Isa blogi: “Olen elu jooksul palju valetanud, kui keegi lunib komplimenti”

17.12.2015

„Onju meil sel aastal ilus kuusk?“, „Ole aus, kas sulle meeldib mu uus soeng?“, „Kas mu meik on liiga tume?“ või, mis klassikaline: „Kas selline riidekomplekt on Noorsandi seljas ilus?“

Kuidas ma ütleks ühelegi neist küsimustest vastuseks: „Ei!“? Kui keegi on endale kuuse koju toonud, siis millegi põhjal on see otsus tehtud ja kui ma oleksin aus ja ütleksin, ei see on kohutav, siis ta ei lähe ju seda metsa tagasi viima, vaid ta peab mind mölakaks.

Või kui Esileedi küsib enda uue soengu või meigi kohta, siis ma ei ole kindel, et ta tahab, et ma oleks aus, kuna meie suhte jooksul on ta teinud paar korda väga julgeid lõikuseid ning mul on olnud keeruline enda šokki varjata. Kuid õnneks on need moeröögatused olnud ajutised ja ta on naasnud enda juuksevõrgu ja rullide juurde.

Ning naised, kes te viite enda mehi endaga poodi kaasa lastele riideid valima. Te ei pea seda tegema! Te võite osta, mida iganes heaks arvate, me kiidame selle heaks. Päriselt! Mehe kaasavedamine ei anna mitte midagi, sest te võite näidata, mida iganes, me kiidame kõike, mida pakute ja seda lihtsalt selleks, et rutem sealt piinakambrist välja pääseda. Ainuke asi, mis aitab otsust langetada, on hinnasilt. Ok, vabandan, et ma rääkisin üldiselt meeste nimel, aga ma päriselt ka ei tea ühtegi meest, kes naudiks poes lastele riiete valimist.

Me otsustasime enda kuuse sel aastal metsa jätta ja leppida paremuselt teisega, ehk kunstkuusega. Lihtsalt viimane kogemus päris kuusega oli sedavõrd tüütu. Ma ei tea millest see oli, aga eelmine kuusk pillas umbes nädalaga pea kõik okkad. Asi poleks olnud ehk väga hull, kui see oleks olnud tüüpiline hõre kuusk, mida metsast tuuakse. Aga see oli ülitihe, mis tähendab, et ka okkaid oli hirmus palju.

Isegi jaanipäeval ilmusid ei tea kust okkad põranda keskele kõige käidavamale alale, justkui olnuks need seal detsembrist saadik. Siis meil veel lapsi ei olnud ja kui oleks olnud, siis usun, et me leiaksime neid okkaid tänaseni.

Ka kunstkuuse valik ei ole lihtne, sest enamus, kes selle endale soetavad, ei lähe seda kolmekuningapäeval põletama, vaid kasutavad seda ka järgmisel aastal. Seega tuli leida võimalikult ilus. Ei soovinud sellist kuuske, mille kohta iga aasta vabandama peab, et ah, see on meil lihtsalt ajutine, nagu vabandavad need, kes enda maja kunagi valmis ei saa ja elamine on täis ajutisi asju, sest päris mööbel jõuab siis, kui maja valmis.

Leidsimegi endile imelise kuuse Jyskist, kus oldi meie blogiga kursis ning me saime puu vähem, kui poole hinnaga. Ma teadsin, et ühel hetkel hakkab blogimine ära tasuma! Kuusk käes kihutasin ma elevil kodu poole. Mitte ka nüüd sellepärast, et ma kuusepärast niivõrd elevil olnud oleks, vaid sellepärast, et kurja häälega Esileedi teatas mulle telefonis, et poole tunni pärast on kaksikutel ultraheli aeg. Mulle ei jää erinevad kokkulepitud ajad eriti hästi meelde.

