Isa blogi: ma pean ennast kannatlikuks inimeseks, kuid seda teatud piirini

DSC07093Kuna Esileedi oma õega on võtnud kaksikute kantseldamise suuresti enda peale ja neil tuleb see nii loomulikult välja, siis on mulle saanud osaks olla Noorsandi järelvaataja. See ei tähenda, et ma kaksikutest ka väga eraldatud oleksin. Seda mitte. Ma ikka noogutan iga päev viisakalt nende suunas ja kergitan kaabut, kui ma neist möödun.

Eile otsustas Noorsand minu piiri kompida. See, et ta seda nii pikalt teha viitsis ja lõpuks nö võitis, näitab ju seda, et tema on siis veel kannatlikum inimene, kui mina!

Noorsandi puhul on üks minu paljudest kohustustest ka tema magamapanek. Ma küll lootsin, et kuna ta ei ole enam beebi, siis saab temaga magamine olema palju lihtsam kui beebidega, mida ta kindlasti ka ongi. Olin siin alles hiljuti beebide öövalves ja hommikul oli terve keha valus, selg vajus paigast ja tuju kehv. Mul on täiesti uuel tasemel austus nii Esileedi, tema õe, kui ka kõikide väikeste beebide kantseldajate suhtes. Rääkimata sellest, kui neid on kaks. Teie oletegi minu kangelased! Kuid ka Noorsand näeb vaeva, et mulle öösiti paaritunniseid ärkvelolekuid korraldada ja ise õhtuti võimalikult kaua uinuda.

Vahel läheb see lihtsalt, annan talle oma käe, mida ta õrnalt enda nina ja põsega paitab, laulan talle paar unelaulu ja korras. Kuid eile, peale seitsmekümne kuuendat laulu, sain aru, et täna nii lihtsalt see ei lähe. Ma ei saanudki aru, miks ta ei uinu, sest päevane uni ei olnud ebatavaliselt pikk, ma ei kõditanud teda enne magamaminekut rohkem, kui tavaliselt ja ka suhkrut ta justkui õhtul ei saanud. Kuid seal ta oli, hoidis mu käest ja nii kui tuba liiga vaikseks jäi, täitus see suure naerupahvakuga. Ta justkui teadlikult äratas end ise ärkvele, kui ta uinuma hakkas.

Esimene viiskümmend korda tundus see mulle naljakas ja ma püüdsin seal pimedas ruumis enda välja purskuvat naeru kiivalt hammaste taga hoida. Kuid kui ma olin juba kaks tundi oodanud, et jumala eest lõpuks uinuks, kadusid ka mu salaitsitused. Seega, Noorsand, kui sa seda kunagi loed — tegelikult oled sa naljakas, aga ma ei saanud naerda, sest ma lootsin, et sa uinud.

Ühel hetkel sai mul villand, võtsin käe ta juurest ära, keerasin selja ja mõtlesin endamisi, et aitab, enam ma tema poole ei keera ja talle tähelepanu ei pööra. Vaatame, kumb enne ära väsib. Sest ta pidi ju ometi väsinud olema! Kuid selle asemel, et uinuda, ronis ta enda voodist minu omasse, tõmbas mu seljalt särgi ära, pani suu vastu ja hakkas puristama. Kell üks öösel. Ma olin selleks hetkeks teda uinutanud juba pea kolm tundi.

Kuna ma olin võtnud eesmärgiks mitte talle tähelepanu pöörata, siis las ta puristab ja hüppab mu seljas. Las ta toksib enda jalgadega ning kisub karvu. Mina talle tähelepanu ei pööra! Aga kui see trall oli juba üle poole tunni kestnud, tegin ma otsuse, et aitab. Ignoreerimise plaan ei toimi. Ma olin ta peale nii vihane ja tahtsin sisimas ta peale röökida, kuid ma ei saanud ju talle näidata, et tema kätes on see, mis tuju mul on. Ma võtsin ta väga kindlameelselt kaissu, kus ta viskles, röökis ja siis ma ei tea, mis juhtus, aga ühel hetkel tegin ma silmad lahti ja kell oli kaheksa hommikul. Kuidas ma uinusin ja kuidas tema uinus, pole mul aimugi.

Ma oleksin pidanud vist tõsisemalt suhtuma sellesse soovitusesse SIIN!

Ma armastan küll oma lapsi kogu südamest, kuid päeva parim aeg on see, kui nad magavad. See vaikus, mis majja saabub, kui Noorsand enam ei räägi. Kui Piiga ja Vennas lõpuks uinuvad. See, et ma ei kuule muud, kui nende vaikset hingamist. Nauding. Täielik nauding.

Kuna mina olen see, kes Noorsandiga põhiaja koos veedab, siis on minu asi teda kasvatada ka ja mul on kolm eesmärki, mis ma tahan enne selle aasta lõppu temaga ära teha. Esimesega olen ma juba hakkama saanud ja selleks on see, et ta ei kardaks dušši. Ma ei tea miks, aga ühel hetkel oli tal kabuhirm igakord, kui ma dušši jooksma panin. Ehk läks kunagi vesi silma või ninna. Kuid ma olen iga päev talle duššiga õrnalt lähenenud ja tundub, et selle foobia olen ma tast suutnud välja juurida, sest täna oli esimene päev, kus ta mitte ainult ei lasknud enda pead pesta, vaid nõudis dušši enda kätte, et sellega mängida.

Teine eesmärk on saada ta potil käima. Esimesed edusammud on selles vallas tehtud. Potti pole ta veel midagi teinud, kuid ta annab juba märku, kui tal on häda. Seda tuleb lihtsalt märgata. Eile andis ka märku ja lasi end ka kenasti potile istuma panna, kuid mina algaja lapsevanemana ei otsinud talle poti peale meelelahutust ja selle ajaga, mis ta potilt tõusis, et endale mänguauto võtta ja tagasi tulla, oli ta käigu peal enda häda kenasti jõudnud ära teha. Aga lootust on, et see asi hakkab meil kenasti minema.

Need märgid, mis näitavad, et laps on valmis potil käima, on välja toodud SIIN!

Kolmas on lutist võõrutus. Kuid sellega ma vist ei kiirusta, sest mulle tundub hetkel, et see on tema jaoks kaksikute saabudes justkui turvaelement. Varem kasutas ta peamiselt magama minnes, kuid nüüd on see tal suus tunduvalt tihedamalt ka ärkvel olles. Kuid kui ma tunnetan ühel hetkel, et oleks aeg, küll ma siis selle ka ette võtan.

Kaksikutega mul eesmärke enne aasta lõppu ei ole. Vennas võiks gaasivaludest lahti saada, mis ei ole kahjuks minu kätes. Järgmises postituses annan ma ehk natuke rohkem aimu, mida tähendab elu vastsündinute kaksikutega ja aasta ning kümnekuuse poisiga. Kirjeldan teile ühte tüüpilist päeva.

Kommentaarid

“Isa blogi: ma pean ennast kannatlikuks inimeseks, kuid seda teatud piirini” on saanud 6 vastust

  1. kaire ütleb:

    Mõnus oli taas lugeda .Meil vahel ka magama minemine ei suju.Loobime kaisukad välja ja siis nõuab tagasi ,vaja potile minna oma 10 korda.Potitreening on meil just seljataga .Võtab aega aga saab asja .Kirjutasin ka sellest kuidas meil läks
    https://maculagirl.blogspot.com.ee/2015/10/potitreening.html

    • henry ütleb:

      Tublid olete! Aga fonti oled küll maru keerulise pannud. ma pean ikka jupp aega vaeva nägema, et lugeda 🙂

  2. Maris ütleb:

    Hei!
    Väga vahva blogi on, isegi kui ise lapsevanem ei ole, siis loen huviga 🙂

    Aga mainisid, et ei kavatse veel lutist võõrutada, uurisin enda emalt (hambaarst / ortodont ametilt), et kuidas see hambumusele mõjub. Ta soovitas juba enne aastaseks saamist ära jätta kuna hambad lõikuvad ja lõualuu areneb ning võib tekkida nö luti kujuline hambumus, mida on täiskasvanueas äärmiselt raske ravida.
    (lihtsalt teadmiseks)

    • henry ütleb:

      Aitäh Maris!

      Ma olen siin kirjandust uurinud ja natuke lugenud, et lastel on täiesti loomulik vajadus imeda ning enamjaolt imetakse ühte kahest- kas lutti või siis pöialt ning lutist võõrutamine olla kordades lihtsam kui pöidlast, sest pöial on kogu aeg olemas.

      Ka lugesin, et kui lutist võõrutada enne kolmandat eluaastat, siis see ei ole veel kõne kahjustanud ning võõrutada tuleks enne jäävhambaid, kuna piimahambad tulevad nagunii ära. Küll ei olema kursis selle lõualuu arenguga ning see on asi, mida uurida, seega aitäh sulle! 🙂

  3. Erle ütleb:

    Henry, super lugemine! Kuid täna tuli tahtmine oma kogemusi jagada.
    PS. Kõik järgnev on kirjutatud minu vaatenurgast ja ei oota, et teised peavad samuti toimima (aga võibolla on see kellelegi kasulik lugemine)
    Nimelt on mulle üsna vastuvõetamatud kolm asja:
    * Lapse rinnaga toitmine üle kuue kuu. Nagu sai öeldud, puhtalt minu arvamus. Alati ei lähe asjad just nii nagu plaanitud, seega endal laps sai ka veel seitsmendal kuul rinda. Õnneks oli siiski vist kogu universium minu plaani poolt, sest mul laps tubli kasvaja ning seetõttu hakkasin juba neljandast kuust pudelist lisatoitu andma, et kõhu kenasti täis saaks. Seega võõrutamist meil ei olnudki, lihtsalt üleminek pudelitoidule. Seitsmendal kuul andsin veel rinda, siis kui endal olemine raskeks läks. (Ja ka pudelist võõrutamine käis imelihtsalt. Lapsel oli pidevalt kõht lahti ning arst soovitas piima menüüst välja jätta, asendasin siis jogurtiga. Esimesel hommikul tegin jogurti soojaks ja läks loosi. Teisel hommikul andsin pudelist külma jogurtit, mis peale laps “ütles”: “Näh, vanamoor, joo ise seda!” ja rohkem ei tea ta ka lutipudelist midagi.)
    * Üle aastane laps lutiga. Ka lutist saime lihtsavaevaga lahti. See oli vist kaheksandal kuul.
    Ühel õhtul last magama pannes märkasin, et lutt pigem segab teda, sest sellega oli vaja mängida ning lollusi teha. Võtsin lapsel luti suust ning peale seda uinus suhteliselt ruttu. Päeval ma sel ajal talle enam lutti ei andnud.
    Lutt oli kotis “SOS vahendina” kuni aastani. Juhuks kui oli vaja laps kodust väljaspool magama uinutada (ntx rongis, bussis või mujal avalikes kohdades). Õnneks ei läinud ka SOSina seda tihti vaja ning lõpuks laps enam ei osanudki lutti imeda.
    * Kahe aastane laps mähkmetes. Ma ei poolda imiku potitamist kuid jagan arvamust, et mida varem harjutamist alustada, seda varem saab laps potil käimise selgeks.
    Poja 1a 3k vanune ning nüüd, alles nädala jagu, lasen tal toas ilma mähkmeta olla (potile panin juba enne aastat). 98% juhtudest, kui küsin, et kas ta tahab potile, saan vastuseks eitava pearaputuse ja loomulikult ta pissib püksi. Aga potile panen ta ka peale püksi pissimist. Ja kindlasti panen potile peale ärkamist. Ja nüüd panen potile ka kohe peale õuest tuppa tulemist. Kakale ta küsib juba ise. Ja see 2% kui ta on õus potile minema peale küsimist, näitab, et oleme õigel teel. Iga kord peale häda potti tegemist saab laps kiita ja teeme pai (millegi pärast teeb laps emmele pai 🙂 ja siis emme teeb lapsele ka).
    Aga teile soovin jõudu ja loodan, et aasta lõpuks on eesmärgid saavutatud! Ja lutt asendage kallistustega 😉 Päikest!

    • henry ütleb:

      Aitäh sulle!

      Minu jaoks ei ole jah need ajad nii tabud ehk kui sinu jaoks ja mul ei ole suurt vahet, kas lutiga on aastane või pooleteist aastane. Kui on 11 aastane, siis on midagi veidrat toimumas :). Aga aitäh vihjete ja soovituste eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…