmalt käisime me mänguasjade poes, et osta Esileedile midagi, mida ta vajab imetava emana ja seda müüakse miskipärast vaid mänguasjade poes. Ma ei hakka täpsustama, mis see on, sest ma ei tea, kas Esileedi tunnistab, et ta neid kasutab. Nii nagu ma teadvustasin alles kooselu kolmandal aastal seda, et naised käivad ka vetsus number kahel, sest ta oli seda kõike nii diskreetselt ajanud. Kuid intensiivse nõustamise ja teraapiaga, suutsime me sellest üle saada ning eluga edasi minna.

Igal juhul läks meil ligi 40 minutit aega, et sealt mänguasja poest välja pääseda, sest poe ukse ees oli lastele mängimiseks suur kastiauto, kuhu sai sisse istuda ja kust Noorsandi vabatahtlikult enam välja ei meelitanud. Ta tuli auto kabiinist vaid hetkeks välja, et lehvitada mulle, et siis kiiresti autosse tagasi joosta.

Seejärel tuli meil külastada toidupoodi ning kui ta mänguasjade poes oli tubli ja sai aru, et täna ei ole see päev, kui ma talle midagi kaasa ostan, siis toidupoes talle see vastus enam ei sobinud. Minnes mööda piimaletist, kühveldas üks ostja endale kilekotti kohukesi ja loomulikult on Noorsand täiesti teadlik, mis need on ja teatas, et ka tema soovib seda kommi. Kuid kuna mina liikusin aga hoopis kohukestest eemale, mitte lähemale, läks ka tema hääl aina nõudlikumaks ja peagi oligi ta näost punane, karjus üle terve poe ja siples nagu pöörane poekorvis istudes.

Me püüame Noorsandist kasvatada emotsionaalselt tervet last ning ei keela tal ennast väljendamast ja kui tal on vaja nutta, siis minugi poolest. Avalikes kohtades me siiski püüame teisi kodanikke sellega mitte segada ja leiame selleks paiga, kus me ei sega nutuga teisi. Kuid mul ei ole kunagi piinlik, kui mõni mu lastest nutab. Nutt on peamine ja vist ka ainus viis, kuidas lapsed, kes enda emotsioone sõnadega väljendada ei oska, enda pahameelt või õnnetuolemist väljendada saavad.

Minnes karjuva Noorsandiga mööda riiulite vahesid edasi, tuli vastu noor naisterahvas , kel umbes Noorsandiga sama vana laps korvis, kes vaatas, kuidas mu õhku ahmiv poeg käed taeva poole halastust ja kommi palus. Minnes üksteisest mööda, kinkis ta mulle kõige soojema ja kaastundlikuma naeratuse, mida ta sel hetkel teha suutnuks. Aitäh, ma vajasin seda. Ta teadis, mida ma tunnen. Me olime justkui kaks kollast bussi, mis üksteist linnas märkasid.

Kui ma enne isaks saamist vaatasin ehk altkulmu, kui kellegi laps kusagil poes skandaalitseb, et kuidas on nii ,et ei tulda oma lastega toime, siis nüüd on olukord muutunud. Kui ma näen, et kellegi laps korraldab poes etendust, siis ma püüan sellele vanemale ka enda kaastundliku naeratuse kinkida, et ta teaks, et ma olen talle toeks ja ta ei ole üksi. Kuid ma ei ole eriti osav näoliste väljendustega ja kui ma kodus püüan Esileedit enda kaastundenaeratusega lohutada, siis küsib ta mult tihti, et mida ma irvitan. Pean vist enne võõrastele naeratamist natuke peegli ees harjutama, et keegi seda irvituseks ei peaks. Näpuga osutamine ja kõva häälega naermine tuleb vist edaspidi naeratuse puhul ära jätta.

Teine koht, kus ma tunnen, et sinna ma kuulun, on siis, kui vastu jalutab mõni teine kaksikute vanem. Kui ma näen eemalt juba, et vastutulev lapsevanem lükkab ees vankrit, mis võtab enda alla kolmveerand kõnnitee laiusest, siis ma tean, et see on jälle see koht, kus on paslik naeratada. Ühe lapse vanemana ei tundnud ma seda kunagi, kuna ühe lapse saamine on üpris levinud viis lapsi saada.

Mulle meeldib see, et taolistes momentides on selline ühtekuuluvustunne. See on justkui tugigrupp, sest kaksikute kasvatamine on topelttöö ja topelt aja- ning närvikulu ning poes emotsionaalselt välja elava lapsega on ka keeruline hakkama saada. Ma olen alati tänulik, kui niigi raskel momendil mõistetake, mitte ei mõisteta hukka.

Aga teile palju õnne Eesti Vabariigi aastapäeva puhul! Meil on põnevad ajad, sest mõlemad kaksikud püüavad end juba keerata ja usutavasti järgmise kahe nädala jooksul see ka juhtuma hakkab. Püüan ka esimesed sooritused filmile saada. Muide eile, täpselt aasta tagasi saime me teada, et meie perre on Noorsandile lisandumas veel üks laps. Siis me veel ei teanud, et neid hoopis kaks on tulemas.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga