Isa blogi: ma ei imesta, et nii paljud suhted pisikeste laste tulles kannatavad – a mida henry teeb?

Isa blogi: ma ei imesta, et nii paljud suhted pisikeste laste tulles kannatavad

26.11 2015

fd2325656c765c2183-73049991Selline igapäevane stress, millele lisab vürtsi laste röökimine, sest pidevalt on midagi tarvis, sööb ka tugevaimate närvid. Ka meie suhe kannatab ja ma märkan tihti, et Esileedi on minuga antisotsiaalne, sest mingi eelnev tüli jäi tema silmis lahendamata ja mina olen pidevalt kaitsepositsioonis ja mulle tundub iga hetk, et Esileedi tänitab minuga. Ta küll ütleb, et ei tänita, vaid ma olen viimasel ajal väga negatiivne. Ei tea.

Eile oli väljakutseid esitav päev, sest eile käisime me perearsti juures esimese kuu kontrollis, kus vaadati siis kasvu- ja kaaluiivet. Väljakutse seisnes selles, mida teised peavad täiesti normaalseks igapäevaseks tegevuseks- kodust väljaspool käimine.

Ma kujutan ette, kui koomiline oleks meid olnud kõrvalt vaadata, kuidas meil kõik käed lapsi, turvatoole, mähkmekotte täis on. See ei ole nii, et lähed ja teed maja ukse lahti. Kõigepealt lähed ukse juurde ja paned ühe beebi turvahälliga maha. Vabanenud käega üritad ukse lahti saada ja hoiad seda jalaga lahti. Siis tuleb hüüda Noorsandi, kes on juba tänavanurgale silganud, et mõõta silmadega, kui kaugele sealt edasi annab joosta. Annan beebid Esileedi kätte, kel õnnestus auto ära parkida ja jooksen Noorsandile järgi. Toon ta väänleva keha tagasi polikliiniku ette, võtan maast ühe kaksiku, teise võtab Esileedi ja saimegi vähem kui viie minutiga välisuksest sisse.

Loomulikult on see selle päeva lühikokkuvõte, sest ma ei rääkinud siin kolme lapse riietamisest, kellest kaks ei tee mingit koostööd, sest veel ei oska ja kolmas ei tee mitte ainult koostööd, vaid näeb roppu moodi vaeva, et tema riietamine oleks maailma kõige raskem tegevus.

Ma ei rääkinud söömisest, sest reegel ütleb, et mida vähem aega vanematel on, seda aeglasemalt tuleb kõike teha. Ja ma ei rääkinud, kuidas Esileedi enda juukseid kiskus, kuna tal tuli riietamise käigus kolmel korral mähkmeid vahetada. Pluss arvas Vennas, et kui juba, siis juba ja pissis mõned korrad kaarega mähkimislaual ka, et Esileedi saaks endal ka riideid vahetada, mitte ei oleks ainult laste riietamises kinni.

Väsimus, jah, annab tunda. Me oleme muidu selline paar, kes räägib, kui on miski, mis meile ei meeldi ja eks see hoiabki suhte tugevana. Aga kolme lapsega kannatab see rääkimise osa väga. Me küll püüame rääkida, aga need hetked, kui Esileedi ei imeta, siis ta kas pumpab rinnapiima, või on dušši all, või teen mina tööd, või olen kodust eemal Noorsandiga. Seega, ei ole ka meie mingi teistsugune paar ja ka meie peame tööd tegema, et lisaks lastele oleksime ka ise õnnelikud. Õnneks saime eile rääkida ja avaldada enda meelt, mis meile viimasel ajal tuska on valmistanud ja see võttis kenasti pingeid maha.

Eks siin mängib rolli kõik- magamatus, väsimus, pimedus. Pimedus on vist üldse kõige rusuvam antud aastaajal. Hommikul paar tundi on võimalus Noorsandiga õues aega veeta, aga alati hommikuti seda võimalust ja viitsimist pole. Samas peale lõunatundi on väljas pilkane pimedus ja väljas pole muud teha, kui pimesikku mängida. Isegi silmi ei pea kinni panema.

Tulles tagasi perearsti juures käimise juurde, siis Vennas võttis ühe kuuga poolteist kilo juurde, kui me võtame arvesse sünnikaalu ja Piiga kilo kakssada. Kaalutõus on siis nende laste puhul selline nagu arstidele meeldib. Lisaks kiitis ta Vennase hästi terast pilku. Piiga oma ei kiitnud. Ma ka poleks kiitnud, sest ta veedab suure osa ajast kõõrdi vaadates.

Mäletan, et Noorsandiga mul ju kogemusi ei olnud, kui ta sündis ja olin väga mures, et ta tihti kõõrdis silmadega oli. Algul oli naljakas, aga siis kui ma sain aru, et ta veel lollitada ei oska, tekkis hirm, et äkki saimegi kõõrdis silmadega lapse. Õnneks sai ta mingi hetk enda pilgu otseks ja nüüd on ta pilk selline, et kui ma nägin ühte endist kolleegi, kes teda vaatas, siis ta tegi Noorsandi kohta kaks märkust: esiteks olla Noorsand palju väiksem, kui piltide pealt tundub ja teiseks olla ta nii kavala pilguga, et tal olla silmis tuhat kuradikest peidus.

Perearsti sõnade kohaselt olid ka igas muus mõttes kaksikud täitsa korras – pikkus, pea ümbermõõt ja ilusad olla nad ka. Pereõde veel vaatas kaastundlikult meid, kuidas me seal kolme lapsega üritasime uksest välja komberdada ja ütleski, et ta ei kujuta, kuidas me kodus toime tuleme, et temal olla juba sellest väikesest visiidist pea laiali. Kõigega harjub.

Kõigega harjub ja küll kõigega toime tuleme. Inglise keeles on väljend, et selleks, et kasvatada üles laps, läheb vaja terve küla abi ja õnneks on meil kõrvalt toetajaid ja hetkel ka abistajaid. Naabrid võtavad vahel Noorsandi enda juurde mängima, mis annab meile natuke vaikust. Esileedi õde on meil jõuludeni abis ja meie vanemad käivad meil siin nädalas korra ikka külas ja toetavad meid mähkmetega, mida kulub hirmsat moodi.

Ma nüüd lähen kallistan Esileedit ja püüan olla positiivsem, kui seni.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga