Isa blogi: tassimine ei eelda eriti ajutööd, kuid see muutub, kui sulle jaotavad käsklusi viis naist

30.05.2015

Pakkimist alustades, kirjutasin iga koti ja kasti peale, kust ma selle korterist võtsin, et peale vaadates oleks aru saada, kuhu see käib. Kuid ma suutsin sellist organiseeritust hoida heal juhul esimese paari kasti puhul, sest ühel hetkel tundus, et toppigu ma kasti nii palju asju, kui soovin, siis neid tekib kappi pigem juurde, mitte ei jää vähemaks ning ühel hetkel ma loobusin ning hakkasin kõike järjest kastidesse suruma. Täna leidsingi enda jalgratta püksid kastist, kus oli printer ja pastakad ning kammid leidsin tööriistakastist. Ma olin täiesti unustanud, et ma need sinna panin ja panin need sinna sellepärast, et need sinna mahtusid.

Kuid õnneks oli pakkimisel kui ka lahtipakkimisel meil suur abivägi, sest kõik Esileedi õed olid kohal ning koristasid, pakkisid ja sorteerisid seninägematu kiirusega. Esileedi ema tõmbas meie kasvuhoone käima ja ta isa trimmerdas minu uue trimmeriga, mille ta meile kingituseks ostis ning niitis kogu territooriumi ära. Minu ema kohal olla ei saanud, kuid ta läks hulluks ning ostis meile hunniku aiatarbeid — muruniidukist grillini.

Minu peamisteks töövahenditeks olid käed ja akudrell, ehk siis tassisin banaanikaste ja kilekotte korruste vahel ning lasin igasse mõeldavasse kohta kruve sisse. Tassimine ei eelda eriti ajutööd, kuid see muutub, kui sulle jaotavad käsklusi viis naist, kellel kõigil on selle asjaga hirmus kiire.

Ka Noorsand on kolimisel olnud suureks abiks ning veendus, et suures töötuhinas oleks perekonnal aega ka maha istuda ning plaani pidada. Iga kord, kui mu trajektoor viis läbi toa, kus tema oli, klammerdus ta mu pükste külge ning sundis mind suure nutuga teda enda sülle võtma. Tavaliselt ta nii viril ei ole ja sülle võttes saime kohe aru, et midagi on valesti ning ei eksinud, sest tal oli tema elu esimene palavik. Igal juhul nalja ta ei mõista ning kui olla palavikus, siis korralikus, sest ühel hetkel mõõtsime tal suisa 39,3 kraadi. Nii kahju oli tast, kui me öösel palaviku kontrollimiseks äratuskella peale ärkasime ning ta seal enda voodis värises.

Praegu ongi mul suur mure, et kus on mu ID kaardi lugeja, sest oma majja kolides tuleb luua nii palju erinevaid lepinguid. Korteris oli lihtne ja peale Interneti ei pidanud ma looma ühtegi lepingut, sest ühistu hoolitses kõige eest ise. Siin tuleb liituda gaasiga, veega, elektriga, internetiga ja kõik tahavad asju allkirjastada, aga ei saa, sest senist loogikat jälgides on lugeja kusagil sangpommide ja lõngakerade vahel.

Kuid me oleme muutusega väga rahul, sest see alevik, kuhu me kolisime, on väga ilus ja lastele suurepärane koht kasvamiseks. Tänaval kiiruse piirang 20 km/h, ümberringi lapsed, ilus haljastus ja mis kõige olulisem- vaikus. Olen elanud kogu enda elu lärmakates kohtades ja lõpuks olen jõudnud siia, kus ainuke müraterrorist on mingi triibuline lind, kes aia otsas istub.

Ei ole paremat tunnet, kui hommikul paljajalu läbi kastese heina astuda, et kasvuhoone avada. Kuigi eile see nii vahva ei olnud, sest päev enne me niitsime muru ja terrassil tuli kurja vaeva näha, et tuppa sisenemiseks jala küljest lahtine muru ära saada. Või istuda terrassil ning nautida päikeseloojangut, sest sinna paistab just õhtupäike. Ning ma ei kurda, kaugel sellest, kuid kus on sääsed? Varem on alati olnud sääskede uputus, kuid sel aastal olen ma reaalselt näinud ehk kolme sääske. On, kus nad on, mulle sobib, et nad seal on, kus nad on.