Isa blogi: muide, nimed on kaksikutele välja valitud ja valituks said tüdrukule Jessica ja poisile Valdur – a mida henry teeb?

Isa blogi: muide, nimed on kaksikutele välja valitud ja valituks said tüdrukule Jessica ja poisile Valdur

15.10 2015

DSC_7330Meil oli eile plaan teha Esileedi kõhust kunstilisi pilte. Mõtlesime, et las siis tema seisab jalad harkis, mina lähen selili põrandale tema jalgade vahele ja püüan siis alt vaates teda pildistada nii, et peale jääb alt vaates tema kõht ja naeratav nägu. Me ei olnud seda plaani väga hästi läbi mõelnud.

Sest Esileedi kõht on tõepoolest nii suur, et ajagu ta oma kaela nii õieli, kui tahes, aga üle kõhu tema nägu tabada ei õnnestunud. Lõpuks, kui ma olin tast paar meetrit eemale roomanud, õnnestus mul kõhust ülespoole näha ja ka näost pilt saada. Isegi mu uuest fotokast ei olnud kasu. Kui keegi siin Ülenurme vallas imestab, et miks viimastel päevadel pole päikest olnud, siis ärge muretsege, päike on ikka alles. See on lihtsalt Esileedi kõhu taga.

Tahtsin seda alt võetud pilti või mõnd muud eile kõhust tehtud pilti ka blogisse panna, aga Esileedi juba magab ammu ning ma ei tea kui hea plaan lõpurasedat sellise küsimusega äratada on. Ma võiks ju võtta südame rindu ja minna nüüd, öösel kell pool kolm, Esileedi juurde ja äratada teda küsimusega, et kas ma tohin tema suurt kõhtu kõigile eksponeerida. Tõenäoliselt lõppeks see sosistava selgitusega (sest Noorsand magab kõrval), kui hoolimatu ja vastutustundetu ma olen ja ma kuulen sellest veel 2040 aastani välja. Esileedi on niigi väga jutukas ja ma ei taha talle materjali, millest rääkida, veel juurde anda.

Aga sellest uuest fotokast rääkides, siis lõpuks võttis keegi kõrgemal mu palveid kuulda ja ma sain endale Nikoni, millest ma olen ammu unistanud. Ma olen eluaeg end pidanud fotoentusiastiks, keda piirab rahakott, et osta endale just selline aparaat nagu soovin ja kasutada just neid objektiive, mis hetkel vaja on.

Mul oli kiirelt vaja fotokat seetõttu, et kaksikud sünnivad suht nüüd ja kohe. Esileedi kõhunahk on pingul nagu Kiivikase biitseps ja juba mitu päeva on ta hoidnud mind tagajalgel repliikidega nagu „mul on tunne, et täna on ta tulemas” või „mine varakult magama, mul on sama tunne nagu enne Noorsandi”. Kuidas ma siis ei usalda ema intuitsiooni, aga jumal tänatud on kõik tema tunnetused olnud paigast ära, sest midagi ei ole muutunud. Jumal tänatud sellepärast, et mul on veel viimaseid öid, kus ma saan magada õhtust hommikuni.

Noorsandi sünni juures oli mul mu vana kaamera kaasas, mis oli ka enam-vähem, kuid mulle ei piisa kaamera puhul enam-vähemast. Nii läks Esileedi pool sünnitust nahka sellega, et ta ei teravustanud piisavalt ja ka valgustundlikkus oli tal kohutav. Ma isegi ei oska öelda, kas ma olen rohkem elevil kaksikute sünni või oma uue Nikoni pärast. Nali. Mul pole kunagi nii head fotokat lihtsalt olnud.

Kuid rasedus on edasi läinud väga vingelt ja mis mind kõige enam hämmastab, on Esileedi. Võiks arvata, et kui tal on kõhus kuue kilo jagu lapsi, lootevedelik, kaks platsentat (kindlasti on seal midagi veel, mida ma ei tea), siis oleks ta suhteliselt liikumatult voodis ühe koha peal. Aga ei, viimased nädal aega on ta tegelenud kodu kapitaalse koristamisega. Ta võttis kõik toad üksipulgi ette, koristas need pedantse põhjalikkusega, sorteeris kõik kapid, kõik riided. Mulle ei meeldi Esileediga koristada, sest meie arusaam puhtusest on nagu öö ja päev. Ma tean väga hästi, et vahel käib ta peale minu koristamist koristatud ruumi veel tolmuimeja ja lapiga üle.

Ma olen sellest, et naised ja mehed saavad kodu koristamisest ikka väga erinevalt aru, kirjutanud ka: SIIN

Aga tema puhul on vist tegemist pesapunumisefektiga, mis paljudel rasedatel enne sünnitust välja lööb. Kõik kodu tuleb uute kodanike tulekuks valmis seada ja siinkohal ei tehta ühtegi kompromissi- kõik peab olema lõpetatud ja täiuslik ning eile saime siis selle lõpuks valmis. Väljaarvatud uus võrevoodi, mis me tellisime ja mis tuli eilseks kokku panna, sest me ei suutnud seda kusagilt leida. Vaatasin läbi garaaži, mõlemad korrused, katlaruumi ja ei midagi. Õnneks meenus, et me saatsime mõned kuud tagasi maale hunnik kaste ja lootsime, et äkki sai kogemata saadetud ka võrevoodi ja täpselt nii oligi. Ehk siis meie kodu on valmis lasteks. Puudu on vaid koht, kus magada.

Meie emad on ka nii kavalaks muutunud ja ei helista enam iga päev, et küsida, kas on uudiseid, sest nad ei taha meid selle küsimusega kiusata. Nad on nii armsad, et helistavad iga päev hoopis muude küsimustega, nagu näiteks, et kuidas Noorsandi tervis on, sest praegu pidi mingi viirus ringi hiilima. Või küsitakse muid küsimusi, mille vastused neid ilmselgelt ei huvita. Lihtsalt, kui me vastame torule ja saame rääkida, siis on ka teada, et järelikult pole lapsed veel sündinud. Väga armas, et nad end selle juures veel eriti kavalateks peavad.

Meil on minekuks kott valmis. Eile ostsime ka poest viimased näksid ja joogid, mis igaks juhuks kaasa võtta. Ainus probleem on Noorsandiga, kuna teda ei ole kunagi hoidnud keegi kolmas, kes teda ka magama paneks. Ta on olnud vanaemaga ja tädiga ärkvel olles, aga magama on ta alati läinud minu või Esileediga. Kuidas see hakkab välja nägema meieta, ei tea. Loodan, et ei ole miskit hullu. Seepärast oleks vist olnud tark teda juba varasemalt kellegi juurde ööseks jätta. Omad vitsad peksavad. Võib olla saab see täiesti valutu olema ja ma lihtsalt muretsen hetkel üle.

Muide, nimed on kaksikutele välja valitud ja valituks said tüdrukule Jessica ja poisile Valdur. Tahtsime eestipärast, kuid samas ka, et oleks Euroopas asjakohane. Seega otsustasime ühele panna korraliku kohaliku nime ja teisele välismaise. Ok, võid nüüd lahti vajunud suu kinni tagasi panna. Tegelikult ei ole meil veel nimesid ja Jessica Valduriga ei ole ka tugevad kandidaadid. Kui meil paar kuud tagasi oli suhteliselt hea aimdus, mis nimed olla võiksid, siis tänaseks on kõik kandidaadid erinevatel põhjustel ära vajunud ja meil pole mitte ühtegi potentsiaalset nime enam.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

4 kommentaari

  • Heller

    19.10.2015 at 18:32

    Nimi jääb inimesele ju eluks ajaks ja see peab talle endale meeldima ning vanemad ei tohiks nime peale suruda. Lapsele tuleb pakkuda nimesid, ta valib ise.
    Nad on väga targad, need väikesed hingekesed, korrake talle üht või teist nime ja jälgige reaktsiooni,
    mis nägu väike hingeke teeb.
    Ja siinkohal soovtus:Hinge, poisile ei oska soovitada, aga r-täht peaks ikka poisi nimes olema.
    Edu ja rõõmu teie Suurele Perele!

    1. henry

      21.10.2015 at 12:22

      Aitäh! Ühe poisi nimes, mis meile meeldib on suisa kaks r-tähte

  • Epp

    21.10.2015 at 08:28

    Ootan ponevusega teie pere-lisa ‘paris’ nimesid.
    Olen sinu FB lehel ka silma peal hoidnud, ning ilusaid pilte uutest ilmakodanikest nainud, aga nimed on vist veel avaldamatta :).

    1. henry

      21.10.2015 at 12:21

      nimedega läheb vist veel aega :). Lapsed ei reetnud ise, mis nende nimed on, seega peame veel mõtlema

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga