Isa blogi: mis mõttes õpetab laps vanemaid? – a mida henry teeb?

Isa blogi: mis mõttes õpetab laps vanemaid?

14.02 2015

ceca254de14ef9542a-70790973Mida saab näiteks üheaastane, kes laseb püksi ning lakub peeglit, õpetada vanematele, kes on siin maailmas aastakümneid ringi käinud, kõrgkoole läbinud, maailma näinud, õpetada? Kuid igapäevaga näen ma, kuidas ma püüan olla endast parem versioon.

Väljend, et mitte vanemad ei õpeta last, vaid laps õpetab vanemaid, ei ole mulle kunagi varem eriti midagi tähendanud, sest selle tähendus ei ole mulle päris selge olnud. Mis mõttes õpetab laps vanemaid?

Kusagil ma lugesin või kuulsin, et laps on esimesel kolmel eluaastal nagu švamm, et imab justkui kõik ümbritseva endasse. Pealtnäha ta justkui ei pööra su tegemistele tähelepanu, kuid tegelikult õpib ta ümbritsevast eluks vajalikke teadmisi. Ka ebavajalikke ja just need on kohad, kus Noorsand paneb mind järele mõtlema.

Minu soov on kasvatada Noorsandist eelarvamustevaba, viisakas, edumeelne ja järjekindel inimene. Ma võiks panna siia veel hunniku omadussõnu, mis ma soovin, et ta kunagi oleks. Kuid kust ta neid kõiki vajalikke omadusi endale külge õpiks, kui mitte enda vanematelt.

Olen ennast selle aasta jooksul mitmeid kordi tabanud analüüsimas, et kas see, mida ma hetkel teen, kas ma sooviksin, et Noorsand seda kordaks või hoopis väldiks? Sellise küsimuse endale esitangi ma tavaliselt olukordades, mil ma teen midagi, mis on küll minu jaoks mugav, kuid tegelikult võiks ma toimida teisiti.

Üks asi on näiteks diivanil söömine. Ma kasvasin korteris, milles oli imepisike köök. Pange korraks silmad kinni ja kujutage ette imepisikest kööki. Nüüd tehke see ruum pooleks ja saategi umbes meie köögi suuruse. Samuti ei olnud meil ka elutoas söögilauda, sest ka elutuba oli väike ja nii kujuneski välja, et söömine käis alati elutoa diivanil.

Nüüd on meil suur köök, suur söögilaud ja ometi ma avastan end pidevalt, et ma söön diivanil. Esiteks on see halb komme sellepärast, et see annab Esileedile õigustuse kõik diivanile tekkivad plekid minu kaela ajada. Isegi, kui need ei ole minu põhjustatud. Teiseks on diivanil söömisel miinuseks see, et tavaliselt käib samal ajal ka teler, mis oma korda tähendab, et ma ei söö teadlikult, vaid söömine muutub justkui teleri vaatamise taustategevuseks ja mõni ime siis, et ma söön liiga palju ja avastan, et mu kõht on täis juba liiga hilja, kui juba raskeks läheb. Seepärast soovingi, et Noorsandi jaoks oleks normaalne koht söömiseks laua taga.

Teine, mida Noorsand mulle õpetab, on enda väljendusviis. Ma ei ole kunagi olnud suur ropendaja, kuid vahel tuleb ikka üle huulte mõni väljend, mis mõne nõrganärvilisema nutma ajaks. Nii mina kui ka Esileedi püüame vältida sõnu, mida me ei soovi, et Noorsand ise normaalseks peaks ja kasutaks. Kuidas me muidu saame hurjutada lapse ropendamist, kui me seda isegi teeme. Hoolimata, et Noorsand ei oska öelda suurt midagi enamat, kui „Aidehh”, „Iss” ja „Emm”, ei soovi ma, et ta järgmine sõna oleks mõni poliitiliselt ebakorrektne väljend.

Õnneks ma enam ei suitseta, sest kunagi tegin ma ju kolm pakki päevas. Kuidas ma ütleks lapsele, et suitsetamine ei ole hea ja normaalne tegevus, kui ma seda ise teeks? Kui ma näengi noori vanemaid laste läheduses suitsetamas, siis see muudab mind alati nii kurvaks, sest kui sa pead suitsetama, siis suitseta, aga ära muuda seda oma lapse silmis normaalseks tegevuseks. Sa ju ei soovi, et ta hakkaks sellepärast suitsetama, et ta vanemad seda tegid? Uuringud näitavad, et suitsetavate vanemate laps hakkab neli korda tõenäoliselt suitsetama, kui mittesuitsetavate vanemate laps. Seda lihtlabasel põhjusel- suitsetamine on muudetud nende silmis normaalseks tegevuseks.

Noorsand õpetab mulle, kuidas olla parem inimene, et ta saaks ise kasvada paremaks inimeseks. Minu isa roll minu elus ei olnud väga positiivne ja seepärast ei ole mul ka eriti kusagilt šnitti võtta, vaid ma õpin kõike nullist ja parim viis teada, kas ma teen miskit õigesti, ongi küsida endalt iga mingi aja tagant- kas ma tahan, et mu poeg teeks seda?

Kui ma tahan, et ta teeks sporti, siis ma pean seda eeskujuks seadma ja ka see on minu jaoks väljakutse, sest ma olen pisikesest poisist saadik kõvasti ülekaaluline olnud. Samas ülekaaluga kaasneb tihti jõuetus ja rammestus, mis ei ole sportimiseks parim konditsioon. Kuid kui ma tahan, et Noorsandist saaks sportlik inimene, kes hoolitseb enda keha eest, pean ma kõige pealt seda ise tegema ja olema järjekindel ning distsiplineeritud. Ka järjepidevus ja distsipliin on treenitavad ja õpitavad ning tänaseni ei ole distsipliin ja järjepidevus olnud minu puhul just tugevaimad küljed.

Kuid peamine, mida ta mulle õpetanud on, on armastus. Mitte ainult perekonna ja lähedaste vastu, vaid eelkõige iseenda vastu. Ma ei ole enda kehaga rahul ja ei meeldi endale eriti, kuid siis tuleb Noorsand, tõmbab oma pisikeste kätega mu särgi üles, paneb oma põse vastu mu paksu paljast kõhtu, vaatab mulle otsa ja naeratab. Tema armastab mind täpselt sellisena nagu ma olen ja oleks mul ka aeg ennast armastama hakata. Noorsand ei tahagi, et ma oleksin parem, ta armastab mind tingimusteta ja just sellisena nagu ma olen, mis omakorda paneb mind tahtma olla parem.

Kell on nüüd kaks öösel ja mina kirjutan siin postitust. Kas ma tahan, et Noorsand öösiti üleval oleks? Kindlasti mitte. Järgmise korrani! Ma pean magama minema.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga