Isa blogi: (VIDEO)ausalt ja avameelselt sellest, miks naistele ei tohi jõuludeks kodumasinaid kinkida, kuid meestele tööriistu võib – a mida henry teeb?

Isa blogi: (VIDEO)ausalt ja avameelselt sellest, miks naistele ei tohi jõuludeks kodumasinaid kinkida, kuid meestele tööriistu võib

20.12 2014

FotorCreated
Ma ei taha naisi üldistada, seega ma räägin siin oma naisest. Kui mina jumaldan kingiks saadud praktilisi asju nagu näiteks tööriistu, siis naistega see niimoodi pole. Kui ma kingiks Esileedile mõne praktilise asja, nagu uue tolmuimeja, kiirkeedupoti või wok panni, siis vaevalt ma kuuleks suuri rõõmukilkeid. Kujutan ette, kuidas ma uhkelt muheledes palun tal uue tolmuimejaga elutoa põranda üle käia, sest see on nii hea imeja.

See nädal läheb meie pere ajalukku kolmel põhjusel

Esiteks tegi Noorsand enda esimesed käputamise liigutused. Ma ei teagi, kas õigem sõna on käperdamine või käputamine. Arvutis olev õigekeelsuskontroll tõmbab igatahes käputamisele punase joone alla. Samas, käperdamine ei tundu ka just 11-kuusele eriti sobiv tegevus. Kasutan siis sõna käputamine. Sain selle ka videole, mida kunagi vanaduses heldinult vaadata.

Teiseks oli Noorsandil viimane „minisünnipäev”. Ta sai 11-kuuseks. Seekord oli see meil meeles õigel päeval ja mu ema varajased sünnipäeva- ja jõulukingid hoidsid Noorsandi rakkes, et kõik korralikult üle lakkuda. Ta kinkis suure rohelise põdra, mille otsast lõpuni lakkumine, võib veel nädalaid võtta, kuid Noorsand on pühendunud.

Kolmas, mis sel nädalal selgeks sai, oli, kuidas suuga puristades sülge pritsida ja see on tal sellel nädalal olnud lemmik tegevus. Enam ei pea otsima, kuhu nurga taha Noorsand end peitnud on, vaid tuleb hetkeks kuulatada, kust huulte põrin kostub. Talle meeldib seda ka söögi ajal teha. Ka siis, kui tal suu toitu täis on.

Mitte kõik ei hinda mu jõulueelseid pingutusi

Need kolm asja kõrvale jättes, on minu mõtted siiski olnud jõuludel. Püüdsime Noorsandiga teha päkapiku kostüümis pilte ja saime aru, et kui ta otsustab olla pahas tujus, siis selle muutmine on raskem ,kui oleks eladeski oodanud. Saja mossis ja ükskõikse pildi juurde saime heal juhul neli-viis heatujulist pilti, mis tulid, kas tänu kõditamisele, või peenikese häälega haukumisele. Lisan tänasele postitusele väikese kollaaži.

Endale me sel aastal kuuske ei too

Sest ma tean juba ette, kuidas ma peaksin kogu aeg valvel olema, sest üks tegelane võtaks endale missiooniks see igal juhul ümber lükata. Me oleme niigi sunnitud kõik pesukuivatusrestid, triikimislaua, tulekustuti jms ümber paigutama, sest kui see pole kindlalt seina külge kruvitud, siis tuleb see ka pikali tõmmata. Pealegi ei saa Noorsand aru veel, mis need jõulud on. Jõulukuusk on olemas Esileedi vanemate juures, kuhu me jõuluõhtul läheme, las ta katsetab sealse kuuse vastupidavust.

Kuid jõulud on mul meeles, sest ma tahan kinkida ka enda Ilusamale poolele midagi

Iga aasta olen ma umbes päev enne jõule meeleheitel, sest ma ei oska midagi kinkida. Kuid ma tabasin, et aasta jooksul märkab Esileedi mingeid kindlaid asju, mille puhul ta silm särama lööb. Kas talle meeldib mõni ehe, mille ta ohates tagasi paneb, või meeldib talle mingi raamat, mida ei raatsi osta. Ma tulin kavalale ideele, et kui ma teeksin neist meeldivatest asjadest salamahti fotod ja jätaksin märkega telefoni mällu, siis on jõulude ajal lihtne, sest tuleb valida vaid asjade vahel, mis tal aasta jooksul silmad särama on löönud, kuid mingil põhjusel jäänud ostmata.

Hea plaan, kuid ainukesed pildid, mis mu telefonis hetkel on, on foto Prismast ühest hinnasildist, mis müüs Eestimaitselist kotletti ja teine Esileedist, kes magas autos suu lahti. Ma pidin selle pildi tegema, sest ta ei uskunud, et autos magades, magab ta suu pärani lahti. Ma arvasin, et ta on rõõmus, et ma sain fototõendi, kuid ta oli vastupidi, kuri, et ma teda magamise ajal pildistan. Saa siis naistest aru — kuidas ma teisiti seda tõestaks?

Seega mul ei ole aimugi, mida talle kinkida. Meeste ja naiste puhul on väga oluline erinevus kinkide poolest, sest mehed tahavadki praktilisi kingitusi. Mul oleks väga hea meel iga tööriista üle või mõne tehnika vidina saades. Isegi, kui ma kasutaks seda tööriista korra poole aasta tagant või harvemgi, oleks see minu silmis hea kingitus. Seega, kui meestele sobib mingi tööriist, mida ta aeg-ajalt kasutab, siis sobiks ka naisele mõni praktiline asi? Vale!

Ma ei taha naisi üldistada, seega ma räägin siin oma naisest. Kui ma kingiks Esileedile mõne praktilise asja, nagu uue tolmuimeja, kiirkeedupoti või wok panni, siis vaevalt ma kuuleks suuri rõõmukilkeid, kui ta mõne neist asjadest pakist avastaks. Kujutan ette, kuidas ma uhkelt muheledes palun tal uue tolmuimejaga elutoa põranda üle käia, sest see on nii hea imeja.

Esileedi ei ole huvitatud 100% praktilistest asjadest. Neid asju ei peaks me kinkima, vaid neid ostame me siis, kui vajadus tekib. Seega, mul tuleb läheneda asjale personaalselt ja välja mõelda, mida ta tegelikult tahab.

Ma võiksin ju temalt endalt küsida, kuid siis kaoks ära see üllatusmoment, kui ta pakki avab, sest ta teaks, mis sealt seest tuleb ning Esileedi perekonnas on säilinud traditsioon, et pakke annab üle perepea, ehk minu äi, kelle käest tuleb pakk ka välja lunastada. Igal aastal on seal kõik häbelikud ja väidavad, et ei ole valmistunud ja ei tea ühtegi luuletust, kui järsku neile meenub üks vanast ajast ning justkui varukast hakkavad pereliikmetel üle huulte tulema sellised luuletused, et ka kõige innukamal poeedil jääks suu lahti. Mina püüan viiendat aastat järjest oma „jõuluvana kullapai anna mulle suhkrusai” luuletusega läbi saada.

Teised jõulukingitused, mis me Esileediga koos teeme, on lihtsad, sest valisime kaks peret, kellel jõuluvana ilma toetuseta sel aastal muidu ei tuleks ja seal olid lastel väga kindlad soovid. Minu puhul on jama selles, et ma ei ole loomult hea inimene. Ma ei ole halb ka. Ma lihtsalt tahan näha neid kingisaajate rõõmsaid nägusid ja ma tahan, et nad teaksid, et just mina kinkisin neile need suurepärased kingitused. Kuid kui sa teed nendele peredele kingitusi, siis ma ei näe ei tänulikkust, ega pole neil ka aimugi, kes neile kingituse tegi, kuna kinkijad on anonüümsed.

Õnneks on Esileedi selline, kel jagub kaastunnet iga inimese suhtes ja ta ei jää isegi restoranist väljudes minuga sarnaselt akna peale vaatama, kas ettekandja jootraha üle ikka rõõmustab. Temale piisab teadmisest, et ta on midagi head teinud. See ei tähenda, et ma näiteks tänaval kerjusele alati silma vaatama jääks, kui sinna münte poetan ja suurt tänulikkust ootaks. Lihtsalt, kui ma saaks valida, kas olla anonüümne heategija, või avalik, siis ma valiks avaliku. Ma tean, mul on arenemisruumi veel küll ja küll.

Mul on jäänud veel paar päeva, et leida midagi, mis talle meeldiks, kuid mul ei ole hetkel veel õrna aimugi, mis see olla võiks. Samas, meie tolmuimeja on juba vist kaheksa aastat vana…

https://www.youtube.com/watch?v=xr-TEubRMJA

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

2 kommentaari

  • PriitL

    21.12.2014 at 12:52

    Kuna väga paljude abikaasad loevad Sinu blogi, siis on ebamõistlik siin avalikult kingisoovitust välja öelda. Kuigi mul isiklikult poleks vihje andmise vastu midagi. Ses mõttes oleme kõik siin Suure Kontrolli ja Jälgimise all. 🙂

    1. henry

      21.12.2014 at 23:25

      haha :). Kiidan abikaasade lektüüri eelistusi!

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga