Isa blogi: elu ei ole muinasjutt, kus soovid täide lähevad

21.01.2016

Kui keegi võõras tuleb külla, siis on see justkui reegel, et kaksikud magavad suurepäraselt, nutavad minimaalselt ning Noorsand istub viisakalt laua taga ja sööb kahvli ning noaga nii, et ükski kübe toidust põrandat ei puuduta. Pärast veel tupsutab enda suu ka salvrätiga puhtaks. Aga tegelikult on lood hoopis teistsugused.

Eilne päev juba algas kurjakuulutavalt — kui ma ennast ärkvele ehmatasin. Noorsand oli enda sõrme mulle ebameeldivalt sügavale kõrva suskas. Ma ei tea, mis see meeldiv sügavus olla võiks, aga mul oli tunne, et sõrm oli nii sügaval, et palju ei puudunud, et see teisest kõrvast välja oleks tulnud. Vaatasin kurjalt Noorsandi poole ja vastu vaatas Noorsand enda uppunud silmadega ja ninaga, mis oli tatti täis. Oh kuramus, mõtlesin ma, sest nohune Noorsand ei ole just meeldivaim kaaslane.

Ülejäänud päeva olen ma teda ninapumbaga piiranud, sest ta küll palub alati paberit nuuskamiseks, kuid tema nuuskamine näeb välja nii, et ta paneb nina paberisse, nõksatab peaga ette poole nagu ta on näinud meid nuuskamisel tegemas, kortsutab paberi ära ja läheb toimetab edasi. Ainuke asi, mis ta unustab nuuskamise ajal teha, on nuuskamine. Igal juhul plaanime talle nuuskamise enne kümnendat eluaastat selgeks õpetada.

Kui Noorsand on tõbine, siis vajab ta pidevalt füüsilist kontakti, et kellegi najale enda peakene toetada, või kellegi kaisus aega veeta, kuid seda on raske teha, kui sul on lisaks kaksikud ja eile oli see päev, kui kaksikud ei maganud mitte kordagi kauem kui 20 minutit. Olid kaks tundi üleval ja siis magasid 10-20 minutit ja nii terve päeva. Mis tähendab, et päev otsa oli tegemist kaksikutega, pluss tuli arvestada, et nukra olemisega Noorsand hõõrub pidevalt enda tatist nägu sinu varrukasse.

Kuid majapidamisega on keeruline tegelda ainult lastega, sest lisaks lastele tuli täna rookida ka lund, mida öö jooksul oli päris korralik hulk sadanud. Kaksikud magama saanud, läksime Esileediga ja kiiresti õue, et lumi käigu- ja sõiduradadelt krundi peal puhtaks saada. Meie elamisel on õnneks suured aknad ja me saime kogu selle aja Noorsandil silma peal hoida, kes meile iga 30 sekundi tagant rõõmsalt lehvitas. Terve selle aja, mis me maja ümbrust koristasime istus ta armsalt diivanil ja vaatas mõnd mõistust nüristavat lastesaadet.

Kui me 20 minutit hiljem kahe nutva lapsega tuppa tagasi tulime, sest ilmselgelt piisas neile 15 minutisest iluunest, oli terve elamine kaetud katki rebitud salvrätikutega ja märkmepaberitega. Kuidas see võimalik on, on siiani selgusetu, sest ta ju istus terve selle aja rahulikult pleedi all ja tuppa tulles, oli ta täpselt samas poosis nagu ta oli siis, kui me õue läksime. Ainuke, mis reetis, et äkki ta käis tõesti salajasel rüüsteretkel, olid tema õhetavad põsed.

Sügava ohke saatel koristasime toa ja Esileedi võttis sisse enda tavapärase poosi keset elutoa diivanit, mõlema rinna otsas piima kugistav imik. Mina sain lihtsama töö ja pidin valmistama lõuna, milleks oli eile üks riisiroog, mis Noorsandile maitseb. Seisin pliidi ees, kui tundsin, et ma oleksin vist pidanud ikka õues selga panema mitu kihti riideid, sest mu neerude piirkond paremal selja poolel tõmbas maru valusaks.

See tähendas, et niigi intensiivne päev muutus minu jaoks kordi ebameeldivamaks, sest praegu on kell üks öösel ja alles nüüd annab ebameeldiv tunne seljas järgi.

Lisaks, kui Noorsand on väsinud ja tõbine, teeb ta tavaliselt selliseid asju, mida ta tavaliselt ei tee ja ma loetlen ette, mida Noorsand järgmise päeva jooksul korda saatis. Tõmbas veega täidetud topsi endale selga ja teisel korral valas selle lihtsalt lauale. Kui ta sõi enda kõhu täis, otsustas ta ülejäänud toidu laua alla põrandale peita, mis ei oleks probleem, kui meil oleks koer. Aga meil ei ole. Järgmiseks tõmbas kaks tualettpaberi rulli lahti. Keeras kineetilise liiva liivakasti põrandale laiali. Keeras kõik enda kolm lego klotside kasti elutoa põrandale kummuli. Loopis elutoa parketi lund täis, mis ta koridoris olevate saabaste küljest noppis. Õhtul andsime talle korra veel võimaluse mängida kineetilise liivaga, mille ta just paar päva tagasi sünnipäevaks sai ja hetkeks, kui me läksime nutvaid kaksikuid sisse tooma, sest peale kümmet minutit magamist oli neil uni läinud, istus Noorsand igavlevalt laua taga, kuna ta oli selle ühe minuti jooksul terve köögi kineetilise liivaga katta. Laitmatu töö.

Õhtu lõppes Noorsandi kahetunnise uinutamisega ja kui Noorsand siis lõpuks magama jäi ja ma alla korrusele läksin, olid kaksikud ikka veel rõõmsalt üleval. Ma eeldan, et nad olid rõõmsad, sest Esileedi istus nagu ikka keset diivanit kaks rinda imevat last talle silma vaatamas. Esileedi vaatas enda pool vidukil silmadega mulle otsa ja ohkas väsinult öeldes,et ta unistab ainult ühest ööst, kus ta saaks magada korraga viis tundi järjest. Kuid nagu ütlus on — elu ei ole muinasjutt, kus soovid täide lähevad.

Loomulikult ei olnud mul võimalust terve päeva jooksul hetkekski tööd teha, sest päev otsa on olnud täna laste kasvatamise tähe all ja sellised hullumeelsed päevad panevad mind hindama neid suurepäraseid päevi, kui kaksikud magavad tund, vahel isegi kaks tundi järjest. Need on need hetked, kus sa saad hetkeks end välja sirutada ja mõelda, et kui tore, et sul nii head lapsed on, kes nii tublisti magavad. Sellistel hullumeelsetel päevadel üritan ma mitte mõelda, vaid lihtsalt need üle elada, sest homne on kindlasti parem.