Isa blogi: see on siis vägivald, mille käes kannatavad väikeste laste vanemad

10.09.2015

Siinkohal ei räägi ma sellisest füüsilisest vägivallast, mida hetkel kogeb Esileedi. Tema saab tõesti iga päev peksa. Tema puhul võib reaalselt vaadata ja näha, kuidas kaksikud käte ja jalgadega mööda kõhu nahka taovad ja pressivad. Väga veider vaatepilt ja meenutab mõnd stsenaariumi õudukate filmist ning ma justkui ootan, et iga hetk, pistab keegi käe nabast välja ja haarab minu järele. Hoian targu ta kõhust eemale, ei taha kurja karja kutsuda.

Koduvägivald on tõsine teema ja hetkel Eestis vägagi päevakorras. Enamjaolt räägitakse vägivallast, mida tarvitavad täiskasvanud laste kallal või mees naise kallal. Vähem räägitakse vägivallast, mida tarvitavad naised meeste kallal ja veel vähem sellest terrorist, mida teismelised enda vanemate kallal kasutavad. Kuid üks koduvägivalla vorm on jäetud täiesti tähelepanuta ja just sellest ma rääkida tahaksingi. See on koduvägivald, mille käes kannatavad lapsevanemad enda pisikeste põngerjate poolt.

Ma räägingi sellest vägivallast, mida Noorsand korraldab ja sihtmärgiks tundub ta olevat valinud just minu. Kui keegi lugejatest on näinud joonissarja „Perepea”, siis seal on pere pesamuna Stewie, kellel oli esimestel hooaegadel ainult üks eesmärk – tappa enda ema Lois. Meie peres on Stewie igatahes Noorsand, kelle eesmärk on leida miljon erinevat viisi, kuidas mulle mõni vigastus välja võluda. Kui vigastust ei saa, siis valust täitsa piisab.

Kõndisin eile hilisõhtul köögi suunas, et lülitada välja piiksuma hakanud nõudepesumasin. Trepist alla minnes kadus mul järsku jalg alt ja jumal tänatud, et ma viimasel hetkel käsipuust kinni sain, mis takistas mul peaga läbi seina naabreid tervitama kukkumast. Noorsand oli ühe oma pisikese mudelauto strateegiliselt trepiastmele pannud. Kogemata või meelega? Kui keegi on tema kavalatesse silmadesse kunagi vaadanud, siis ta teab, et see väike marakratt ei tee midagi kogemata.

Õnneks pääsesin sel korral ehmatusega ja jõudsin ka õnnelikult kööki, kui ma järgmisel hetkel ennast selili köögi plaaditud põrandal avastasin. Sain ikka korraliku obaduse ja olen kuulnud, et kui inimene hakkab surema, siis ta näeb valgust ja ma nägin valgust! Lamasin seal hetke ja ootasin, et hele valgus silme eest ära kaoks. Kui ma olin seal hetke pikutanud, siis ma mõistsin, et see hele valgus ei kao ära, kuna ma olin selili põrandal ja vaatasin lampi laes. Ajasin end vaevaliselt püsti ja nägin, et olin libisenud joonistusploki peal, mis köögi põrandal vedeles. Kogemata? Noh, ma ei tea…

Teine viis mind pikali saada, on teha erinevaid pindasid märjaks. Kuna mina olen meie peres tema peamine vannitaja, siis näeb ta ka vannis olles vaeva, et põrand oleks piisavalt märg ja libe. Ta reaalselt istub vannis, joob enda topsikuga vannivett ja ülejäänud kallab vanni ette põrandale. Meil ei ole karestatud pinnad ning paar päeva tagasi oli vannitoa põrandal vist rohkem vett, kui vannis ja loomulikult lõppes see libastumise ja kukkumisega. Õnneks sain kraanikausi äärest kinni. Kogemata? Ta reaalselt vaatab sulle otsa, naeratab ja valab enda pisikese topsikuga vanni ette vett.

Kuid ma olen ka ise ettevaatlikumaks muutunud ja liigun tubades ringi ainult valges, et näha kuhu astun.

Aga ega siis need lõksud pole ainus viis, kuidas ma koduvägivalla käes kannatan. Kui ma istun diivanil ja Noorsand on põlvili diivani ees, siis on tal kombeks haarata mu jala karvadest ja ennast püsti vinnata. Kui ta ratsutab mu selja peal, või kõhu peal, siis ta näeb vaeva, et leida ükski karv, millest kinni hoida, sest miks hoida riietest, kui saab karvadest.

Kui ma vahetan ta mähet või riideid ja tema teeks sel ajal midagi endale meeldivamat, siis pean ma samuti hästi ettevaatlik olema, sest olen kogemusest õppinud, et nägu pole mõtet ta kuklale väga lähedale hoida, sest jonnihoo puhul on tema esimene reaktsioon visata pea kuklasse, jalgadega vehkida ja muuta end hästi lõdvaks, et mu käte vahelt maha pudeneda. Olen vastu nina ja vastu hambaid korduvalt tutakaid saanud ja hoian heaga eemale.

Loomulikult võiks ju öelda, et kõik need olukorrad on lahendatavad, tuleb lihtsalt koristada rohkem. Jah, kuid kas te olete näinud kui kiiresti suudab pooleteise aastane põnn toa sassi ajada? Tal ei ole selleks asjugi vaja, sest ta võlub need ise kusagilt välja. Eile näiteks lohistas ta mu peegelkaamerat enda järel ja püüdis seda trepist alla visata. Õnneks Esileedi sattus lähedal olema ja nurjas ta plaani eos.

Aga me saame hakkama ja nurjame kõik Noorsandi kurikavalad plaanid. Varsti on jõulud ja siis on taas eetris õudusfilm „Üksinda Kodus”. Tuleb Noorsand sellest eemale hoida, et mitte talle igaks juhuks ideid anda.