Isa blogi: meie peret tabas just jõulueelsel ajal suur kaotus

24.12.2015

Esileedi õde, kes oli meil kaksikute sünnist saadik abis, lahkus meie juurest tagasi enda pere juurde. Suur löök meile kõigile. Ok, võib olla mitte Esileedi õele, sest vaevalt ta nuriseb, et ta peab mähkmete vahetamise asemel oma mehe ja pojaga aega veetma ja öö otsa magama.

Küll on aga suur muutus mulle, sest minu uni vähenes hetkega keskmiselt seitsmelt tunnilt ööpäevas umbes neljale. Ma võiks öelda, et sellega harjub ära, aga seda on vara rääkida, kuna see uudne olukord on alles selle nädala esmaspäevast. Samas, ma ei näe, kuidas sellega võiks harjuda ja rahulikuks jääda, kui näiteks kolm last korraga midagi tahavad ja seda häälekalt nõuavad. Esileedi õde saavutas meie kaksikutega hästi erilise kontakti ja ma ei tea, kas see oli tema rahulik olek või hea aura, aga ta oli justkui beebilausuja, kes suutis sekunditega rahustada nii Piiga, kui Vennase. Tavaliselt oli parim toiming laste nutu lõpetamiseks juba puhtalt see, kui ta lapse minu käest ära võttis. Võta siis kinni, kas mina olen niivõrd koba või tema niivõrd hea selles.

Me ikka mõtleme, et ju oli sel mingi põhjus, miks me kaksikud saime, sest kui oleks lisandunud ainult üks laps, oleks see ilmselgelt liiga lihtne. Vaatamegi nüüd tagasi ajale, kui meil oli ainult Noorsand, siis tol hetkel oli tunne, et kuidas me küll hakkama saame ja et küll see lapse elus hoidmine on keeruline. Nüüd, kus on lisaks Noorsandile meil kaks tükki veel, ongi mõte, et küll oleks lihtne, kui oleks ainult üks juurde tulnud. Sama lihtne nagu Noorsandiga oli. Tõenäoliselt mõtlevad samu mõtteid need, kel on kolmikud, et oh, kui lihtne meil oleks, kui me oleksime kaksikud saanud.

Igal juhul hakkab nüüd päris elu pihta. Mul on küll kusagil südamepõhjus lootus, et meie beebilausuja tuleb tagasi, kuid samas jäädes realistiks, tuleb lihtsalt hakata uue olukorraga leppima. Kui ma varem arvasin, et ma olen selline „käed küljes” isa, kes võtab kõigest osa, siis paar viimast päeva on olnud sellised, et ma saan aru, et ma olin ikka väga mugavas olukorras, kuna mina olin suuremal jaol seotud vaid Noorsandiga ning kaksikud olid Esileedi õega ära jaotanud.

Kuna meil on kolm alla kahe aastast last, siis ma ei kujutakski ette, kuidas see saaks ühe inimese õlgadel olla ja ometi on ka Eestis nii palju üksikvanemaid, kellel on ka mitmeid lapsi, kelle eest nad vastutavad ja hoolitsevad üksi. Kuidas te hoidute hulluks minemast? Kui sa oled olukorras ja sul on vaja midagi kiiresti ära teha ja samal ajal on sul mitu last, kes nõuavad kohe tähelepanu ja sul ei ole kedagi, kellele delegeerida.. nagu kuidas see käib? Lisaks on palju ürgaegseid isasid, kelle peamiseks kasvatusosaluseks ongi aeg-ajalt lapse pead patsutada ja teha kodus meestetöid (kortermajas piirdub see enamjaolt prügi väljaviimisega ja pirni vahetamisega), siis tinglikult võib ka nende kaasasid üksikvanemaks pidada.

Eile tegin enda jaoks statistikat ja pidage meeles, et meil on kolme lapse kohta kaks vanemat, ehk me teeme enamus asju pooleks. Minu statistika ütles, et eilse päeva jooksul vahetasin mina (Esileedi tegevused on sellele lisaks) seitse mähet, koristasin põrandalt mänguasju kokku viiel korral, uinutasin lapsi (ehk siis panin magama, et te ei arvaks, et ma midagi joogi sisse libistasin) viiel korral, andsin neljal korral tittedele pudelit ja magasin ööpäevaga neli tundi ja 11 minutit. Nüüd tuleb see korrutada kahega, sest Esileedi pilt on suhteliselt sama, lisaks ta peab imetama kahte jõnglast, kes ärkavad iga paari tunni tagant ja nõuavad enda jagu.

Ma sattusin siin Noorsandiga sünnipäevale eelmisel nädalal ja mu sõber küsis, et Henry, sul on nüüd nii palju lapsi, et sul on nüüd selge, kuidas nende tegemine käib, kuid mis summa eest sa ühe lapse ära annaksid? Ma mõtlesin hetke ja küsisin täpsustava küsimuse vastu, et oleneb missugust kolmest lapsest ta silmas peab? Seda vastust ta ei oodanud ja eks ma tegin nalja ka. Loomulikult on küll kolme nii väikse lapsega raske, kuid ärge tundke mulle, ega ühelegi paljulapselisele perele kaasa, sest te võiksite mulle anda kümme miljonit ja ma ei annaks ühtegi enda lastest ära. Mitte ühtegi neist. Ma olen loonud midagi, mida ma armastan rohkem, kui iseennast ja ma ei müüks seda ühegi summa eest. Olenemata raskustest, mida lapse üleskasvatamisel läbida tuleb, on rõõmud sellega võrreldes nii mõõtmatult palju suuremad ja kaaluvad kõik üles.

Seega nautige neid jõule nende inimeste seltsis, kes on teile maailma tähtsaimad. Need on ka meie esimesed jõulud ainult oma perega. Varasemalt oleme alati käinud nii Esileedi, kui minu vanemate kodus. Kuid nüüd on meie pere nii suur, et meie mahutamiseks tuleks päris palju vaeva näha.

Meil on suur pere, meil on kuusk, meil on kingid, naabrid tõid meile piparkooke, õhtul küpsetame lammast ahjukartuli ning juurviljadega ja teeme jõululaupäeval pilte ka, mida jagame ka enda Facebooki lehel