Ultraheli tehti kahel põhjusel. Esiteks uuriti nii väikestel tittedel midagi puusadega seoses (äkki oligi puusaliigese uuring) ja teiseks uuriti Vennasel neeruvaagnat, kuna see oli tal põletikus ning ta oli sunnitud üle kümne päeva haiglas veetma. Mõlemad tulemused olid kiiduväärt ja kuigi väike laienemine Vennasel veel tuvastati, jäi see sellisesse piiresse, et me ei pea enam muretsema. Muide, nad said eile juba 2-kuuseks!

Kuid elevil olin ma kuuse pärast seetõttu, et need on Noorsandi elu teised jõulud ja esimesed jõulud, kus ta saab natukene aru, mis toimub ka. Ootasingi, et Noorsand lõunaund pidama läheks. Ok, see väide annab tulevastele vanematele vist vale sõnumi. Noorsand ei lähe lõunaund pidama, ta tuleb sinna ikka lohistada. Kuid nii, kui ta oli uinunud, läksin ma alla ja sättisin kuuse püsti. Eeldasin, et ma pean igat oksa eraldi kinnitama ja varusin aega, kuid see kuusk oli nii geniaalse ehitusega, et oligi ainult kokku panemise vaev ja okste lahti painutamine. Veerand tunniga oli kuusk kohev ja seisis akna ääres.

Kuusk püsti, jäin ma ootama Noorsandi ärkamist. Võtsin kaameragi kätte, et saada ta emotsioon filmile. Kujutasin ette, kuidas ta oma unise näoga trepist alla tuleb, ise veel silmi hõõrudes ja kuidas ta lummatult kuuske vaatama jääb, nagu siis, kui ta esimest korda lund nägi.

Ei tulnudki pettuda, ta tõepoolest ärkas. Ta tõepoolest tuli ka unise näoga trepist alla, samal ajal silmi hõõrudes. Ma olin kõike seda täpselt sellisena ettekujutanudki ja hetkeks käis peast läbi, et äkki olen ma ka veidi selgeltnägija. Kuigi tänapäeval vist peavad end selgeltnägijaks kõik, kes öösel halba und näevad. Kuid siis astus Noorsand kamina varjust kuuse ette, sirutas näpu kuuse suunas ja teatas valju häälega: „Heh, lill!“ Lill on tal üks universaalsetest sõnadest, mis tähendab paljusid asju.

Ja oligi kõik. Ta isegi ei vaadanud kuuse poole, vaid ta lihtlabaselt nägi seda ja tatsas tähtsamaid asju tegema. Kõik see ettekujutlus, kuidas ta seal hämmingus puud vaatab ja kuidas me ühiselt seda ehtima hakkame, oli vastupidine, sest ta korraks vaatas kuuse poole ja kõik. Ka ehtimine nägi välja nii, et ma panin kaunistused peale ja Noorsand käis aina palle maha kakkumas, sest pallid on viskamiseks, mitte riputamiseks. Eks ta õige ole. Nüüd ongi meie kuusk altpoolt tühi, elutoa põrand purunematuid kuuseehteid täis ja Noorsand otsib diivani alt küpsist, mis sinna pudenes.

Ju siis on sellises vanuses jõulud ikka erilisemad vanematele, kui lastele. Nii väikestel ei ole veel traditsioonidest aimugi, rääkimata ootusest. Ka pole ma teda aasta otsa ähvardanud sellega, et päkapikud panevad kõike tähele. Seega on Noorsandi jaoks see kuusk toas sama huvitav, kui suvaline kuusk õues ja tõepoolest, väljas olevad puud ei ole talle erilist huvi pakkunud.

Suurim asi, mis Noorsandile hetkel huvi pakub, on siiski kaksikud ja ta näeb vaeva, et näiteks Vennasele sülle istuda, või leiab kusagilt mõne luti ja tormab otsejoones Piiga suunas, et see talle suhu panna. Soovib ta seda või ei. Tavaliselt ei soovi ja selline sülleistumiskatse ja luti suhu toppimine, lõpeb enamjaolt suure nutuga, sest see on suhteliselt ainus asi, mis nad peale magamise teevad. Siiski usun, et puu muutub talle palju põnevamaks, kui me sellele ka tuled külge muretseme.