Isa blogi: Ultraheli jälgimine on tõepoolest põnevam, kui Terminaator 2 ja Terminaator 2 oli väga põnev film.

18.06.2015

Esmaspäeval oli meil järjekordne ultraheliuuring, et näha, kuidas tulevased ilmakodanikud arenenud on. Ma ei läinud sinna hea meelega, sest iga kord, kui me seal käinud oleme, on kõhtu lisandunud üks laps. Ma olen juba leppinud kaksikute mõttega ja kui mulle seekord oleks öeldud, et kolmikud, siis oleks mul olnud väga keeruline selles enda jaoks positiivset leida. Mitte, et ma rohkem lapsi ei sooviks. Lihtsalt korraga oleks veidi liiast.

Näiteks eile riietasime Noorsandi ja selleks, et talle riided selga saada, tuleb ta kõige pealt kinni püüda. Tema lemmik ajaviite viisiks on muutunud põgenemine. Nii, kui ta hammustab läbi, et keegi on teda enda kätte krahmamas, käputab ta tuhatnelja eest ära. Kui ma ta lõpuks trepi alt välja koukisin ja riideid talle selga panema hakkasin, siis ma mõtlesingi korra, et mis saab siis, kui meil neid kõurikuid kolm on? Ühe võtan kinni, teist hoiab Esileedi, aga meil on ju üks protestija veel, kes keeldub riietumast. Korraks käis külmavärin seest läbi, aga andsin endale kerge kõrvakiilu ja rahunesin.

Kui ultraheli arst selle aparaadiga mööda Esileedi kõhtu silitas, olin ma ekraani vaatamisse klammerdunud. See on tõepoolest põnevam, kui Terminaator 2 ja Terminaator 2 oli väga põnev film. Vähemalt siis, kui ta välja tuli.

Beebidel mõõdeti päid ja reieluud ning samal ajal seletati, mis kus on. Ma ei mäleta enam pea midagi, mida seal räägiti, kui seda, et lapsed kõhus arenevad jõudsalt, on põhimõtteliselt ühesuured ja et ma unustasin auto parkima panna.

Ehmatusega panin kiirelt auto parkima ja lootsin, et kontroll vahepeal mulle trahvi teha ei jõudnud. Üldse võiks haiglate juures olla tasuta parkimine, sest see on nii jabur, et haiged ja nende külastajate pealt kasseeritakse parkimise eest. Arsti juures käimine ei ole meelelahutus, vaid enamjaolt on tegu sundvajadusega. Eriti meie puhul, kes me elame nüüd maal. Kuidas sa tuled autota linna. Raseda naisega, kelle kõht peale igat väiksemat pingutust toonusesse läheb ei jäta autot ka kusagile kaugele ja ei olegi valikut, maksad.

Mõeldes kõiki neid parkimise mõtteid märkasin, et ma pole midagi tähele pannud, mida arst rääkis, kuid nagu ma mõtetest välja tulles aru sain, siis ta kiitis kõike, sest rasedus on kulgenud ideaalselt.

Arst jaotas tited kõhus kaheks. See, kes allpool ning vasakul asetseb, see sai endale nimeks „üks” ja see, kes natuke ülalpool ja paremal, seda kutsuti „kaheks”. Ärge nendesse nimedesse eriti ära kiinduge, sest arvatavasti me neid nimesid sünnitunnistusele ei pane ja kui nad sünnivad, siis mõtleme midagi paremat välja.

Siis näidati mulle number ühe nägu ja ta oli äravahetamiseni sarnane Noorsandi näoga ja enne, kui mulle öeldi, mis soost ta on, siis ma juba teadsin, et number üks on POISS! Ma nii lootsin, et üks saab olema poiss, et Noorsandil oleks mängukaaslane. Mul pole kunagi venda olnud, kuid ma tundsin sellest lapsena väga puudust, sest maakohas, kus me suved mööda saatsime, olid KÕIK tüdrukud. Üks poiss oli, aga ta oli minust umbes viis aastat vanem ja kui mina tahtsin sõduritega või palliga mängida, siis tema huviks oli paju taga suitsetamas käia.

Ei pidanud pettuma, number üks on tõepoolest poiss, sest seal ta lootevees ujus, sootunnused kogu hiilguses pildil.

Kui meie käest on küsitud, et keda meie kaksikute näol sooviksime, siis ma olen alati andnud poliitkorrektse vastuse, et vahet ei ole, peaasi, et terved. Kuid siiski oli meie soov sisimas, et tuleks nii tüdruk, kui ka poiss.

Kuid teine kaksik oli palju häbelikum kui number üks, sest tema oleskles seal lootekotis jalad ristis ning arst ei saanudki 100 protsendilise kindlusega öelda, kas number kaks on poiss või tüdruk. Kuid tegelikult me teadsime sisimas juba enne ultraheli, et number kaks on tüdruk ning kui arst sai lõpuks ka number kahe pea pildile, ei olnud mul enam kahtlust, sest see armas nöbinina saab olla vaid tüdruk.

Arst uuris ja puuris ja püüdis näha lapse jalgevahele, kuid laps hoidis kindlameelselt jalgu ristis ja ei näidanud suurt midagi. Lõpuks siis arst teatas, et nii palju, kui tal näha õnnestus, võib ta 90% kindlusega öelda, et number kaks on TÜDRUK.

Loomulikult on ta tüdruk- nöbininaga häbelik tüdruk, kes hoiab jalgu ristis, et igasugused teda vahtima ei pääseks. Ma olen juba praegu oma laste üle uhke, et poiss seal uhkelt liputas ja tüdruk tagasihoidlik ning vaoshoitud oli.