Räägiks sellest va blogimise asjast – a mida henry teeb?

Räägiks sellest va blogimise asjast

6.11 2015

12182168_1084867241537943_445129030_n

Tänast postitust kaunistan ma täiesti random piltidega, mis mul arvutis on, millel ei ole mingit konteksti jutu sisuga. Lithsalt sellepärast, et see pikk jutt liiga tõsine ei tunduks. Ei ole õiges kronoloogilises järjekorras ja ühel võib Noorsand olla aastane ja teisel üle 40. Täiesti suvalises järjekorras. See jutt ei olegi tõsine. Ma lihtsalt räägin natuke selle blogi hingeelust, kuna viimase paari nädalaga on lisandunud suur hulk uusi lugejaid. Võtke see 4 tundi enda tänasest päevast ja püüdke päris lõpuni lugeda ja kui olete lõpuni jõudnud, siis jätke ka enda küsimus.

Ehk siis ma tahaks natuke rääkida sellest va blogimise asjast. Kui ma hakkasin siin enda tegemistest kirjutama kunagi ammu, siis sai see alguse sellest, et ma osalesin ühes programmis, mis lubas aidata mul kaalust alla saada. Mul ei olnud plaanis blogima jääda ja ma mõtlesin lihtsalt, et ah, kui ma selle eest tasuta jõusaalis käia saan ja igast iluprotseduure (mingi kõhu massaaž oli), siis miks ka mitte.
DSC05983
Ega ma ei uskunud seda, et see kestma jääb, sest ma olen alati olnud ebakindel enda kirjutamise suhtes. Mitte alati, aga alates keskkoolist ja ma olen sellest ka korra rääkinud, aga ma sain gümnaasiumisse sisse nii, et ma pidin seal kirjutama kirjandi ja selle alusel otsustatakse, kas mind võetakse vastu või mitte. Eesti keele õpetaja ütles, et mitte mingil juhul, aga direktor olles kirjandi läbi lugenud, teatas, et kirjand ju päris hea ning saingi kooli sisse. Ei tekkinudki mul emakeele õpetajaga head klappi ning kui endises koolis olid kirjandid hindele neli-viis, siis uues koolis sain ma kahtesid ja ühtesid ning ma pidin pidevalt järeltöid tegema ja parandatud tööde hinded ei tõusnud tavaliselt üle kolme miinuse. Isegi proovi lõpukirjandi eest sain ma ühe ja teise proovikrjandi eest tuli üks miinus. Igal juhul võtsid need paar aastat mul soovi kirjutada, sest ma olin veendunud, et ma kirjutan kohutavalt. Õpetajast sõltub nii palju, kas ta inspireerib sind või laseb su tükkideks.

Kuid kui ma alustasin paar aastat tagasi uuesti kirjutamist selle blogi näol peale ligi 15 aastast pausi, siis tundus, et inimestele läheb peale, kuidas ma enda üpriski igavat elu kirjeldan ja kuidas ma leian positiivseid hetki tavapärastest sündmustest. Tahangi tänada teid, kes te loete ja viitsite lugeda ning annate tagasisidet ka.

Kui Noorsand sündis, siis ma kirjutasin enda kaalublogisse tema sünniloo ja kuidagi jõudis see artikkel Delfisse, kes tegi mulle ettepaneku, et ma hakkaksin kirjutama nende uhiuues portaalis Pere ja laps. Noh, mis seal’s ikka. Raha nad küll ei pakkunud, kuid see andis mul võimaluse saada jalg nende toimetuse ukse vahele ja vastutasuks on mul õnnestunud rääkida paaril korral enda tööst, milleks on siis see, et ma aitan inimestel suitsetamisest loobuda. Ehk siis avaldati paar minu artiklit. Tänaseks on nad hakanud mulle ka artiklite eest natuke maksma, kuid arvestades, et ma jään tänu sellele ilma enda autoriõigustest, on see ikka kommiraha. Umbes aasta peale alustamist hakati mulle maksma paarkümmned eurot kirjutise eest, nüüd on see natuke suurem, sest üks teine portaal tahtis mu blogi enda avarustesse. Aga Delfisse kirjutamine on hea selles mõttes, et see hoiab mind järjepidevana ning postitused ilmuvad regulaarselt. Lisaks on minu kontakt seal suurepärane ja ma saan naudingu juba puhtalt temaga suhtlemisest.

DSC05602
Kui mu esimesi blogipostitusi luges paarsada inimest, siis näiteks eelmist postitust luges 25000 inimest. Ehk blogi on aastaga tohutult kasvanud. Sellele on kaasaaidanud lugude jagamine ja laikimine FBs ning mida rohkem laike ja jagamisi, seda suurem jälgijaskond ning seda kauem on ka Delfil huvi mind kajastada. Kuid olgem realistid- igal asjal on oma parim enne ja ühel hetkel ammendab tõenäoliselt ka see blogi end.

Tegelikult olin ma juba aasta tagasi veendunud, et see blogi on nagu seisev vesi ja ei ole mul tegelikult suurt millestki rääkida, aga siis tuli kiri ühelt lugejalt, kes ütles, et ta tunneb mu kirjutistes ära enda mehe, kellega on tal praegu väga rasked suhted, sellepärast, et mees ei hooli ja kuna ta tundis enda mehe minu kirjutistes ära, siis ta sai aru, et ta mees ei ole halb, vaid ta lihtsalt ei oska enda mõtteid ja tundeid väljendada, mis Eesti mehe puhul vist ei ole ka väga harv nähe. Igal juhul ta oli minu blogist innustust saanud ja istunud ühel õhtul mehega maha ja kaevunud temasse ning õhtu lõppes sellega, et nad nutsid koos valju häälega, sest mees oli veendunud, et naine ei armasta teda ja naine oli sama moodi veendunud, et mees ei hooli temast. Sel hetkel sai mu blogi reaalseks. See ei olnud enam lihtsalt naljakas jutt ekraanil, vaid üks inimene pidas blogi enda suhte päästjaks.
20150128_134628
Kuid kasvas blogi ja kasvas ka lugejaskond ning selle tohutu positiivse tagasiside kõrvale eksib vahel ikka ka mõni ära, kellel ei ole midagi positiivset öelda ja tulevad küsimused- kelle jaoks seda si**a vaja on? Keda huvitab mingi suvaka arvamus? Miks sa eksponeerid enda perekonda tervele maailmale?

Kuid tänaseks on teid mu FB lehel juba üle 7500 inimese! Ma ei ole tänaseni teinud selleks mitte midagi rohkem, kui kirjutanud. Mitte ühtegi jagamise mängu, mitte ühtegi auhinna mängu. Mitte midagi. Ma kirjutan ainult postituste lõppu lause- et kui sa tahad meie elust osa saada, siis tule ja laigi meie FB lehte. Ehk siin lehel on 7500+ inimest, kes saavad enda jaoks midagi. Kas see on muie suul, positiivne emotsioon, või usu sellesse, et maailm polegi nii hirmus paik. Või kindlasti on nii mõnelgi ka miski negatiivne, mis teda aina ja uuesti tagasi tulema kannustab. Misiganes see see on, oled sa siia oodatud.

Ma olen algusest peale võtnud tooni, et minu blogi saab olema positiivne. Ma ei võta mingeid seisukohti, vaid lihtsalt räägin meie pere tegemistest. Välja arvatud juhul kui teema on minu jaoks oluline ja ma olen veendunud, et ma tean, millest ma räägin. Nagu näiteks suitsetamine. Ka ei ole see tüüpiline blogi, mis räägib detailideni päevakava, vaid ma edastan mingit situatsiooni, või mõtteid, mis mul mingis olukorras on. Aga ma ei võta seisukohti. Seisukoha võtmine tekitaks diskussiooni, mis oleks tegelikult loetavusele hea, kuid nagu ma ütlesin on minu blogi positiivne koht, kus lugejal võimalus tulla ja saada väikene doos meie päevast. Võiksin teha draamat, aga see tooks siia ehk hulga inimesi, kes tulidki siia draama pärast, mitte ei huvita neid, mida Henry teeb.

IMG_0633
Näiteks olen ma saanud mitmel korral küsimuse, et kas ma oma lapsi vaktsineerin ka. Ei ütle. Sest ma ei ole sel teemal ekspert. Ma ei ole vaktsineerimise ekspert ja ma ei ole ka mittevaktsineerimise ekspert. Seepärast jätan ma selle välja ütlemata, kuna mõni inimene võib mind ekslikult pidada arvamusliidriks lihtsalt selle põhjal, et ma sean sõnu ilusasti ritta ja ei tundu ehk täis idioot. Ja kui ma ütleks, et ma ei vaktsineeri, või vaktsineerin, siis võiks ma mõjutada tema arvamust. Ma arvan, et mõlemal poolel on poolt ja vastu argumenti ja mõlema poole argumendid põhinevad hirmutamisel ning igaüks peaks ise otsuse langetama. Ka sina ära ole mõjutatav ja loll ning ära lase end mõjutada inimestel lihtsalt selle pärast, et ta räägib palju või valjult, või kannab prille või mis iganes.

Blogi kandis algselt nime Tervise poole, sest see oli suunatud minu tervise parandamisele, ehk kaalust alla võtmisele. Kuid ühel hetkel muutus see nimi liiga piiravaks, sest muud teemad ei sobinud absoluutselt siia blogisse. Muutsingi, siis selle nime ja uueks nimeks sai “A mida Henry teeb”. Kuid ka see nimi on natuke kitsaks jäämas, sest seda nime pannes ei olnud mul plaani isa blogi kirjutama hakata. Kuid kuna see blogi on läbi minu silmade, siis hetkel olen otsustanud selle nime jätta. uus blogi nimi võiks olla Jakobson’s Five (nagu Jackson’s Five), aga äkki meid on ühel hetkel kuus? 😀 Rahune Esileedi, ma lihtsalt spekuleerin.

Miks on mu perel bloginimed? Sest nad on väljamõeldud tegelased. Noorsand ei ole 100% Karl-Erik. Kerstin ei ole 100% Esileedi. Toon ühe näite. Eile kirjutasin ma üheks FB kommentaariks, et Esileedil ei ole eriti hea fantaasia. See on minu nägemus temast. See ei pruugi üldse paika pidada ja kuna ma nägin, et Kerstin seda kommentaari ei laikinud, siis tema sellega vist nõus ei ole. Ehk siis minu näegmuse Kerstin, ehk Esileedi on fantaasiavaene, aga Kerstini Kerstin seda ei ole. Loodan, et selgitus ei olnud liiga keeruline.

DSC_8461Teine näide. Umbes nädal tagasi postitasin ma Noorsandist juures oleva pildi allkirjaga, et “Kas ma võin korraks üksi tualetis ära käia” ning tema vastuseks “Muahahahahaha”. Ka siin ei ole tegu ju tegelikult Karl-Erikuga, vaid välja mõeldud Noorsandiga. Karl-Erik jooksis hoopis auto varjust suure naeruga välja ja mina hüüdsin vastu joostes “Saan su kätte, saan su kätte”, mille peale tema kössi tõmbus, et ma liiga kergesti kõditama ei pääseks. Ehk siis ta ei lase mul üksi vetsus käia küll, aga see pilt ei olnud sellest olukorrast.

See on põhjus, miks ma kasutan bloginimesid, et tegemist on minu interpretatsiooniga.

Ka on mul väga hea meel, et FB leht on nii aktiivne ja kommentaarumisse tekivad diskussioonid ja jutuajamised. See elab täiesti enda elu. Ka olen ma tänulik teie kriitika ja tagasiside eest, sest mul ei ole tõe monopoli ja kui te millegagi nõus ei ole, siis andke sellest ka teada. Täitsa võimalik, et ma muudangi enda arvamust, sest olen tänaseni teadnud valesid fakte. Mul ei ole probleem enda ego alla suruda ja võtta kriitikat vastu, kui see on põhjendatud ja on edasiviiv.
DSC_7518
Kuid kuhu ma selle blogiga edasi tahan minna. Ma hetkel ei tea. Minuga võttis ühendust üks mu lapsepõlve tuttav, kelle üheks tööks on videograafia, ehk ta tegeleb filmimisega ning ta küsis, et kas ma ei tahaks temaga arutada ideed, teha kaksikute esimesest aastast dokumentaalfilm. Et ta pole ise kunagi mingit taolist projekti teinud, kuid ta väga sooviks. See on üks asi, mida võiks arutada ja loodetavasti, kui läheb asjaks, siis saame selle ka kuidagi blogiga siduda.

Ka ma mõtlen, et see blogi võiks ka mulle kuidagi kasulik olla ja peagi ma teen ka paar reklaampostitust, kuid ma luban teile kohe, et ma ei reklaami teile kunagi mitte ühtegi asja, mida ma ise ei kasutaks ja täielikult rahul ei oleks. Ehk, kui on miski millega me rahul oleme, siis me anname sellest ka teile teada ja me anname teile ka teada, et kas me saame sellest rääkimise eest ka mingit kasu või mitte. Olen kahe käega läbipaistva blogimise poolt ning kui ma olen selle saanud tasuta, või selle eest raha saanud, siis ma peaksin seda ka ütlema. Erinevad blogide kirjutajad suhtuvad sellesse erinevalt. Miks, ma ei tea.

Kuid plaanin ka need tootepostitused teha enda võtmes, et need igavad ei oleks. Kas õnnestub, eks näis.

Ka olen ma jätkuvalt paks ning mitte rahul sellega. Ehk terviseblogi postitused jätkuvad. Esmaspäeviti.
DSC_8378
Ka tahan enda blogile uut kujundust. Mul on isegi vaimusilmas olemas, missugune see olema peaks, aga ma ei tea ühtegi veebidisainerit, kes oleks piisavalt pädev. Seega otsin veel. Äkki leian mõne valmis lahenduse.

Kõikidele uutele lugejatele teretulemast ja vanadele olijatele, aitäh, et ikka veel olemas olete!

Muide, kes te meid tänaval ära tunnete, võite julgelt Noorsandi hüüda ja talle lehvitada. Ta on maailma suurim lehvitaja ja naudib tähelepanu. Ka meie oleme Esileediga pigem sõbralikud kui vaenulikud. Noh, mina vähemalt. Andke andeks, kui me teid ise ära ei tunne, sest mul on nägude peale kohutav mälu ja isegi kui me oleme suhelnud, siis tõenäosus on, et homme kõnnin ma sinust kui postist mööda ja mitte sellepärast, et ma ülbe olen (ei ole), vaid ma lihtsalt ei tunne sind ära. Ma võib olla isegi vaatan sind silmi kissitades ja ei suuda meenutada, kust ma sind tean. Nagu puue, ma tean 😀

Loodan, et jõudsid lõpuni ning veelkord, aitäh, et viitsid panna mu postitustele laike, jagamisi ja anda tagasisidet, sest minu inspiratsioon püsib selle najal, et ma näen, et teile läheb korda, mis ma kirjutan.

Ma mõtlesin muide, et teeks ühe küsimuste ja vastuste postituse ka. Kui sind huvitab miski meie/minu elus, siis jäta siia blogi alla kommentaaridesse küsimus (mitte FBsse) ja ma teen peagi ühe küsimuste-vastuste postituse. Võib olla kõik, alates sellest, mitu tassi kohvi ma päevas joon (ma joon keskmiselt ühe tassi poole aasta kohta), palju ma kaalun (küsi, aga ma ei ütle ikka), kus ma Esileediga kohtusin (Mammastes) ja lõpetades, mis mu jalanumber on (45,5), või kas ma usun armastusse esimesest silmapilgust (ei). Küsimused lähevad lukku pühapäeva keskpäevaks, siis hakkan otsast vastama
10622294_840591492642231_1457642138_n
Kunagi lubasin ka Esileedi küsimuste vooru ja plaan oli teha üks video, aga siis ta oli rase, läks paiste, nuttis kogu aeg ja see polnud ilus vaatepilt. Pakkusin välja, et filmime siis nii, et tal on paberikott peas, aga siis ta solvus. Ah, keeruline naistega. Kuna ta nuttis kogu aeg, siis oli raske ta jutust aru saada ning ma panin subtiitrid alla, mille peale ta solvus veelgi. Igal juhul, läks sellega nagu läks. Muide! Ma saan selliseid teravaid nalju teha, sest ma tean, mis on Esileedi taluvuspiir (kuigi praegu sünnitusjärgne ja magamata.. hetkel ei ole ma päris kindel) ja kui ta solvuks minu öeldu peale, siis ma seda ka ei kirjutaks.

Aga ok, kui tahate midagi teada, siis küsige julgelt. Vastan julgelt. Küsimused ei pea olema ka ainult mulle suunatud, vaid võivad olla ka Esileedile, Noorsandile, Vennasele ja Piigale. Eks ma püüan neilt vastused kätte saada 😉

PS! Ma tean, et ma teen trüki- ja kirjavahemärkide vigu, kuid ma ei viitsi neid kõiki korrigeerima hakata. Muudaks selle blogi liiga steriilseks. Kui siiski liiga silma kriipima hakkab, siis andke märku. Ma näen neid ise üle lugedes ka, kuid kui need ei ole minu jaoks liiga häirivad, siis ma neid ka parandama ei tõtta.

Kõik. Tsau. Sorry, et nii pikk sai 😀

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

53 kommentaari

  • Epp

    06.11.2015 at 09:28

    Tead ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma küll olen endale lubanud, et ma üldiselt lihtsalt jutublogisid ei loe, sest need on tihti väsitavad, kriitilised (kui mitte öelda vinguvad) ning mul pole seda vaja. Sinu tekstid ikka jäävad hiirekliki alla, sest tõesti – see blogi on positiivne. Ning tore on lugeda ühest muhedast mehest, kes armastab oma pere ja naist (lausa nii palju, et tögab teist kogu aeg – minu meelest üks suurimaid armastuse indikaatoreid, vähemalt meie peres) ning seda ka välja näitab.
    Kaalu suhtes.. Oled sa ehk kuulnud “less carbs high fat” suunast? Ehk oleks see sulle sobiv? Ma lihtsalt olen kõrvalt näinud mitmeid positiivseid lugusid ning ka ise kogenud ning seetõttu julgen soovitada. 😉

    1. henry

      06.11.2015 at 22:49

      Aitäh, et ikka siia blogisse ära eksid ja aina tagasi tuled.

      Rääkides LCHF siis olen seda katsetanud ja minu katsetus viis mu haiglasse. Kijutasin ka sellest kunagi. Kuna rasvane toit tuleb kehas lõhustada, siis hakkab keha selle jaoks ka rohkelt sappi tootma, mis on aga halb uudis, kui sul juhtuvad olema sapikivid. Ma sain teada, et mul on sapikivid ja mingid näitajad, mis on normaalolekus kuni 50, olid mul üle 9000 🙂

  • puhh

    06.11.2015 at 09:36

    Ma ei hakka midagi küsima (mitte, et mind ei huvitaks, sest arvan ka, et teid kõiki reaalselt tunda oleks tore). küll aga ütlen, et Henry, Sa oled tore ja tubli mees! Siiralt! Ja mul on väga hea meel, et Sa seda isablogi pead, sest lisaks sellele, et see on tõesti tore ja annab positiivse laengu, on see loodetavasti eeskujuks/sisendiks mõnele mehele/isale ja see on juba tõsine pluss. kui keegi saab selle abil ise paremaks, julgemaks vmt, siis teeb see maailma paremaks. ja see on Väga Suur asi!
    Kogu südamest teile kõigile viiele (eraldi ja koos) kõige paremad soovid – et teil läheks hästi ja te oleksite õnnelikud!
    A

    p.s. selle postituse kujundus on jube! mitte disaini mõttes, see on suht suva, aga tumeda värvilise teksti pealt seda kirbus’tta lugeda oli äärmiselt vaevaline ja ma mõtlesin paar korda, et jätan lugemise pooleli – puhtalt seepärast, et mõnda kohta pidi mitme nurga all vaatama, et aru saada, mis kirjas on. ma saan aru, et disain on tore asi (noh, nagu mänguasi), aga kui see võtab ära lugemisnaudingu, siis on ka jama :).

  • puhh

    06.11.2015 at 09:41

    bhhhh.. eelmise kommentaari viimase lõigu võiks ära kustutada! kujundusel pole häda midagi, ilmselt lihtsalt lehekülg laadis nii kaua, et mulle avanes pilt, kus tekst oli imeväikesena hiigelsuurte piltide peal :D.

    ja terviseblogi ootan endiselt! peaks kuidagi hakkama kaasa tegema, aga ma ei tea, kuidas :).

    muide, oleks ju tore tegelikult, kui nii toredat ja kasulikku asja tehes saaks endale (osa) elatist teenida. see oleks suisa super!

    jõudu ja kõike hääd veelkord!

    A

    1. henry

      06.11.2015 at 22:51

      Minu eesmärk on ka leida viis, kuidas see blogi paneks mulle leiva lauale. Eesti on ikka maru väike, seega äkki peaks enda roostes inglise keele üles soojendama 🙂 Ma küll ei tea, kas ma olen ka inglise keeles kergesti loetav. Igal juhul asi, millele mõelda.

  • Inimene

    06.11.2015 at 10:05

    Yo, lahe pere olete.
    Küsimus Noorsandile: mis oleksid need kolm asja, mida sa oma isal paluksid enda juures muuta? Kui üldse. Või siis mis on need kolm asja, mis sulle tema juures kõige rohkem meeldivad.
    Küsimus Esileedile: Päris ausalt, mida sa Henry blogist arvad või arvaksid, kui see oleks mõne võõra poolt kirjutatud?
    Küsimus Henryle: Kas sul mingi lemmik(trenni?)muusika playlist ka on ja kui, siis kas sa raatsiksid seda jagada?

    1. henry

      06.11.2015 at 22:51

      aitäh!

      Küsimused edastatud ja saavad kindlasti ka vastuse 🙂

  • Liis

    06.11.2015 at 10:47

    Tere Henry,
    sinu postitused on ilmselt eriti popid just naiste hulgas, sest iga naine, kellel on lapsed, tahaks ju teada, kuidas mehed sellesse suhtuvad. Jah, oma mehega saab ju ka rääkida, aga ikkagi on kuidagi tore lugeda mehe vaadet kogu asjale. Isegi kui detailidesse ei langeta. Naiste blogisid on liiga palju ja need võivad isegi huvitavad olla, aga üldse ei viitsi neid lugeda, sest seda naiste pläkutamist võib ju oma sõbrannadega ka teha. 🙂 Ja naised kipuvad ikkagi alati mingit poosi võtma, ennast kuidagi kindla nurga alt presenteerima. Ja vahest meelega vürtsi lisama, et nad põnevamad paistaks. Aga sinu stiil on kuidagi ehe, ilma ilustamiseta, ja selline ausus meeldibki.
    Isiklikult arvan, et õigesti teed, et ei vasta vaktsineerimise küsimusele. Kuigi ma ka väga väga tahaks seda vastust teada 🙂
    Esileedi julguse ees ma lausa kahvatun. Sünnitada kaksikud loomulikul teel. Kui olete nõus vastama, siis minu küsimus oleks, kes oli teie sünnitoetaja või oma ämmaemand, kes teid toetas. Kui oli keegi eriline inimene. Endal on 6 kuu pärast teine sünnitus ees ootamas ja ma väga väga kardan. 🙁

    1. henry

      06.11.2015 at 22:56

      Ma usun, et suisa 90% mu lugejatest on naised. Peab mõtlema, kuidas ka mehed lugema saada 🙂

      Ma püüan olla jah mina ise, kuid eks ka mina näitan seda külge, mida ma ise otsustan, kuid ma püüan asja balansis hoida.

      Soovitan südamest Inge Bachausi. Ta on terve sünnituse sinuga, on sulle toeks, on su mehele toeks ja muudab kogu selle sündmuse väga positiivseks, olenemata, kui raske see on ja ei lähe su juurest hetkekski kuni sa oled rahulikult oma palatis koos oma lapse ja mehega. Super, väga super. Ta oskab soovitada ka ämmaemandaid, kellega koostöö on kõige parem olnud. Mõistan, et sul on hirm ja kui sul rahakott vähegi kannatab, siis kasuta Inge abi!

  • Keku

    06.11.2015 at 10:59

    Tervist!

    Mina olen üks viimasel ajal juurdelisandunud lugejatest. Sattusin Su blogi lugema juhuslikult ja sain koheselt kaasahaaratud, kuna Su kirjutised on tulnud südamest ja siiralt. Kuna olen seitsmendat kuud lapseootel, siis seda enam on põnev lugeda teiste kogemusi ja läbielamisi. Mina olen kahe käega selle poolt, et blogi julgelt edasi pidada seni kuni endal tahtmist ja jaksu on. Kindlasti ei jää ka lugejatest puudu.

    Minu silmis oled sa suureks eeskujuks või vähemalt võiksid olla suureks eeskujuks paljudele meestele, kes ei julge enda emotsioone väljendada ja kelle silmis pere jaoks olemas olemine ja koos naisega samaväärselt pereellu panustamine tunduvad väärad. Tundud igati tubli mees olevat ja sinusuguseid võiks olla rohkem.

    Minu poolt selline küsimus- lugedes ühte varasemat postitust, kus sa mainisid, et sinu jaoks langes lapse saamine väga õigesse aega, kus sa enam ei hoolinud pidutsemisest ja klubides käimisest, siis kas see teadmine ja valmisolek oli sul enne lapse sündi juba või jõudsid sa selleni koos lapse tulekuga? On inimesi, kellel on isegi pärast lapse sündi väga raske loobuda oma senistest eluviisidest ja see lõhub päris paljud perekonnad kahjuks. Kas Sinu jaoks tuli suur elukorralduse muutus kuidagi loomulikult või vajas siiski harjumist ja teatud asjadest loobumist?

    Soovin Teie perele kõike kaunist!

    1. henry

      06.11.2015 at 22:58

      Aitäh sellise kiitva kommentaari eest! Aitäh küsimuse eest ja see saab kindlasti Q&A postituses vastuse!

  • Keku

    06.11.2015 at 11:23

    Unustasin ennist lisada, et ära lase ennast mõjutada taolistest negatiivsetest kommentaaridest. Tõenäoliselt on need kirjutatud kibestunud meesterahvaste poolt, kes on Su blogi saadetud lugema elukaaslaste poolt lootuses, et ka nemad veidi rohkem soojust ja hellust välja julgeksid näidata. Inimesed on väga enesekesksed ja isekad. On ju lihtsam maha teha inimest, kes tõesti tahab olla parem ja näeb selleks vaeva, kui et hakata iseendas muutust esile kutsuma. Kui kõik oleksid üksteise suhtes hoolivamad, tähelepanelikumad, soojemad ja kasvataksid eneses empaatiavõimet, oleks lagunenud perekondade arv kordades väiksem ning inimesed üleüldiselt rohkem oma eluga rahul ning õnnelikumad.

    Päikest!

    1. henry

      06.11.2015 at 23:00

      🙂 täitsa võimalik jah. Alati on lihtsam nõuda ümbritsevaid, et nad muutuksid, kui ise muutuda

  • Sandra

    06.11.2015 at 11:35

    Annan endast lihtsalt märku, sest ma ei kajastu kuskil numbrites peale antud lehe statistika (noh nt FBs ei ole liitunud), et käin iga natukese aja tagant ka siin logelemas. Seega 7500 lugejale võid veel selliseid ka otsa liita 🙂

    Kaksikute väljamõeldud nimed said päris kobedad, nägin kedagi kuskil kommenteerimas Su väljahüüet, et aidaku leida sobivaid.

    Ja siia satun ka just nii – keegi laigib või kommenteerib või suisa jagab.

    Jätka samas vaimus!

    1. henry

      06.11.2015 at 23:01

      Aga tore, et sa siia ikka ebaregulaarseltki satud ja aitäh, et endast märku andsid!

      1. Sandra

        12.11.2015 at 05:21

        Väga suured plussid iga kommentaari personaalse vastuse eest! Tekitab väga hea koduse tunde.

        1. henry

          13.11.2015 at 12:43

          leidsite teie selle aja mulle kirjutada, leian mina selle aja ka vastata 🙂

  • Nell

    06.11.2015 at 11:54

    Blogikujunduse üle mina ei kurda, mulle meeldib. Tervise (kaalu) postitused võiks olla mingi regulaarsusega. Kuna mul endal ka probleemid siis oleks hea lugeda mis meetodeid teised kasutavad ja väike ego-upitus ka kui ma pole ainus kellel ei õnnestu…. Kasvõi korra kuus võiks olla postitus just terviseaspektist, näiteks et kärutad lastega igapäevaselt, jätsid öised juustusaiad söömata või kuidas muutus kaalunumber kuu lõikes.
    Küsida tahaks kuidas olete paika loksutanud kodused rutiinid väikelapse ja 2 beebiga? Ja kas olete avastanud ja midagi üllatavat olles 3-lapseline pere?

    1. henry

      06.11.2015 at 23:02

      Täitsa nõus ja ma annan endast parima, et kaalublogi hakkaks ilmuma IGAL esmaspäeval. See pidid algama juba mõni nädal tagasi, aga kes oleks võinud arvata, et kaksikud nii palju nutavad 🙂

      Aitäh küsimuse eest, vastan sellele vastuste postituses!

  • Nelli

    06.11.2015 at 12:47

    Tere! Liitun Sandraga – ka mina ei ole teie FBga liitunud, kuid blogi käin lugemas üha tihemini. Käisin samas koolis kus sinagi ning suure tõenäosusega seesama õpetaja võttis ka minult igasuguse naudingu kirjutada. Millest on kahju, aga õnneks tõestas lõpukirjand, et ma ei ole nii kirjaoskamatu kui tema arvas. Ja kindlasti kohe ei ole ka sina! Su postitused on väga hästi kirjutatud ja võib julgelt öelda, et Esileedil ning teie lastel on sinuga tohutult vedanud!

    Ning kui küsimuste juurde tulla siis ehk kirjutaksid teie pere traditsioonidest?

    Kõike head teie toredale perele!

    1. henry

      06.11.2015 at 23:04

      See vedamine on mõlemas suunas, kas mina olen rõõmus, et nemad minu elus on. Mul ei olnudki probleem kirjavahemärkidega, kui talle ei meeldinud kõik muu. Ei oska seletadagi mis. Ju olid tema ootused kirjatükkidele teistsugused. Minu kirjastiil on selline lihtne, aga tema oleks oodanud sügavat. Ehk selles.

      Vastan su küsimusele vastuste postituses. Aitäh, et enda kommentaari jätsid 🙂

  • Kersti

    06.11.2015 at 13:22

    Minul on kysimus niiv6rd kuiv6rd privaatsuse kohta. Sellest olen ma aru saanud, et Esileedi on p2ri sinu kirjutamise hobiga ja kindlasti on sul endal ka k6va tsensuurifilter peal, ehk et ilmselt vaatad kriitilise pilguga yle nii pildid kui teksti, mille siia postitad. Kuid minu kysimus on – kas sa n2itad/kysid heakskiitu oma postituste kohta ka Esileedilt enne avalikustamist? Nt lased teksti yle lugeda v6i kysid tema heakskiitu avaldatavate piltide kohta? Teinekord ju juhtub, et kirjutad midagi yhtemoodi, kuid teine inimene v6ib midagi muud v2lja lugeda. Samuti pildid, ehk sinu arust on pildid OK, aga 2kki Esileedile tundub miskit h2irivat.

    Iseenesest on see v2ga vahva blogi ja m6nusalt l2bi huumoriprisma kirjutatud lood sobivad v2ga h2sti siia. Edu Sulle suure pere peana 🙂

    1. henry

      06.11.2015 at 23:05

      Väga hea küsimus, vastan sellel vastuste postituses.

  • Mariliis

    06.11.2015 at 13:41

    Mulle meeldib see blogi väga. Hea on see, et ei pea igasuguseid reklaame ristist kinni klõpsima :), mis mõnel lehel on juba epideemiaks läinud. Kerge ja mõnus lugemine ja alati kutsub lugema. Tere ütlen kindlasti kui Teid kohtama peaks, sest Noorsandi lehvitusest küll ilma ei tahaks jääda 😉

    Edu ja positiivsust ellu!

    1. henry

      06.11.2015 at 23:06

      Räägin ka selle reklaami asja lahti, et miks minu lehel neid ei ole. Aitäh sulle särtsaka kommentaari eest 🙂

  • Kadri

    06.11.2015 at 13:43

    Tänan lõbusa blogi eest! See on tõeline tujutõstja.
    Kui ma nüüd õigesti aru sain, et oled kirjutanud artikleid suitsetamisest loobumisest, siis palun linke!

    1. henry

      06.11.2015 at 23:08

      Woah.. viimane artikkel oli umbes aasta tagasi. ma peaks otsima. Lihtsam on mu lehel blogi lugeda usun, eks need artiklid on olnud suht samas võtmes https://www.allencarr.ee/category/blogi/blogi-postitused/

  • lilith

    06.11.2015 at 15:37

    Ei olnud üldse pikk postitus :). Ma ei teagi mida küsida, sest sa oled endast juba nii palju rääkinud, et ei tulegi hetkel pähe küsimust, mis nii väga kripeldaks ;).

    1. henry

      06.11.2015 at 23:09

      aga sina oled väga tubli, et ikka ja aina endast märku annad 🙂

  • puhh

    06.11.2015 at 16:36

    aga hea küll, ma küsin siis:
    mitmekiloste sangpommidega treenid ja milline kang ja kettad sul on? kas sa tead, kust saaks vanakooli kangikettaid?

    1. henry

      06.11.2015 at 23:09

      annan sulle vastuste postituses ka vastuse 🙂

  • Carolin

    06.11.2015 at 16:42

    Henry, sa kirjutad super hästi ning alati ootan huviga sinu postitusi 🙂 Koolis, kui tunnid on alla keskmise igavad, siis alati satun su fb lehele, sest äkki on tulnud midagi uut 🙂
    Continue in the same spirit, Henry 🙂

    1. henry

      06.11.2015 at 23:11

      Nii armas sinust :). Püüan jätkata samas vaimus!

  • Heli Künnapas

    06.11.2015 at 18:00

    Mul on nii hea meel, et ma Su blogi avastasin.
    Minu enda blogi sarnaseid pereemade blogisid on küll, aga meeste vaatenurka väga ei kohta. Omas koduski on raske kohata 🙂 Aga me siin vähemalt üritame. Kuna olen Su blogis suht uustulnud, siis alles tutvun varem kirjutatuga ja väga pikemalt ei arutle.

    Küsimustest: enda tegemistega seoses ei saa küsimata jätta, et milliseid raamatuid teie majas loetakse? Mida lapsele ette loete (kui üldse)?

    Ilusat elamist ja palju magatud öötunde 🙂 !

    1. henry

      06.11.2015 at 23:13

      Ja mul on nii hea meel, et sa mu blogi avastasid ja endast ka märku andsid!

      Vastan su küsimustele vastuste postituses, kuigi pean seda suht silmad maas tegema, kuna ma olen väga hea raamatu lugemise alustaja, aga mul läheb tihtipeale õhin enne üle, kui raamat läbi saab 🙂

  • Mõisaproua

    06.11.2015 at 20:00

    Olen üsna hiljutine sinu blogiga liituja. Ma arvan, et sinu blogi fenomen on lihtsus. Lihtsuses peitub võlu! Ilustamata, rääkides asjadest nii nagu need on läbi väikese huumori. Äkki sinus peitub revolutsionäär, kes muudab suhtumist sellesse mida igapäevaselt loeme? Ehk oleme sinna poole teel, et enam ei taheta lugeda ainult negatiivsest, ehk enam ei taheta lugeda kriminaalsetest asjadest, uskumatuks muutunud poliitikast meie ümber ja miljonist muust halvast asjast. Ehk hakkame rohkem väärtustama peresid, isasid ja emasid? Sinu blogiga on võimalik pereinimestel samastuda, see mis igapäevaselt kodus meie ümber toimub on tegelikult normaalne ja üle oma varju ka kogu aeg hüpata ei jaksa.
    Lapsed on elu mõte! Nad võtavad meilt palju, aga see mida nad annavad on hindamatu. Nii lahe on lugeda, kuidas sa oma lastest (ja Esileedist ikka ka) räägid, ma ise mõtlen samamoodi, aga pole julgenud kunagi kellelegi öelda, et ma nii mõtlen. Olen istunud diivanil kõigi oma kolme lapse kõrval (ja siiani veel noorima kõrval), vaadates neid salaja, kallistades ja musitades. Ausõna – tunne on selline, et sööks nad lihtsalt ära, nad on nii armsad (mingist vanusest läheb see muidugi üle, vastasel juhul vist oleks vähe imelik kõrvalt vaadata taolist asja… ).
    Tegelikult mul oli päris palju mida öelda, aga kuidagi kinni kiilus…
    Muuseas, sul on väga hea kirjakeel. Just enne mõtlesingi, et kas oled eesti fil või? Aga sa sama saatusega mees mis mina naisena – koolis olid kirjandid ainult kahed, sulg mul küll jooksis, aga jeerum neid kirjavigu oli sadu. Olin samuti mõned aastad eesti keelega suvetööl. Kuid ei ole halba ilma heata – nendest suvetöödest tekkis minus suur armastus oma emakeele vastu. Praegu tuntakse mind “keelepedena”. Aga mis mulle su blogi juures veel meeldib, et sa ei ropenda.
    Igaljuhul soovin sulle jõudu jätkata, jõudu sulle ja Esileedile teie suure perega toimetamisel. Tore, et on olemas mehi, kes ei häbene tundeid näidata ja rääkida elu tähtsaimast väärtusest – perest!

    1. henry

      06.11.2015 at 23:16

      Aitäh sulle innustava kommentaari eest! Mina ei näe ennast kui emakeele fänni, kuid ma arvan siiski, et meie keeles on piisavalt kujundeid ja sõnu, et roppused ei annaks suurt midagi juurde. Mitmed pered loevad minu blogi tervele perele ette, kus on ka lapsed, kes veel lugeda ei oska ja kujuta siis nüüd ette, kuidas ema siis seal hommikusöögi lauas tahvel näo ees lastele roppusi ette vuristab 🙂

  • Margot

    06.11.2015 at 20:01

    Sattusin Su blogi juhuslikult lugema kevadel ja sestpeale loen huviga. Nii mõnigi kaksikuteteema nüanss tuleb oma laste kasvamist meenutades tuttav ette 😉
    Arvan , et blogi pealkirja polegi ehk vaja muuta , see pealkiri on blogile väga hea tunnuslause ja sobib suurepäraselt kuna blogi on Sinu nägemus mehe ja isa rollist . Kusjuures lahe on see , et tean vähemalt üht meest veel , kes samamoodi oma kaksikute kasvamisest lugusid on kirjutanud (küll ainult sahtlisse) .
    Ja mulle meeldib , et Sa pole õhukestel teemadel (vaktsineerimine…) libastunud – see tekitaks koheselt täiesti mõttetu kommentaaridesõja ja rikuks lugemismõnu. Aitäh!

    1. henry

      06.11.2015 at 23:19

      Aitäh sulle kommentaari eest! Kindlasti on mitmed enda kogemusi üles kirjutanud, kuid ei ole seda laiale maailmale jagada, vaid lihtsalt salvestada need tunded, mis neid mingil ajahetkel valdasid, et seda kunagi hiljem lugedes taas läbi elada. Mul seevastu ei ole mingit probleemi seda ka teiega jagada 🙂

  • Kk

    06.11.2015 at 20:05

    Hei Henry
    Hakkasin su blogi mõned nädalad tagasi jälgima ja nüüd täitsa sõltlane ootan ja ootan, et teada saada mis teete ja kuidas teil läheb.
    Väga hea lugeda kuidas üks mees suudab olla nii mõnusa ja avatud olekuga ja olla samal ajal hea isa lastele ja naisele hea mees.
    Rohkem oleks selliseid mehi vaja meil siin riigis.
    Respekt.
    Hoian näppu pulsil ?

    1. henry

      06.11.2015 at 23:20

      Aitäh, et kaasa elad ja näppu pulsil hoiad. Ma ei ole alati hea.. aga ega ma neist kordadest räägi ka 😛

  • Kadi

    07.11.2015 at 11:23

    Imeline perekond!
    Tore on lugeda tõsielusarja!, Mei kõik oleme inimesed oma heade ja vigadega. Kõik ei pruugi meis meeldida teistele, aga kas peakski? Iga inimene on väärtus omaette, just sellisena nagu ta on ja just sellisena täiendab ta üldist pilti, ilma selle ühe inimeseta ei oleks pilt tervik, vaid auklik. Mei kõik oleme puzletükid ühest suurest puzzlest. See jutt oli ajendatud ühest mõttest sinu jutust, loodan et said aru, mida ma sellega öelda tahtsin.
    Tubli Henry, jõudu ja jaksu sulle ja su perele!

    1. henry

      08.11.2015 at 18:47

      Aitäh sulle. Eks ta tõsielul põhinegi 🙂

  • Kristi

    07.11.2015 at 12:13

    Ka mina olen üks neist, kes avastas Sinu blogi alles hiljuti ning suurest huvist võtsin kätte ja lugesin kogu blogi algusest peale läbi. Selleks ohverdasin nii mõnegi väärtusliku ööune tunni 🙂
    See blogi on tõesti väga positiivne ja mõnus lugemine. Mulle meeldib, et ole sellist emotsiooni pealt kirjutatud postitusi ning kõik postitused on viisakad. Paljud naisblogijad on viimasel ajal kasutama hakanud sellist “voorimehe” sõnavara, et ei kutsu lugema. Muidugi on tore lugeda mida üks mees kogu sellest rasedusest, laste sünnitamisest/sünnist ja kasvatamisest arvab. Ühtlasi oli tore avastada, et meie esiklaps ja Teie Noorsand on sama vanad.
    Jätka samas vaimus.

    1. henry

      08.11.2015 at 18:46

      noh parem hilja kui mitte kunagi. Igal juhul, oled väga teretulnud 🙂

  • Kuks

    07.11.2015 at 13:31

    Kui palju/tihti sa oma lapsi musitad? Mehed võivad selles suhtes olla äärmusest äärmusse. Vahel on natuke naljakas ja ikkagi nii tore näha kui mees oma last muudkui musitab (seda olen näinud pigem pereringis). Samas ma ei näe väga tänavapildis (või kuskil kus on emmed ja lapsed), et emmed väga oma pisikesi lapsi teiste ees musitaks. Siis vahel hakkan ise mõtlema, et mis teised küll minust arvavad, kui mina seda teen..

    1. henry

      08.11.2015 at 18:45

      Vastan vastuste postitusest enda musitamise kohta ka 🙂

  • Agu

    07.11.2015 at 16:59

    Olen ka uus lugeja, hakkasin lugema Teie kaksikute sünnist. Praegu istun diivanil oma kuuekuuste kaksikutega ja mõtlen kas nutta või naerda.. Ühel mähe lekib ja kõik on *aska täis ja teine naerab selle üle. Igaljuhul keep going!

    1. henry

      08.11.2015 at 18:45

      Ah, mis sa ikka tühja töinad. parem löö käega, sest tõenäoliselt ei jää see viimaseks korraks 🙂

  • kaili

    08.11.2015 at 19:22

    Olen jätkuvalt arvamusel,et kahte korraga on hulga mugavam kasvatada kui seda ühte, kes kogu aeg põlle küljes ripub.Arvamus põhineb isiklikel saavutustel. Aga edu igatahes,sest teater on omast käest!

    1. henry

      09.11.2015 at 12:58

      noh, me jääme seda lihtsamat aega ootama :). Praegu oleks ühe lapsega küll elu nagu lill 😀

  • Katrina

    10.11.2015 at 12:27

    Tahaksin ütelda aitäh! Aitäh, et Sa jagad enda ja oma pere tegemisi teistega. Avastasin selle blogi täiesti juhuslikult Facebookist. Ühe sissekande lugemisest piisas, et alustada kogu blogi lugemist algusest ja ütlen ausalt, on see olnud alles elamus 🙂 Elamus täis naeru, siirast õnne ja vahel sekka ka mõne pisara. Aitäh, heade emotsioonide eest! 🙂

    1. henry

      10.11.2015 at 14:01

      Aga tore, et sa ikka lõpuks pärale jõudsid 🙂

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga