Isa blogi: kuid mulle meeldib mõelda inimestest parimat ja ma eeldan, et kõik inimesed on siirad ja heatahtlikud — eriti minu enda liha ja veri – a mida henry teeb?

Isa blogi: kuid mulle meeldib mõelda inimestest parimat ja ma eeldan, et kõik inimesed on siirad ja heatahtlikud — eriti minu enda liha ja veri

18.02 2016

DSC_1427Tead seda momenti, et kui sa sööd midagi laua taga, sööd taldriku tühjaks ja viid taldriku kraanikaussi ning lauda koristades näed sa laual mingit puru, mis ei saa olla muu, kui taldrikust pudenenud toiduosake? Pikalt mõtlemata pistad sa selle suhu ja avastad vastikusega, et see ei olnud absoluutselt see, mis sa arvasid seda olevat.

Tatistad selle vastikusega kraanikaussi, loputad suu 45 korda läbi ja lubad endale, et sa mitte kunagi midagi taolist enam iialgi ei tee. Hmm, kas see on siin šokolaaditükk…?

Eks selliseid olukordi, kus sa paned endale suhu kogemata midagi, mida sa lootsid, et sa sealt kunagi ei leia, võib ikka ette tulla, kuid õnneks on see erand mitte reegel. Enamjaolt on kontroll ikka olemas, mis puru ja mille jäänused kodus kusagile pudeneda võivad.

See kontroll on enda käes aga ainult seni, kuni peres pole lapsi. Noorsandil on hetkel peal plastiliinihullus. Ta topib seda absoluutselt igasse avausse, mis ta kodus leiab. Ma lootsin, et kuna Noorsandil ja Vennasel on nii väike vanusevahe, siis saavad nad mänguasju jagada ja Noorsand pärandab talle enda vanad autod, millega ta enam ei mängi. Kõik need mänguautod on täis kivistunud plastiliini ja rosinaid. Kuna ka rosinad on väikesed, saab ka neid neisse autodesse toppida, millel uksed lahti käivad.

Kuid nagu ma kurvast kogemusest õppisin, siis Noorsandi plastiliinihullus ei lõppe tal mänguasjade “täiustamisega”, vaid see on sujuvalt rännanud ka igale poole mujale.

Ühel ilusal hommikul, kui meil hommikusöök söödud oli, jäi Noorsand laua taha istuma. Juba see oleks pidanud mind valvele ajama, sest ta on väga püsimatu laps ja kui ta soovib jääda ühele kohale istuma, on tal tavaliselt mingi plaan. Kuid mulle meeldib mõelda inimestest parimat ja ma eeldan, et kõik inimesed on siirad ja heatahtlikud — eriti minu enda liha ja veri.

Peagi ajas Noorsand end ettevaatlikult toolilt maha, kõndis minu ette, pani enda põse minu põlve peale ja naeratas mulle. “Küll ma olen loonud siia maailma ikka ühe armsa lapse” õhkasin ma endamisi, samal ajal tema pead silitades. Ta tõstis pea, vaatas mulle otsa ja ulatas enda joogitopsi, mis oli pealt kaetud kaanega ja milles oli kõrs sees, pakkudes mulle juua. Mu süda läks täitsa härdaks, et ta nii hooliv laps on, et tõi oma isale juua. Võtsin sügava sõõmu ja jõudsin pool sellest alla neelata. Teine pool purskus läbi nina, suu ja pisarakanalite elutoa põrandale laiali.

Ma ei tea, mis ta sinna sisse kõik pannud oli, kuid ma ei ole kunagi midagi nii tugeva keemiamaitsega enda suhu pannud. See tundus olevat segu plastiliinist, mis oli justkui poolenisti sinna vette ära lahustunud, piprast, tarretisest, veest, kõrsiku tükkidest ja ühest rosinast. Ma tunnen siiani seda maitset suus. Kui mul oleks valida, kas juua Torusiili või uuesti seda jooki, siis ma ei oskaks öelda, kumba ma pigem jooks. Samas, ei ole ma Torusiili kunagi maitsnud…

Õppisin sellest seda, et ole alati valmis, et kui laps sulle midagi ulatab, siis on see põhjusega .Teine asi, mida ma pean meeles pidama, on see, et see on ju minu laps. Ei ole ime, et sealt ajust selliseid pättuseid välja koorub.

Kuid kõik, mis Noorsand mulle maismiseks toob, on eelenvalt läbinud mingi korraliku töötluse. Eile ulatas ta mulle ühe makaroni, mis maitses nagu toores neer. Ma küll ei ole kunagi toorest neeru proovinud, kuid nii nagu toorest neeru ei peaks keegi sööma, ei tohiks keegi kunagi süüa ka seda jälkust, mille Noorsand oma kavala näoga mu huulte vahele pistis. Mida ta sellega eelnevalt tegi, ei taha ma isegi teada mitte.

Olen õppinud ka seda, et kui ma kahtlustan, et keegi on mu hambaharja plastiliini sisse toppinud, siis tõenäoliselt on keegi seda plastiliini sisse toppinud. Usalda enda instinkte. Kui hambaharjal on vetsupoti maitse juures, siis palveta, et see ei oleks vetsupotist, sest see on sul juba suus ja sa ei saa enam mitte midagi teha.

Igal juhul tuleks lastega elamises alati pigem karta, kui kahetseda. Pean arvestama, et ma võin plastiliini leida kõikvõimalikes kohtades ja et see on rõveda maitsega ning ei kõlba süüa. Peaksingi ehk Noorsandile kokkamise ja joogimeisterdamise põhitõdesid õpetama hakkama. Lugesin ühes foorumis, kuidas viieaastane laps enda emale hommikul üllatusena ise pannkooke küpsetas. Noorsand võiks mind õunagagi äratada, mis oleks puhas ja ilma plastiliinita. Ma ei oota talt pannkooke.

Kuid meie pere kaksikud said mõni päev tagasi juba nelja kuu vanusteks. Noorsandil täitus eile 25 kuud, mida me küll ei tähista, kuid see on siiski tore tähis.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga