Isa blogi: iga kord, kui ma üritan mõnd kasti autosse toimetada, põlvitab ta ülessirutatud kätega minu jalgade ees ja nutab südantlõhestavalt – a mida henry teeb?

Isa blogi: iga kord, kui ma üritan mõnd kasti autosse toimetada, põlvitab ta ülessirutatud kätega minu jalgade ees ja nutab südantlõhestavalt

23.05 2015

1002e55602eaa7e030-71542649Kui ma peaksin nimetama kaks tegevust, mida ma kõige vähem teha sooviksin, siis need oleksid ootamine ja kolimine. Praegu on meie perel käsil mõlemad. Mida me hetkel lisaks kaksikutele ootame, sellest räägin ehk edaspidi, kuid igal juhul ootame ja loodame parimat.

Teine asi, mis meil hetkel käsil on, on kolimine. Võrreldes eelnevate kolimistega ei olegi seekordne kõige hullem, sest me kolime esimeselt korruselt esimesele korrusele. Ok, maja on kahekordne, kuid praegu olen ma kogu kraami ladustanud esimesele korrusele.

Kuid meie esimene kolimine Esileediga, mis oli umbes kümme aastat tagasi, oli kõige jubedam, sest see oli viiendalt korruselt teise maja viiendale korrusele. Majas, kus ei olnud lifti. See oli kohutav katsumus arvestades, et lisaks paksuks olemisele tõmbasin ma tollal ka mitu pakki suitsu päevas ning mul oli täpselt nii palju võhma, et lipata kergel vaeval neli trepivahet, et näidata kiibitsejatele, kes väitsid, et suits võtab võhma ära, et ei võta ta midagi. Niipea kui ma olin nende silme alt ära, vajasin ma kümmet minutit ja kahte suitsu, et jõud tagasi saada.

Seekord on korruseid palju vähem, ma ei ole juba pea üheksa aastat ühtegi suitsu teinud ja kolimine peaks olema tohutult lihtsam, kui mitte arvesse võtta fakti, et võrreldes esimese kolimisega on mul ka asju kogunenud meeletult. Nii ma olengi siin viimased päevad pakkinud ja vedanud.

Ma ei ole eriti hea pakkija ja seepärast pakib näiteks ka mu reisikohvri Esileedi. Minu pakkimisoskuste juures suudan ma suurde reisikohvrisse ära mahutada neli paari sokke ja hambaharja ning ongi mu kohver punnis ja enam ei mahu sinna midagi. Kuidas see võimalik on, ei oska seletada. Kui Esileedi seda sama kohvrit pakib, siis mahub sinna lisaks sokkidele ka ülikond, kolm paari kingi, nädalajagu puhast pesu, triiksärke ja kõike muud mõeldavat. Raskeim osa ongi reisilt tagasi tulemine, sest siis tuleb mul kõik see ka uuesti kohvrisse mahutada ja peale veerand tunnist asjade otsas hüppamist, suudan ma kogu kraami piisavalt ära kortsutada ja käkiks mudida, et kohvril lukk kinni tõmmata.

Kolimisel on sama lugu. Alati, kui ma kolinud olen, olen ma poodidest küsinud banaanikaste ja nad on alati väga abivalmid olnud. Töötasin kunagi Saku Õlletehase müügimehena ja kaupluste ostujuhtidega siiani suhted soojad. Banaanikast on idee järgi ideaalne kast kolimiseks, kuna sel on külgedel avad, mis muudavad kasti transportimise väga lihtsaks ja ka suurus on neil hea, kuna sinna mahub hulganisti manti. Minu puhul siis üks sulgpalli reket. Teise reketi panen teise kasti. Ok, ma võib olla natuke liialdan, kuid fakt on see, et ma olen kohutav pakkija ja ruumiraiskaja.

Ka ei muuda Noorsand pakkimist kuidagi lihtsaks, sest ta peab kõik läbi inspekteerima, mis kasti läheb ja vaevalt saan ma ühe kasti kraami täis, kui Noorsand juba kasti juures istub ning kõik põrandale laotab, et näha täpselt, mida ma transportida kavatsen.

Samuti ei ole ta rahul minu kastide tassimismeetodiga, sest iga kord, kui ma üritan mõnd kasti autosse toimetada, põlvitab ta käed ülessirutatud minu jalgade ees ja nutab südantlõhestavalt. Eks sellele lisab vunki ka see, et ta suutis kusagilt viiruse korjata ja on nüüd tavapärasest palju virilam ja suurem kaisutaja. Ei jäägi mul muud üle, kui see jonniv asi jalaga enda tee pealt eest ära lükata ning kastid autosse transportida…

Täpsemini, ma teeks seda, kui mu süda ei murduks iga kord, kui ta mulle sülle tahab. Tegelik situatsioon on aga siiski hetkel selline, et ma panen kasti kõrvale ja võtan Noorsandi sülle ja ongi hetkega jonnivast lapsest saanud maailma rõõmsaim poiss, kes osutab käega lambi poole ja ootab, et ma ta lae alla tõstaksin, kus ta saaks laelampi oma käega katsuda. Hetkel olen läinud siis seda teed, tassin kaste siis, kui Noorsand magab. Kõigile lihtsam. Ta läks meil paar nädalat tagasi ühele päevasele unele ning need on tal enamjaolt eriti pikad, tavaliselt põõnab ta suisa neli tundi, mis jätab mulle piisava aja, et kokkupandud kastid autosse transportida.

Kuid rääkides asjadest, mida ma transpordin, siis mul on nii palju asju nende aastatega tekkinud, millest ma kasutan võib-olla viiendikku ja ülejäänud on sellised „äkki läheb kunagi vaja“ tüüpi asjad. Nagu erinevad juhtmed, varu toolid, kolm numbrit väiksemad riided, mis ootavad imet, või et ma end uuesti käsile võtaks ja hästi palju teisi jubinaid, mida ma igapäevaselt ei kasuta, kuid olen alles hoidnud, sest mine tea, millal vaja võib minna.

Uuest nädalast oleme me juba enda uues kodus ja ma olen selle pärast väga elevil. Meil on lõpuks ometi oma hoov, mis on küll pisike, aga siiski oma ja lastel on oma hoovis väike mänguväljak mängumaja (milles ta tänasel pildil poseerib), liuvälja ja liivakastiga. Kui asjad paika saavad, siis teen äkki väikese majatuuri ka.

Mu Facebooki lehel tuli paaril inimesel idee, et oleks põnev teada, et kas ka Esileedi näeb meie igapäevaelu minuga sarnaselt ning on plaan teha temaga väikene intervjuu. Kui sul on küsimusi, mis sind võiks huvitada, siis postita see/need mu Facebooki seinale ja kui küsimusi liiga palju ei tule, siis ma ei lase teda enne magama, kui ta kõigile vastanud on.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga