Isa blogi: nüüd ongi siis kaksikud koos Esileedi ja ta õega haiglas ning mina olen Noorsandiga üksikisa

29.10.2015

Ma ei ole olnud kunagi stuudiopiltide fänn. Stuudiopildid tehakse sellepärast, et jääda pildile tavapäraselt ilusamana. Keegi ei pildista sind hetkel, kui sa oled salatit suhu panemas, kubet sügamas, või poosis, mis su figuurile kuidagi meelitav ei ole. Stuudios on valmis nii pildistatav, kui ka pildistaja, et õigel ajal kõht sisse tõmmata ja naeratada.

Kuid ma ei ole eriti ilus ja endaga rahulolev inimene ning ma ei jää ka piltidele eriti hästi peale. Ka stuudio omadele mitte. Mul on mingi varateisme east stuudiopildid, kus ma näen välja nagu adenoididega hamster. Õnneks on mu peres palju teisi ilusaid inimesi, kes neid pilte kenamaks muudavad.

Kingitus

Kaksikute sünni puhul saime me suure hulga õnnitlusi ja häid soove, kuid ka nii mõnigi soovis teha enda poolt kingituse ja üheks neist oli blogi lugeja Evelin, kes soovis fotograafina kinkida meile kaksikute fotosessiooni. Mis saab mul selle vastu olla. Vahel saadavad lugejad ka Noorsandile armsaid üllatusi ja miks siis mitte ka kaksikutele. Kuid mul oli tõesti hea meel Evelini kingituses, eriti, kui ma ikka veel õpin enda Nikoni kaamerat, mis ma blogi jaoks kasutusse sain.

Aeg kokkulepitud, tuli maailma kõige rõõmsameelsem inimene meie ukse taha, kes oli nii ülevoolavalt positiivses tujus, arvestades, et tegu oli pühapäeva hommikuga. Isegi Esileedi, kes hommik otsa uimane oli, kuna kaksikud otsustasid teda öösel üleval hoida, sai mingi naeratusesarnase grimassi näole. Mõned inimesed on kohe sellised rõõmsameelsed. Mina ei ole. Kaks asja, mida ma teha ei oska on small talk ja naeratus. Ma naeratan siis, kui midagi naljakat on. Igal muul ajal olen ma täiesti kivinägu.

Kuid sel hommikul õnnestus mul näha pealt, kuidas tehakse beebide fotosessiooni ja see on tõepoolest teadus omaette – kuidas sättida poose, kompositsioon, valgustus. Ta suutis meie klassikalise välimusega beebidest teha maailma kõige armsamad beebid. Selleks peab ikka silma olema. Ja Photoshop. Igal juhul olen ma tulemusega väga rahul. Kahju, et Noorsandist ei ole titena selliseid ilupilte.

Piiga ja Vennas

Proovisime lisaks kaksikutele ka Noorsandi pildile saada. Evelin oli nii optimistlik ja arvas, et võiks Noorsandi kahe beebi vahele istuma panna ja siis selliselt neid pildistada. Ainuke kord, kui Noorsand ühe koha peal istub on siis, kui ta on toolis rihmadega kinni. Igal muul ajal tormab ta ringi nagu tuulispask. Õnneks on Piiga ja Vennas veel nii rahulikud, et lasid end igas võimalikus poosis pildistada. Piiga ja Vennas on siis kaksikute bloginimed.

Kuid sellele ilusale päevale järgnes kontrastiks päev, mis oli kõike muud, kui ilus. Vennas veetis päeva niutsudes, nuttes ja palavikus. Päev otsa tõrkus ta söömast ja oli üldse natuke eemalolev. Esileedi mõõtis ta temperatuuri ning selgus, et 38,1 ning see oli talle piisav põhjus, et sõita beebiga erakorralisse. Kohale jõudnuna kiideti ema reageerimist, kuna nii väikestel beebidel ei ole kunagi palavik väike asi, vaid tihti on see põhjustatud millestki tõsisemast.

Haigla

Selguski, et Vennasel diagnoositi neeruvaagnapõletik. Tegemist ei olnud meie hooletusega ega külmetusega, vaid millegagi, mis oli tekkinud tal juba enne sündi, kuid millest ta loodetavasti ühel hetkel välja kasvab. Igal juhul väga nõme, et Vennas peab 14 päeva haiglas tilguti all veetma, et põletikust vabaneda. Nüüd ongi siis kaksikud koos Esileedi ja ta õega haiglas ning mina olen Noorsandiga üksikisa. Mingil hetkel me vahetame ja mina lähen Esileedile haiglasse appi ning Esileedi õde tuleb Noorsandi elus hoidma.

Noorsandiga

Aga hoolimata halbadest asjaoludest, olen ma nautinud seda täielikku üks-ühele aega ning ma märkan Noorsandi puhul asju, mida ma varem ei märganud. Märkan seda, et ta üritab mind absoluutselt kõiges kopeerida. Eile hommikul pesin vannitoas hambaid ja sülitasin hambapastat kraanikaussi, kui tundsin äkki, et keegi oli mulle süljeläraka jala peale tatistanud. Noorsand lihtsalt tegi seda, mida ta nägi mind tegemas.

Ta on krutskeid täis ja üritab pidevalt teha midagi, millele ma reageeriks. Olgu see, kas korrale kutsumine või naer. Kõik sobib. Ta kas kallab vett põrandale, tõmbab prügist musti mähkmeid välja, või tuleb suu lahti minu poole, et musi saada. Ta teab, et veega pladistades tulen ma kruusi käest võtma ja mis võiks veel vahvam olla, kui vett täis kruusiga isa eest mööda elamist eest ära joosta. Mähkmeid välja kiskudes tulen ma ka neid käest ära võtma ja ta teab, et tal on vaid paar sekundit aega tõmmata nii palju mähkmeid korvist välja, kui ta vähegi jõuab. Kui ta tuleb musitama, siis ta teab, et ma heldin ja nõuan lisa.

Kuid, eks halvad ajad ongi vajalikud selleks, et hinnata häid, sest kui ei oleks halbu, siis hea oleks lihtsalt tavaline. Kuigi ma küll naudin Noorsandiga omaette aega, siis ka ülejäänud pere järgi on igatsus suur. Lisaks on toad nii sassis ja mul on jalas viimane paar aluspükse. Peab vist poodi uute järele minema.