Isa blogi: õnneliku abielu saladus ja minu okkaline teekond selle avastamiseni

956af54a689460d714-70478441Abielul on palju tahke. On neid, mis mulle meeldivad ja neid, mis meeldivad vähem. Näiteks üks positiivne külg paljudest on see, et kui sa abiellud jõuka naisega, läheb lahutades „ühiselt” soetatud vara pooleks. Sellest aspektidest lähtudes, oli Esileedi väga hea valik. Kindlasti on teisi plusse veel, mis mul kohe pähe ei tule.

Või oot, ee.. jah, las ta praegu olla, küll meenub veel. See selleks. Kuid on ka asju, mis ei ole mulle väga sobivad. Kui ma peaksin tooma ühe asja, mis abielust mulle kõige vastumeelsem on, siis see on ühiste otsuste tegemine. See on tohutult tüütu.

Enne Esileediga tutvumist, elasin ma viis aastat nagu üksildane hunt — Eestist eemal, töötasin 84 tundi nädalas, mis tähendas ka seda, et ei suheteks ega erilisteks sotsiaalseteks olukordadeks aega eriti ei jäänudki. See tähendas omakorda, et ma elasin väga rutiinset elu. Minu päevakava oli: ärka, triigi, riietu, mine tööle, naase koju, triiksärk ja viigipüksid pessu, riided kuivatisse, magama, ärka, triigi ja tööle tagasi. Ma vastutasin ainult enda eest ja otsustasin ainult enda eest.

Kui ma Eestisse tagasi tulin, sain ma pea kohe Esileediga tuttavaks. Me ei tutvunud kusagil klubis, vaid tänu mu heale sõbrale, kes palus mind endale kaineks autojuhiks ja sihtpunkt, kuhu me sõitsime, oli Esileedi ema sünnipäev Mammastes, kuhu meid ei oodatud. Kuid õnneks ära ka ei aetud. See oli päev, kui ma nägin esmakordselt Esileedit. Mind lummas see, et ta naeris kõikide mu naljade peale. Seda ei olnud varem juhtunud. Juba kasvõi sellepärast, et mul on kohutav diktsioon ja enamus inimesi ei saa pooltest asjadest aru, mis ma räägin. Aga näe, tema sai.

Mäletan, et ta oli just enda Itaalia puhkuselt tulnud ja kõik sõbrad kutsusid teda sel hetkel Bobiks. Kui keegi arvaks ära, miks teda just sellise nimega kutsuti, annaks ma talle miljoni. Mul küll ei ole miljonit, aga ma leiaks selle ja annaks selle talle. Teda kutsuti Bobiks, sest tal olid lokkis juuksed. Ja kuulsal lauljal Bob Marleyl olid samuti lokkis juuksed. Vot sellepärast. Kuid Bob (oleks pidanud teda selles blogis äkki Esileedi asemel hoopis Bobiks kutsuma) jäi mulle eredalt meelde ja kuu hiljem trehvasime me taas ühel korteripeol ja paar päeva hiljem kutsusin ma ta kinno ja sealt see kõik alguse saigi.

Kuid alguse sai ka see, et ma ei saanud enam teha otsuseid vaid enda eest, vaid Esileedi (Bob) tahtis kõiges ka minu arvamust kuulda. Eeskätt, käis see riietuse valimise kohta. Algul, kui me alles tutvusime, oli see loomulikult minu jaoks põnev, kui me välja minekuks garderoobi valisime, sest mul avanes võimalus näha tema paljast naba ja vahel rohkemgi. Kuid ka see kaotab aegapidi enda võlu, kui seda varjutab kohustus valida kahe identse pluusi vahel.

„Henry, ütle, kumb pluus sulle rohkem meeldib, kas see või see?“ Ta presenteerib mulle ilusasti istuvat pluusi, võtab selle seljast ja paneb selga teise pluusi, mis on TÄPSELT sama kena ja sunnib mind valima. Ma olen proovinud vastata, et vahet ei ole, või et nad on täpselt üheilusad, kuid kumbki neist vastustest ei kõlba mitte kusagile. Kuna need on erinevad pluusid (tegelikult ei ole!), siis peab ju ometi üks olema ilusam kui teine (tegelikult ei pea!).

Tavaliselt valin ma selle pluusi, mis tal hetkel seljas on, sest kui ta võtab selle seljast ja paneb esimese pluusi, siis ta pöördub alati uuesti minu poole ja küsib jälle üle, et kas see on siis ikka parem, kui see teine ja ma pean jälle keskenduma.

Kui ma siis valin ühe pluusidest välja, lõpeb see tavaliselt sellega (Esileedi vaidleks mulle siinkohal väga aktiivselt vastu, et ta ei tee seda), et Esileedi jääb peegli ette seisma ja paneb ikkagi teise pluusi, mida ma ei valinud. Kui ma siis sellest probleemi tekitan, suudab ta hetkega kurva näo pähe manada ja öelda: „ Aga kallis, ma tean, et sa valisid teise ja ma kiidan su maitset, aga ma lihtsalt tunnen ennast selles pluusis täna paremini.” Miks ma siis üldse valima pidin?

Esileedi näeb alati mu kurnatut olekut ja mu püüdu end kodusleiduvate asjade taha peita, kui ta palub mul mingeid valikuid teha ja ma räägin siinkohal valikutest, mis mulle tunduvad tühised, mille otsustamine minu elu mitte kuidagi ei muudaks. Samuti ta teab, et mind on võimatu endaga riidepoodi kaasa saada. See on küll paaril korral tal õnnestunud, kuid pea alati on see lõppenud skandaaliga, kuidas ma olen lapsik ja ei suuda siis paari tundi temale pühendada. Kui ta teaks, kui suur see katsumus mu jaoks on. Kui ma peaksin mingi võrdluse tooma, siis mul on Esileediga riidepoes sama raske käia, kui täis põiega bussis loksumine — iga sekund on piin ja ei jõua ära oodata, mil ma lõpuks sealt minema saan.

Mis me õhtuks sööme? Kas pigem see, või see? Kumb turvatool? Kas me kingime neile 25 või 30 eurot? Nii palju asju, mille otsustamises pean ma kaasa lööma ja iga kord on tunne, justkui keegi kraabiks ajus kahvliga justnagu kastruli põhjas. Kui on kaks ligilähedaselt head asja, miks siis mitte valida esimene? Või visata kulli ja kirja?

Aga eks see ole mehe kohus, olla naisele toeks. See, et miski tundub mulle tühine, ei tähenda, et Esileedi seda samamoodi näeb ja minu asi on teda sellistel momentidel näiliselt aidata. Isegi siis, kui ma iga kord tunnen, kuidas väike osake minust sureb, kui ma pean valima kahe identse pluusi vahel ja siis naisele selgeks tegema, et teine pluus ei ole sellepärast koledam, et see valimata jäi, vaid ma pidin lihtsalt ühe kahest valima. Oluline on lihtsalt otsuste puhul mitte süveneda, sest siis sa põled kiirelt läbi. Lihtsalt vali süvenemata üks ja kui sa pead põhjendama enda valikut, siis vaata naisele sügavale silma ja ütle, et sa ei tea, kuid see lihtsalt tundub õige. Ja see, mu sõbrad, ongi õnneliku abielu saladus.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kumb on sinu jaoks tüütum?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Sandi päevaraamat

    Kui keegi peaks kogemata mu blogisse sattuma, kes minust eelnevalt midagi ei tea, oleks see nagu mingi sandi päevaraamat. Tüüp ainult halab, kuidas kogu tervis nii pees on….

  • Kõige lihtsam tomati püreesupp

    Postituse valmimisele aitas kaasa Bosch VitalPower Ma ei tea, miks, aga supp on meie toidulaual tõsine vaeslaps. Ma armastan tegelikult suppe, aga miskipärast satun ma neid tegema üliharva….

  • Olnust, trollist, plaanidest

    Kui sa jälgid meie tegemisi, siis sa tead, et ma ei ole vähem blogima hakanud. Lihtsalt kuidagi oli mugavam blogiga FB-sse kolida. Ma ei oska isegi seletada miks,…