Isa blogi: isaks saamine rikkus mu naljasoone ära – a mida henry teeb?

Isa blogi: isaks saamine rikkus mu naljasoone ära

20.08 2015

2056455d5954043e51-72251701Ma olin kunagi päris naljakas tüüp. Päriselt. Kuid mul on tunne, et isaks saamine rikkus mu naljasoone ära. Täiskasvanud inimesed ei peaks seda naljakaks, kui ma peale anekdoodi rääkimist neile ligi kargaksin ja nende kõhtusid ninaga kõditama läheksin, või hüüaksin intensiivselt „ma saan su kätte, ma saan su kätte” ja ajaksin neid mööda tuba taga. Seega, mul tuleb vist leppida, et ma olen kuivikuks muutumas.

Kui ma nüüd püüangi kusagil seltskonnas mõnd nalja rääkida, siis ma näen, et mu naljad jäävad toppama.

Üritan päevad läbi naerutada Noorsandi ja tema huumorisoon on teistsugune, kui keskmisel täiskasvanul. Tihti ei piisa Noorsandile sellest, et ma talle mõne anekdoodi ajalehest ette loen, et teda naerma saada. Tegelikult ei ole ta kunagi veel ühegi anekdoodi peale veel naerma purtsatanud. Selleks, et teda naerma saada, tuleb teha möirgavaid häälitsusi, nägusid või kõditada ninaga tema kõhtu.

Kuid õnneks ei olegi ma kunagi koomiku elu endale planeerinud ja minust poleks kunagi ka stand-up artisti saanud, sest mul on kohutav diktsioon. Kui ma vaatan enda videoid, mida ma siin kodus filmin ja kus ma räägin taustaks, siis ma kõlan tõepoolest nagu Scatman John ja teised kuulevad mu juttu ilmselt umbes NII! Ma ei saa üldse aru, kuidas keegi minust aru saab. Seda enam, et minu tööks on ju avalik esinemine. Esinemisteks ma tavaliselt valmistun ja poole tunni jooksul enne seminari käin ma mööda ruumi ringi ja korrutan: „Säh söö see sea saba, siis saad selle suure sepa selliks”.

Koomiku elu asemel olen ma elamas hoopis aedniku elu, sest meil on nüüd oma aed ja oma kasvuhoone. Ma olen selle paari kuuga, mis me nüüd oma majas elanud oleme, ära õppinud näiteks selle, et kurke tuleb kasta nii, et ka lehed saavad märjaks, aga tomatite puhul tuleks kasta vaid maapinda. Rohkem ma eriti midagi aiapidamisest ei tea, sest Esileedi ema haihtub alati meile külla tulles seltskonnast märkamatult välja ja alati kui ma peale tema käiku kasvuhoonesse satun, on see rohitud, paprikad seotud ja tomatitel kasvud eemaldatud.

Kui ma peaksin praegu Noorsandile aedniku tarkusi edasi andma, siis ma ei teakski suurt midagi rohkemat, kui seda kastmise asja. Seda tean ka, et kui voolikuga kasvuhoone lage pritsida, siis saab seljasolev särk märjaks.

Noorsand on ka maa eluga hästi rahul ja just eriti aiasaadustega, sest ta ei olnud nõus kepiga ka poes müüdavat tomatit puutuma. Isegi, kui see oli Eestis kasvatatud. Sama asi kehtis ka maasikate kohta, sest ta ei söönud ühtegi maasikat, mis ma turult või poest koju tõin. Siis tuli ükskord Esileedi isa meile külla ja pani maal korjatud maasikad lauale ning Noorsand veetis ülejäänud õhtu maasikaid ahmides.

Sama asi juhtus eile tomatitega, mis meil nüüd kasvuhoones valmivad. Me oleme püüdnud teda meelitada tomatit proovima, kuid ta on selle alati vastikusega suust välja tatistanud. Eile, kui Esileedi kasvuhoonest tomati noppis, sirutas Noorsand enda käed tomati poole ja sõi üksi terve suure tomati ära. Ju Noorsand teab või tajub midagi, mida meie ei taju. Või on asi lihtsalt faktis, et kodutomatid on võrreldamatult paremad, kui ükski poe või turu tomat. Eriti isekasvatatud.

Miinus poole peale siin maal elamise kohta võib tuua selle, et vähem, kui kilomeetri kaugusel on tõuaretuslaut, kus aretatakse superlehmi ja supersigu. Kuid olgu nad nii super kui tahes, ka nemad roojavad ja kui õhtuti lauda uksed lahti tehakse, et päevakuumus välja lasta, siis teatud suunast tuule puhul kattub meie küla sõnnikuhaisu kätte.

Mina olen üks neist, kes vahepeal autoga sõites ja tundes sõnnikuhaisu, tõmban sügavalt ninaga õhku sisse ja mõtlen, et küll on mõnus. Kuid ega tegelikult mulle sõnniku hais ei meeldi, vaid see tekitab lihtsalt selle mõnusa mälestuse lapsepõlvest, kuna väiksena sõnnikuhaisu tundes, tähendas see, et me oleme kusagile sõitmas, sest linnas seda tunda ei olnud. Kui see hais nüüd mu tuppa levib, ei ole mul mingit melanhooliat, vaid aken läheb hoobiga kinni. Sõnniku lõhn on lõhn ainult siis, kui sa tunned seda mõne hetke, nii kui see sulle tuppa pressib, muutub see mõnus lõhn rõvedaks haisuks.

Kuid ma siiski ei lepi sellega, et minust saab tõsine maamees ja lähen nüüd ning otsin internetis midagi naljakat ja püüan enda huumorisoone taas üles äratada, sest mul on suisa videotõestus olemas, et ma suutsin kunagi inimesi naerma ajada ning seda ilma neid taga ajamata ja ninaga kõhtu kõditamata. See tuleb lihtsalt endas uuesti üles leida. Tõenäoliselt see naljasoone tuhmumine tuleb sellest, et lapsega on sõpradele vähem aega ja kuna minu naljad olid enamjaolt hea maitse piiripealsed, siis kodus ei ole kellegagi neid nalju teha. Kodus piisab kõditamisest ja möirgamisest.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga