Isa blogi: kus need kümnekuused hängimas käivad?
15.11.2014
Varem, kui mina noor olin, käisid noored Toidutorni või McDonaldsi parklas aega veetmas, kuid seda kohta enam pole ja vaevalt seda ka kümnekuused tegid. Kui keegi käib mõnes toredas titeringis, siis ärge hoidke seda vaka all ja kutsuge Noorsand ka oma lapsi lakkuma ja patsutama.
Nüüd, kus noorsand ei maga enam nii väga kuis jumal juhatab, vaid tal on tekkimas väikestviisi rutiin, on meil tekkinud rohkem võimalusi olla sotsiaalsed. See tähendab, et meil käib külalisi natukene tihedamalt. Varasemalt oli ikka üks külaline kahe kuu jooksul, aga nüüd on see muutunud vaat, et igakuiseks, kui keegi külla satub.
Õnneks noorsand inimesi väga ei võõrasta. Ta suhtub uutesse nägudesse küll umbusklikult ja eelistab tutvuda nendega distantsilt, kuid ta ei pane ka väga pahaks kui mõni põsenäpistaja ja nunnutaja talle lähedale läheb. Seda küll ainult seni, kuni ema või isa haardeulatuses on. Kuid ükskord ehmatas ära küll, kui talle enda vanaema tutvustasin. Vanaema, vaeseke, enam eriti ei näe ja kui ma ütlesin, et mul on noorsand süles, siis selleks, et teda näha, tuli ta noorsandi näost umbes nelja sentimeetri kaugusele ise samal ajal erutunult teda pojakeseks kutsudes. Kui seal toas olnuks tuletõrjealarm, oleksime me sissepõlenud, sest noorsand tõi kuuldavale sellise paanilise hädakisa, et see oleks summutanud ka kõige võimsama alarmi.
Kuid on üks tüüp inimesi, kellest ta täielikult vaimustunud on — lapsed. Kui meid külastavad sõbrad, kel on lapsed, või lähme ise külla kellelegi, kel on kodus väikesed, ei suuda noorsand enda elevust ja rõõmu vaka all hoida. Ta silmad löövad särama, naerulagin kostub üle elamise ja kui torpeedo roomab ta väikesemõõduliste suunas, et neid käega patsutada ja keelega uusi maitseid avastada.
Kahjuks ei ole meil sõpru, kes elaksid meie läheduses, kelle laps oleks sama vana, et noored saaksid omi jutte ajada. Esileedil on vana klassiõde, kes elab jalutuskäigu kaugusel ja tal on üks peagi kuuekuuseks saav, kellest noorsand täielikus vaimustuses oli. Mind ennast kaasas ei olnud, kuid Esileedi ütles, et noorsand on leidnud endale väärilise oponendi — on olemas teine laps, kes on sama valju häälega kui tema. Esileedi pidi kogu aeg noorsandi vastleitud sõbra juurest ära võtma, sest noorsandi liigutused on nagu Steven Seagalil headel päevadel — hetkeks vaata kõrvale ja ta on terve näo uuel sõbral läbi patsutanud. Välkkiire.
Kõrvalpõikena see, et minu lemmikosa päevast on noorsandi ärkamine (neid on suisa mitu päeva jooksul), sest ta on nagu mina — nii kui silmad lahti teeb, tuleb naeratus näole. Siis on tal vaja pugeda nii ema kui minu külje alla ja hakkab voodis ringi tuuseldama — hammustab kätt, silitab nägu ja teeb äkksööste minu või Esileedi suunas ja need on nii ohtlikud, ma pean pidevalt valmis olema, et ta oma peaga mulle silma alla sinikat ei teeks või hambaid välja ei lööks. Tihti saan ma noorsandi peaga obaduse enda pähe ja paneb ainult imestama, kuidas küll temal valus ei ole, samas kui mul tahab suisa vesi silma tulla. Oleks pidanud talle Jürto nimeks panema, sest tal on väga suured soodumused kivipalluri karjääriks.
Teine laps, kes meil hiljuti külas käis, oli jaanuaris kaheaastaseks saav noorhärra, keda ei huvitanud noorsand absoluutselt. Tema oli ainult noorsandi autode peal väljas. Istus siis seal, peod autosid täis ja vaatas kummastusega, et miks see väike laps teda ära süüa üritab. Jällegi oli Esileedi jaol ja hoidis noorsandi vaos, et ta oma liigse entusiasmiga noorhärrat ära ei ehmataks. Mul oli noorsandist sel hetkel nii kahju, sest nii selgelt oli näha, kuidas ta püüdis tähelepanu ja tahtis seltsiv olla. Kuid ei ole ju ka imestada, et kaheaastasel vähem kui kümnekuusele midagi eriti öelda ei ole. Kuna noorsandil ei ole väga palju kokkupuuteid teiste lastega, siis ta alles õpib käitumisetiketti ja on imerõõmus, kui mõni laps tema radarile satub.
Kui ta nõbu külas käib, kes on temast nädala vanem, kuid elab Tallinnas, siis tavaliselt nad veedavad koos paar-kolm päeva. Alati õpib ta nende päevadega rohkem juurde, kui vahel nädalatega. Ka nõbu nähes on tuba rõõmu täis ja alati tormab suure kiirusega tema suunas, kuid ta on samas ka õrn ja tema puudutused tittedega (Esileedi vihkab sõna titt ja arvab, et ma peaks kasutama sõna tita) ei ole võrreldavad sellega, mida ta mulle ja Esileedile voodis korraldab, kui ta oma labakäega üritab mind hammastest ilma jätta ning laubaga silmad kinni lüüa. Seega, me otsustasime, et peame leidma noorsandile väljundi, kus ta saaks teiste lastega lävida ja areneda.
Kas keegi Tartust oskab mõnd head väljundit soovitada? Kus kümnekuused hängimas käivad? Varem, kui mina noor olin, käisid noored Toidutorni või McDonaldsi parklas aega veetmas, kuid seda kohta enam pole ja vaevalt seda ka kümnekuused tegid. Kui keegi käib mõnes toredas titeringis, siis ärge hoidke seda vaka all ja kutsuge Noorsand ka oma lapsi lakkuma ja patsutama.
Babysport – saab vóimelda ja laulda omasugustega. Ise käin ka seal.
Laps on sul vist kenasti põrandad ära poleerinud või on majas väga tegus naine. Aga väga tore on lastel (vähemalt minu lsatel) Eedeni mängutoas 😛
https://www.muusikakoda.ee/ on mõnus ring