Isa blogi: ühel hetkel sai tüdrukul villand

25.06.2015

Mingil hetkel olid kolme paha poisi suud täis neid fännavate tüdrukute keeli ja seal ma siis istusin selle löödud neljanda neidisega, kes selle asemel, et mõne karmi olekuga poisi hambaid keelega üle lugeda, pidi istuma seal koos minuga ja kuulama, kuidas oma peenikese häälega ansambel Jami laule kaasa ümisesin: „Tants, mida-a tantsisime, ei kordu enam kunagi…”

Üks levinud ütlus on, et armid kaunistavad meest. Armidel võib olla mingi kindel aura, mis annab mehele mehelikkust juurde, kuid siinkohal ei ole oluline arm, vaid lugu selle armi taga. Arm iseenesest ei ole ju mingi ilus asi ja ma ei ole kuulnud ka, et keegi ütleks, et ma armusin temasse sellepärast, et tal oli üks ilus arm. Inimesed võivad aga armuda kannatustesse, mida see inimene on läbi elanud, millest need armid tekkinud on.

Kui sul on põse peal arm, mille sa said sellest, et sa katsetasid, kas su akvaarium ikka mahub sulle pähe, siis sa ei räägi seda teistele edasi. Vastuseks armi tekkimise kohta ütled sa tõenäoliselt lakooniliselt: „Kodune õnnetus. Ma ei soovi sellel pikemalt peatuda”.

Kui aga su arm on sellest, et sa päästsid kolmekuuse kassipoja plahvatavast helikopterist, muutub akvaariumi intsidendiga identne arm, millekski ürgseks ihatekitajaks, mis naisi justkui vikatiga jalust niidab.

Mul on ka arm näo peal. Täpsemalt kulmu sees ja kui sa mulle otsa vaatad, siis sa tõenäoliselt ei märkagi seda. Seega, pean ma sellele ise tähelepanu juhtima ja ma mäletan ühte olukorda, kus see tõi mulle teismelise poisina suudluse tüdrukult, kes minust üldse huvitatud ei tundnud olevat.

Oli üks õhtune istumine, kus olid seltskonnas umbes kolm lahedat pahapoissi, neli kena tüdrukut ja mina. Mina ei langenud kumbagi kategooriasse, ei olnud ma ei lahe pahapoiss, ega ka kena tüdruk. Ma olin isegi pigem kena tüdruk, kui lahe pahapoiss, sest mu häälemurre tuli häbematult hilja ning ma võisin poole teismeeani õele helistavaid sõbrannasid lollitada, et nad räägivad õega.

Loomulikult tõmbasid pahad poisid tüdrukuid magnetina — nende katkised nukid, ükskõikne suhtumine ja nad tõmbasid suitsu alla, mitte suhu nagu mina tollel ajal.

Mingil hetkel olid kolme paha poisi suud täis neid fännavate tüdrukute keeli ja seal ma siis istusin selle löödud neljanda neidisega, kes selle asemel, et mõne karmi olekuga poisi hambaid keelega üle lugeda, pidi istuma seal koos minuga ja kuulama, kuidas oma peenikese häälega ansambel Jami laule kaasa ümisesin: „Tants, mida-a tantsisime, ei kordu enam kunagi…”

Ühel hetkel sai tüdrukul villand (ei tea, kas minu ootamatult kõrgete nootide tabamisest, või sellest, et see sõbranna, kes meist kahe meetri kaugusel kaaki musitas, ei olnud nõus temaga teise tuppa ühte juttu rääkima tulema), ta tõusis ja teatas kõval häälel, et hei paks peenikese häälega poiss, tule saada mind koju. Hetkega hüppasin ma püsti, sest noore ebakindla poisina kasutasin ma igat võimalust, et enesekindlust tüdrukutega suhtlemisel juurde saada.

Koos me siis kõndisime mööda hilist linna ja ma kuulasin terve tee jutustusi tema endistest poisssõpradest, kes on kõik olnud sead ja petjad ja jobud. Tol hetkel ei mõelnud ma, et mida sa 13 aastane tirts elust tead, vaid mul oli suu lahti, et nii elukogenud tüdruk kutsus mind ise kaasa.

Ma ei tea, miks ta tundis, et saab mulle selliselt end avada. Tõenäoliselt mu hele hääl muutis mu umbes sama ohutuks nagu geisõber noortefilmides, kelle ees kuumad tüdrukud riideid vahetavad.

Ma tundsin, kuidas ma sellel jalutuskäigul iga sammuga aina enam sõbratsooni taandusin ja ma teadsin, et ma pean tegutsema kiirelt, enne, kui ta mulle enda päevadest ja vanaema haigetest põlvedest rääkima hakkab.

Kõiki neid tüdrukuid paelusid poisid, kes jätsid ükskõikse mulje ja tundusid pahad ning mida teevad pahad poisid? Pahandusi! Hetkel, kui ta hakkas rääkima uuest kleidist, mida ta plaanib sõbranna sünnipäevale selga panna, katkestasin ma ta jutu repliigiga: „Näed seda armi siin kulmu kohal? Ma andsin ühele tüübile peaga sellise tutaka, et mul lahmas siit rämedalt verd. Aga mul oli täiega po*ui!”

Ütlesin seda nii ükskõikse olemisega ja madala häälega kui võimalik, et ma talle oma piiksumisega Miki hiirt ei meenutaks. Tüdruk jäi seisma, vaatas mulle otsa. Vaatas veel. Tuli näoga mu näole lähemale ja ütles: „Kus kohas?” Nagu ma ütlesin, ei paista kahjuks see arm väga hästi välja ja ma pean seda näitama, et näha. Lükkasin oma kulmukarvad laiali ja näitasin seda peenikest armi täies hiilguses.

„Vau” kostus tüdruku suult kui ta käega üle mu kulmu libistas. Ülejäänud tee rääkisin ma talle väljamõeldud konfliktist ühe poisiga, mis ta lummas ja ta sai aru, et hoolimata oma hoolivast olekust ja abivalmidusest, olen ma siiski pahapoiss ja mul on suva.

Kui me jõudsime ta kodu juurde, jäi ta seisma, pani silmad kinni ja tegi suu umbes sama lahti nagu Noorsand, kui ma talle mustikat ulatan ning jäi ootavalt suudlust ootama. Mina seda ei märganud, vaid olin ta aia väravast juba sisse jalutanud, kuni pöörasin ümber ning nägin, et umbes kümme meetrit selja taga seisab kinniste silmade ja lahtise suuga tüdruk. Kiirelt hiilisin tagasi ja võtsin vastu, mida pakuti.

Nagu ma ütlesin, siis mitte armid ei kaunista meest, vaid lood armide taga. Ma ei saanud ju tüdrukule öelda, et tegelikult sain ma armi sellepärast, et mängisin lapsepõlves pimesikku ja jooksin peaga vastu õunapuud. See ei ole isegi kõige piinlikum osa. Piinlikuim osa oli see, et kaasmängijad olid juba tuppa sööma läinud ja vaatasid suppi luristades köögi aknast mitu minutit, kuidas ma õues kinniseotud silmadega ringi hiilin ja äkksööste teen, kui mingit sahinat kuulen. Üks selline äkksööst lõppeski siis verise kulmuga.

Kuid armidest räägin ma seetõttu, et ka Noorsand peab endale mõtlema armile mõne parema legendi, kui see, et ta käputas mööda parketti ja ühel hetkel läksid käed risti ning ta kukkus lõuaga vastu põrandat, sest just nii sai ta mõni päev tagasi haava, mille kohta EMOs öeldi, et sellest jääb lõua alla arm. Õnneks ei pidanud EMOs õmblema, vaid piisas haavaliimist ja stripsidest, mis peale pandi.