Isa blogi: ma olen kogu aeg mõelnud, mis sunniks mind kaalust alla võtma ja nüüd ma tean seda – a mida henry teeb?

Isa blogi: ma olen kogu aeg mõelnud, mis sunniks mind kaalust alla võtma ja nüüd ma tean seda

2.07 2015

8b0c75594fb5898a2a-71829341Ma ei sea küll Noorsandile mingeid üliinimlikke ootusi, kuid ma siiski juba eeldan, et ta võiks teada, et supilusikaga suppi võttes, käib see talle suhu, mitte üle õla köögi põrandale. Ma eeldan, et tal on silmad peas ja kui ta on mängib enda kaptenisillal, siis ta ei hakka enda tagumikku alla upitama sealt, kus tal on vabalangemine kahe meetri kõrguselt. Kui ta enda pudelist joob, siis peale janu kustutamist ei jätka ta joomist lihtsalt selleks, et vesi endale särgi peale puristada. Sellised pealtnäha lihtsad asjad.

Ma otsustasin ühel päeval kokku lugeda, et mitu korda ma päevas Noorsandi keelan. Mulle meeldib endast mõelda kui sellisest üpriski lõdvalt võtvast vanemast, kes ei lähe stressi iga väikese asja pärast. Kes laseb lapsel toiduga mäkerdada, turnida, piire kombata.

Ma lugesin kokku 40 korrale kutsumist ja „ei-d“. Kahe tunniga. Kahe tunni jooksul ütlesin ma talle 40 korda, et ära tee seda või ära tee toda. Seega, ma ei ole vist eriti lõdvalt võttev lapsevanem.

Ma siis veedangi suure osa ajast piire paika pannes ja rõõm on tõdeda, et ta on aina enam nii minust kui ümbritsevast aru saama hakanud. Ehk siis ei ole sõna „ei“ enam lihtsalt müra minu suust, vaid ta saab kenasti aru, kui ta teeb midagi, mida tegema ei peaks.

Peamine keelamine tuleb siiski tema enda pärast, sest Noorsandist on saanud suuremat sorti ronija. Ta ei kõnni veel, aga ometi ta suudab kõigest üles ronida. Ronimise pool on see positiivne pool. Seda ma ei keela. Küll on tal aga loll komme hakata üles roninuna äärte peal turnima. Näiteks armastab ta kõõluda diivani seljatoe peal ja väiksemgi vale liigutus ning ta plärtsataks pea ees alla.

Teine koht, mida ta väga armastab, on trepp. Alguses ma ei lasknud teda eriti trepile. Selleks on meil suisa väravad, et ta sinna ei pääseks. Kuid ühel hetkel mõistsime, et tegelikult on trepp ta jalgadele väga hea trenn. Kus ta veel paneks enda talda maha ja lükkaks ennast pidevalt üles? Tuligi mul oma tagumik diivanilt püsti ajada ja mööda treppi üles alla käia ja olla valmis teda kinni püüdma.

Kuid peagi muutus ta seal niivõrd osavaks, et käis päevas oma 10-15 korda üles alla ja kadus ka mul vajadus olla pidevalt valmis teda kinni püüda. Aga mis kaasneb pahatihti omandatud osavusele? Liigne enesekindlus. Peagi hakkas Noorsand trepil mitte ainult käima, vaid ka lollitama- ajas end keset treppi püsti, kõõlus äärte peal, kasutas ainult ühte kätt, sest teise käega oli vaja mänguasju üles alla vedada. Seega tuli taas vajadus tema jälgimisele ja „ei“ hüüdmisele.

Sellepoolest on ta hästi sarnane minuga, kui ma väike olin. Ma ronisin ka kõikvõimalikke kohtadesse ja tõmbasin kõike alla, kuhu aga ulatasin. Vanaisa räägib siiani, kuidas ma süles olles käed laiali ajasin, et ulatada kõigeni, millest me möödusime, et see endaga kaasa vedada.

Minu üliaktiivsuse taltsutamiseks pandi mind suisa väikesesse aedikusse , et ma ei saaks pahandusi teha, vaid istuksin seal aedikus keset tuba ja mängiksin nende asjadega, mis mulle sinna antud oli. Loomulikult ei saanud see sellega piirduda, sest ma läksin aediku serva, tõstsin selle õhku ja lohistasin seda mööda korterit ringi, et jõuda kohtadeni, kuhu soovisin.

Aktiivsuse mõttes on ta minuga väga sarnane ja ta on ka hästi kiire. Hetkel veel põlvedel, kuid möödunud nädalal neuroloogi juures häid uudiseid kuuldes selle kohta, kui suurte hüpetega on ta viimasel ajal edasi arenenud, siis ei ole kaugel ka aeg, kui ta leiab enda tasakaalu ning jalad alla saab. Viimase paari päeva jooksul on ta hakanud ennast pidevalt tugedest lahti laskma ja tagumikule potsatama. Aga küll ta selle tasakaalu leiab, lihtsalt ta pikkade ning peenikeste jalgadega ongi keerulisem kõndima õppida.

Kõndima hakkamine tähendab aga veelgi suuremat iseseisvust ja ka seda, et ma pean pingutama, et temaga jõuda talle järele, et teda iga nurga peal keelata ja näppu vibutada. Juba praegu põgeneb ta minu eest kogu aeg, kui ma üritan tal kas mähet või riideid vahetada. Kõndima õppides muutub see ülesanne aga aina keerulisemaks. Selleks pean ma ennast paremasse vormi ajama ja see plaan mul nüüd ongi.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga