Isa blogi: armsad müüjad, see, kes riiulite vahel huligaanitses — see olin mina! – a mida henry teeb?

Isa blogi: armsad müüjad, see, kes riiulite vahel huligaanitses — see olin mina!

31.12 2015

DSC_0046Aasta hakkab lõppema ja varsti saab jälle rahulikult poodi minna nii, et sa ei peaks ohkama poodi sisenedes, vaadates seda rahvamassi, mis kannatlikult järjekorra sabas maksmist ootab. Igal pool on naeruväärselt pikad järjekorrad, isegi kingaparanduses! Rääkisingi siin hiljuti ühe mänguasjapoe müüjaga, kes seda kinnitas, et lõpuks ometi on laod tühjad ja müüdud on kõik, mis kasutult riiulitel lebas.

Veab, kui mõnes poes on automaatkassad, kuid Tartus on neid nii vähe ja ainult üks asub meie läheduses. Üldse paneb mind hämmastama see massišoppamine, kus poemüüjad võivad tuua kusagilt ladude tagaotsast kõige tolmusemad ja ämblikuvõrke täis tooted, sest mitte keegi ei osta neid, panna need kollase sildiga letile ja kõik ostetakse ära.

Loomulikult ei ole minu asi siin seda massipsühhoosi naeruvääristada, sest olen isegi osa ühiskonnast ja täpselt sama moodi ostan lastele ja Esileedile kingitusi, kuid õnneks oli mul sel aastal taipu need varem ära muretseda. Kui te olete üritanud näiteks Tartu Lõunakeskusesse viimase paari nädala jooksul minna, siis te teate, millest ma räägin.

Mitte ainult ei ole pühadeeelsel ajal keeruline poes käia selle meeletu massi tõttu, vaid ka seetõttu, et ma võtan pea alati ka Noorsandi endaga igale poole kaasa. Kes iganes on käinud alla kahe aastasega poes, siis ta teab, et kui üksinda poes käik võtab aega näiteks pool tundi, siis lapse kaasa võttes korruta see minimaalselt kahega.

Ma olen juba loobunud teda neisse kärudesse panemast, mis on need lastele mõeldud kärud, kus üks osa on käru ja üks osa on auto. Ta lihtsalt teeb rihma lahti ja ronib neist iga viie meetri tagant välja, sest vahel ma unustan kassitoitu osta. Mis sest, et meil kassi pole- ilus kass on purgi peal, järelikult tuleb osta. Siiski õnnestub mul see tavaliselt kusagile riiulisse tagasi poetada. Ainult ühel korral klammerdus ta selle purgi külge ja oli väga õnnetu sel hetkel, kui kassiir purki kassast läbi lõi ning nõudis selle kohe endale tagasi. Tahangi siinkohal vabandada poodide personali ees: kui te vahel kassitoidupurgi hommikupurdu vahelt leiate, siis tõenäoliselt olen see mina, kes poes huligaanitseb ja kärust ebavajalikku poodi üritab jätta.

Üldse on Noorsand ja lapsed üldse väga mõjutatavad kõigest välisest. Olenemata sisust — kui pakend on ilus, on seda kindlasti kohe endale vaja. Nagu näiteks kassitoitu. Ma arvan, et ma saaksin Noorsandi isegi lillkapsast sööma, kui see oleks pakendatud kusagile, mille peal on auto. Ta vihkab lillkapsast aga armastab autosid. Ega toidutootjad siis rumalad pole ja neid mõmmisid kommidele ja kurje linde limonaadidele kogemata peale pane.

Ning loomulikult need tohutu pikad järjekorrad, mis poodides viimastel nädalatel on. Isegi mina tüdin neis seistes, nii et lastest pole mõtet rääkidagi. Lisaks olen ma maailma halvim järjekorra valija ja satun tavaliselt rivvi, mida teenindab inimene, kes on elus esimest korda tööl, on tõenäoliselt väga põhjalik ning otsib igal tootel mitu minutit triipkoodi asukohta ja minu ees on hulk inimesi, kes on kõik unustanud enda puuvilju kaaluda nagu Prismas seda tihtipeale juhtub. Ja kui see juhtub pühade ajal ning sul on viril ja tüdinud laps kärus…

Igal juhul ei õnnestunud mul poode täielikult vältida. Õnneks sain piirduda toidupoodidega, kuna Esileedi kingitused olid mul juba eelnevalt ära ostetud. Sel aastal ta isegi ei poetanud vihjeid, vaid ütles mulle suisa poe nime, kus müüakse ehteid, mis talle hetkel väga meeldivad. Ma ei hakka poodi reklaamima, aga see on üks koledaima nimega pood, mida mina kuulnud olen ja see riimub sõnaga kompott. Ise ei oleks ma talle sealt midagi osta osanud, sest ma olen talle ise alati valinud hästi minimalistlikud ja sellised nö puhta joonega ehted.

Ostukott, mille ma selles poes kingituseks ostsin, nägi välja nagu oleks keegi mustlasnaisele kotijooksu teinud. Säravad, suured, värvilised. Ma ei ole kunagi Esileedit selliste ehetega näinud, kuid ometi ta pani need jõuluõhtul külge ja mitte ainult ei näinud ta nendega kaunis välja, vaid ta oli ehetest nii vaimustunud, et nõudis, et ma need üles pildistaks, et ta saaks juba õdedele saata. Nii palju siis sellest, et ma arvasin, et ma tean, mis stiilis ehted Esileedile meeldivad. Kingitusele oli lisaks veel muudki, mis oli ootuspärane ja neist Esileedi pilti teha ei soovinud.

Seega, kuigi mulle meeldib see jõuluaegne rahu ja meeleolu, ei meeldi mulle see rutt ja hullus, mis kaubanduses pühadega kaasneb. Õnneks on see kohe läbi ja ma saan jälle piima osta, ilma, et ma selleks pool tundi kassasabas seisma peaks ja Noorsandi rahustama peaks, kes on end kärus külje peale rippu lasknud ning teeb nii tüütut häält, mis seab mind tihti dilemma ette, kas jääks enda korda sabas ootama, või jätaks Noorsandi käruga sinna ning hiiliks minema. Õnneks said pühad enne läbi, kui ma ta poodi oleks otsustanud jätta, sest vaevalt koju naasnuna Esileedit oleks mu vabandus, et meil on kaks last veel, eriti rahuldanud oleks.

Kaheaastased ei ole veel eriti head enda emotsioonide kontrollimises ja tegelikult on see väga kihvt, sest nad on nii siirad — kui nad on õnnelikud, siis on nad õnnelikud ja kui õnnetud, siis oi, kui õnnetud. Noorsand on üldse omandanud ideaalse pikali viskamise oskuse, kui ta õnnetu on ja kasutab seda mõnuga. Õnneks on ta piirdunud sellega seni õues ja keset poodi veel püherdanud pole. Seda peamiselt seetõttu, et ma püüan teda poes käies kärus lõksus hoida, kus tema ainus pahameele väljendamise viis on hääl.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga