Terviseblogi: Kui keegi teine sinust pilti teeb…
01.10.2015
Kõige pealt trennist. Möödunud nädala seitsme päeva keskmine aktiivsus oli 112%. Ehk sellega sain ma kenasti hakkama. MA üritan rohkem liikuda, käin Noorsandiga iga päev õues ja üritan üldse olla aktiivsem. Ootan juba, et saaksin kaksikutega mööda Viljandi mnt äärt jalutada, kuid Esileedi tõmbas selle plaanile täna vee peale, kui ta ütles, et tema soov oleks, et lapsed õpiksid eelkõige seisvas vankris magamise ära. Hea plaan vist.
Ma käik Noorsandiga ka hea meelega pikki ringe, kuid seal mitu probleemi. Esiteks oli ta terve möödunud nädala haige. Tatt voolas, köhis nagu kaamel ja mingitel päevadel oli ka palavik. See on nüüd õnneks ühel pool. Kuid temaga kõndimine on paras ettevõtmine, sest tema ei viitsi tuimalt oma ratta otsas või vankris istuda, sest tee peal on nii palju asju, mida ta suht esimest korda näeb. Nagu kombainid ja traktorid, mille tööd tuleb vähemalt pool tundi jälgida, et aru saada, kuidas ja mis. Siis on tee peal ka kive ja pudeli korke, milleks tuleb ratta pealt maha hüpata, need üles korjata ja enda ratta pudelihoidjasse panna. Pikki ringe on temaga teha keeruline, aga ma püüan.
Ka on alanud korvpalli hooaeg, millest ma hetkel osa olen saanud võtta. Kui kõik eelmised aastad olen ma ise seda korraldanud, mehi kokku ajanud, saalid kinni pannud, raha kogunud, siis sel aastal seoses kaksikute tulekuga, olen ma kõik enda kohustused ära andnud ja ma saan lihtsalt kohal käia. Väga pingevaba. Ehk võrreldes möödunud perioodiga olen ma jälle enda aktiivsust kasvatamas.
Eks ma pean seda kõike tegema, sest paar päeva tagasi võttis Noorsand tsinksalvituubist näpuga salvi ja hõõrus seda enda huulepeale, mille tagajärjel moodustusid talle täiuslikud valged Hitleri vuntsid. Sellest tuli ju loomulikult ka pilt teha. Võtsin Noorsandi endale sülle ja Esileedi pidi temast pilti tegema. Ma jäin ka peale. Kui ma seda pilti nägin, ehmatasin ma täiesti ära, sest kui me ise peeglisse vaatame või selfiesid teeme, siis me vaatame ikka end parima võimaliku külje pealt. Seal pildil nägin ma välja nagu mingi faking Limburger. Igal juhul on mul nüüd ENNE pilt olemas. Nüüd ma kavatsen teha iga kuu esimesel kuupäeval endast pildi ja nii 12 kuud, iga kuu samas valguses, TÄPSELT sama särgiga. Valin mõne särgi, mis mulle selga ei lähe, aga mida ma tahaksin väga kanda.
Söömisega on olukord paranenud. Ma võtsin endale eesmärgiks paar päeva tagasi, et iga kord, kui ma väljaspool söögikorda midagi söön, pean ma minema kohe ja tegema 20 sangpommi hoogu. See distsiplineeriks mind ja ma saaksin trenni ka teha. Nende paari päeva jooksul pole sangpommi puudutanud, ehk siis ma ei ole näksinud. Tundub, et hetkel toimib.
Mis aga ei toimi, on minu Instagram, sest ma olen täielik algaja selles ja ma ei tea üldse, mida sinna postitada. Ma plaanisin postitada enda 30 päeva mugavustsoonist välja teekonna, kuid nii raske on neid pilti saada. Kuidas sa pildistad mugavustsoonist välja tulekut sellisetlt, et ma näiteks täna päeva jooksul käin 40 korda teisele korrusele ja alla tagasi. Aga ma pingutan ja küll ma leian viise, kuidas seda jäädvustada. Pealegi olen ma soetamas endale uut kaamerat, kuid sellest räägin ma peagi lähemalt.
Jätkan enda asju- kui näksin, siis 20 hoogu sangpommiga. Iga päv teen midagi, mis mind mugavustsoonist välja ajab. Homme näiteks kavatsen ma teha sangpommiga 300 kordust erinevaid harjutusi. Kokku peab lihtsalt tulema 300 kordust. Siis ma pildistan äkki sangpommi mõne laheda instaka filtriga :). See nädalavahetus on mul töine nädalavahetus ja see tähendab 13 tunnised päevad, kus ma istun ja seisan ühe koha peal ja viin koolitust läbi. Sellisel päeval on suhteliselt keeruline end aktiivsena hoida. Aga väikseid asju saan ikka teha.
Edaspidi pildistan end ja teisi rohkem ja jagan teiega ka. Edu! Näeme jälle!
Edu sulle! Ootan kaksikute sündi! 😉