Isa blogi: ühes asjas psühholoogid eksivad – a mida henry teeb?

Isa blogi: ühes asjas psühholoogid eksivad

8.10 2015

a7efe561616e004367-72649053Paljud tunnustatud psühholoogid, kes tegelevad laste ja vanemate vaheliste suhetega, usuvad, et tähtsaim asi, mida sa lapsele öelda võid, on „ma armastan sind“ ja „palun vabandust“. Ka mina uskusin veel hiljuti, et see on nii, aga olles ise noor isa, olen ma taibanud, et need psühholoogid on vist siinkohal natuke puusse pannud.

Kuigi lapse ees vabandamine ja armastuse avaldamine on tõepoolest olulised asjad, ei ole see asi, mis lapse südame kiiremini põksuma paneb ja suhet loob. Tähtsaim asi, mida sa lapsele öelda võid on „MÕTA“ (pehme t-tähega).

Mida see tähendab? Ma ei ole päris kindel, aga me kahtlustame, et see võib olla mootorratas. Seda uskumust segab see, et Noorsand korrutab seda sõna umbes 450 korda päevas. Osutab lihtsalt erinevatele kohtadele ruumis ja korrutab hästi entusiastlikult mõta ja mõta. Seega, see võib tähendada mootorratast, aga ei ole selles veel eriti kindel.

Kui mina seda sõna tema eest ütlen, läheb ta täitsa pööraseks, sest see on ilusaim sõna, mida tema kõrvad elades kuulnud on. Nii, kui ma sõna „mõta“ poetan, on ta silmad armastust täis, justkui tahaks mulle öelda, et sina mees mõistad mind. See on sõna, mis meelitab ta vabatahtlikult oma voodisse, vabatahtlikult mähkmevahetusse ja riideid vahetama. Seepärast ei ole ma ka kindel, et see just mootorratast tähendab, vaid arvatavasti on ta sellele sõnale mitmeid tähendusi omistanud, nagu tal kombeks on.

Kui ta algul seda sõna korrutas, siis vaatas Esileedi teda heldinult, sest mõtle vaid — meie poeg on nii tark ja räägib. Paar päeva tagasi, hommikusöögi ajal, kui kaksikud kõhus Esileedit hulluks ajasid, teatas Esileedi, et kui Noorsand veel „mõta“ ütleb, siis ta läheb hulluks. Õnneks ei läinud, aga Noorsand korrutas seda sõna veel õhtuni välja.

Üldse on Noorsand hästi jutukas. Mitte ainult valju häälega, vaid tal on väga lai sõnavara. Kahjuks enamus sõnade tähendusi ma veel ei tea. Sõnad „aki“, „uhh“ ja „tõhhpää“ jäävad veel dešifreerimist ootama, sest need tähendavad midagi, kuna on tema sõnavaras pidevalt kordumas.

Kuid ta kasutab ka sõnu, mille tähendust me mõistame. Lisaks mõtale ja autole, ütleb ta õige koha peal aitäh. Ta ei ütle aitäh nagu teised väiksed lapsed, kui nad midagi tahavad, vaid ta ütleb aitäh, väga õigel hetkel, kui, mis iganes, mille eest ta tänab, tema kätte jõuab.

Sõna „lalla“ on selline huvitav sõna, et sel on mitu tähendust. See tähendab lampi, palli, lilli, puulehti ja lüliteid. Kust ta võttis sõna „lalla“ ja miks ta seda kasutab, kui ta võiks ju selle asemel öelda lamp või pall, mida ei ole ju kuidagi keerulisem öelda. Miks nad üldse uudissõnu toodavad? Ma pean silmas just neid sõnu, mille tähendusest me aru saame.

Teine multifunktsionaalne sõna on „aua“. Loomulikult tähendab see esiteks koera. Kuid see tähendab ka juua, vett ja õue. Katsu siis ära tabada, kui ta käega kusagile osutab ja „auat“ nõuab, et kas ta nägi aknast koera, tahab õue või hoopistükkis juua. Jama on ju sellega siis, kui ta tahab korraga näiteks õue ja juua ning ma ta siis janusena õue saadan. Või annan juua ja ei taipa teda õue lasta.

„Mää“ on lammas. Ja lehm on ka „mää“. Rääkimata hobusest, eeslist ja tee, mis tahad- ka kassist. „Mää“ on põhimõtteliselt kõik loomad peale koera. Kaa-kaa on kana ja kõik teised linnud. Emme ja issi on tema sõnavaras juba ammu, kuid ma ei ole tänaseni veendunud, et ta nende tähendust täpselt aru saab, kui ta ise neid ütleb. Kui ta ütleb „ninna“ (keskel pehmed n-tähed), siis see tähendab nina ja ta kohe püüab ka sellele osutada, kuid tavaliselt torkab sõrme selle käigus endale silma, kui näpp ninast mööda läheb.

Need on peamised sõnad, mis ta ise ütleb. Aru saab ta juba suhteliselt kõigest. Korrutustabel on natuke nõrk koht tal, aga kõigest muust saab kenasti aru. See nüüd ei tähenda, et ta teeb, mida ütlen, vaid pigem vastupidist. Isegi, kui ta on näljane ja nõuab süüa, siis pean mina enne vaeva nägema ja ta kinni püüdma, et ta tooli toimetada.

Mul on tunne, et see on hetkel minu lemmik lapse kasvatamise aeg. Kõik need uued sõnad, see pidev väike võitlus, et asju ISE teha. Siiamaani on beebikasvatamine suhtluse mõttes suhteliselt igav olnud, sest ta ei saanud eriti sõnade tähendusest aru ja ma võisin teda toast tuppa lohistada ning teha temaga, mida soovisin. Mind ei häiri isegi need kohutava kahese hood ja ma võtan seda kui kasvamise loomulikku osa. Aga ma armastan seda, et ta on hakanud suhtlema ja reageerima.

Kui ma nüüd ütlen talle midagi, või küsin miskit ta käest, siis esimese asjana raputab ta pead. Siis hakkab ta põgenema, sest tavaliselt, kui ma midagi küsin, siis ma küsin talt nõusolekut tema riietamiseks, vanni minekuks, või sööma hakkamiseks. Kõik kolm nimetatut on ju kohutavad asjad, sest kõik need tähendavad, et mängimine tuleb pooleli jätta.

Kui põgenemine välja ei tule, siis tuleb hakata autosid kokku koguma, sest kuidas sa paned riidesse nii, et sul ühtegi mudelautot käes ei ole — see muudaks ju issil kampsuni selga tõmbamise liiga lihtsaks, kui käsi lihtsalt varrukast läbi tuleks.

Täna täitus raseduse 37 nädal ja eilse ultraheli uuringu tagajärjel saime teada, et poiss on praegu 2700 grammi ja tüdruk 3030. Selles mõttes on kõik korras ja vastab normidele. Küll aga šokeeris Esileedit eile uudis, et tüdruk on end viimase nädala jooksul tuharseisu keeranud. Kui ta möödunud nädalal ultraheliga kõhu sisemust uuris, olid veel mõlemad kenasti peaseisus. Nüüd nad siis ongi seal- üks vajutab põiele ja teine torgib magu. Ka arst oli üllatunud, et kuidas ta veel mahtus seda tegema.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga