Isa blogi: konkurents algab varakult, väga varakult

20.09.2014

Nõbu teeb noorsandile kõiges silmad ette — tal on suus hulgim hambaid, ta ajab end juba ammu toe najal püsti, käputab, istub ja sööb tahket toitu. Noorsand vaatab ainult kõhuli, süljelomp lõua all, kuidas teine viuh ja viuh mööda tuba ringi laseb.

Juba mitmendat päeva kilkab Esileedi rõõmust, et noorsandil on hammas. Algul olin ka mina kohe elevil, et las ma vaatan. Kes iganes on püüdnud lapse suhu vaadata, teab, et see võib olla keerulisem, kui niisama pilgu heitmine. Hetkest, kui poiss taipab, et meid huvitab miski tema suus, on tal vaja kõiki asju elamises vaadata, suud ära keerata ja seda kramplikult kinni hoida. Kuid on momente, kus õnnestub pilk tema suhu heita ja ma ei näe seal midagi, mis meenutaks hammast.

Paar korda olen ma Esileediga nõustunud, et tõepoolest, vist on hammas, kuid ka need nõustumised on eesmärgiga, et ta saaks enda rõõmu jagada. Kuid ma ei näe seal tegelikult midagi. Esileedi ütleb, et see kumab läbi igeme ja nurgad oleks justkui väljas. Minu jaoks ei tähenda see, et hammas on väljas- see kas on väljas või see ei ole. See oleks justkui seada eesmärgiks osta endale uus auto ja olla elevil, kui sa paned rahakassasse esimesed 20 senti. See ei tähenda, et sul nüüd auto on, mis siis, et esimesed sammud on tehtud.

Kuid oleme nüüd iga päev ootuses, et hommikuks on hammas välja, aga ei midagi. Ma pole kunagi uskunud, et selline asi võiks kedagi nii elevile ajada. Igal juhul on sülje eritus umbes 20 liitrit tunnis ja ige on paistes, ju siis midagi ikka peagi tuleb. Eks esimese lapsega ongi kõik need kogemused niivõrd erilised. Vaevalt ma noorsandi 21. hammast sama tundega ootan.

Hamba tulekust hoiatab meid ka noorsandi kehvapoolne uni. Õigemini, ta magab hästi, kuid ta ärkab iga tunni tagant ja vahel läheb tal öösel ärgates uni ära ja siis ta annab sellest kõigile ka märku. Enam ei pea ta nutma, et häälekas olla, vaid nüüd oskab ta juba rääkida. Küll veel enda keeles, mille lahti mõtestamine ei ole mul veel väga käpas, sest tema „babababababa” käib iga asja kohta.

Mina tema keelt ei mõista. Mul on valik, kas mina õpin tema keele ära, või tema minu. Lihtsam on vist talle õpetada. Küll aga saab tema jutust väga selgelt aru temast nädal aega vanem nõbu. Olime esivanematel külas ja lisaks noorsandile oli seal ka tema nõbu, kes, nagu öeldud, temast nädal vanem on. Nõbu teeb noorsandile kõiges silmad ette- tal on suus hulgim hambaid, ta ajab end juba ammu toe najal püsti, käputab, istub ja sööb tahket toitu. Noorsand vaatab ainult kõhuli, süljelomp lõua all, kuidas teine viuh ja viuh mööda tuba ringi laseb. Noorsand juhib nõbu ees see-eest hääle valjuselt (ta on vist üldse kõige valjema ja kõlavama häälega laps, keda ma tean) ja pikkuselt. Ühel õhtul istus nõbu söögitoolil ja Esileedi noorsandiga nende läheduses. Nõbu teatas uhke häälega midagi enda beebi keeles. Mis iganes ta ütles, kuid noorsand haaras sõnasabast kinni ja vastas talle kõrgendatud hääletoonil. Sellest piisas. Nõbu vaatas õnnetult enda ema poole, uuesti noorsandi ja kuuldavale tuli kõige õnnetum nutt. Ma ei tea, mida ta talle täpselt ütles, või, mis sõnu ta kasutas. Kuid kui ta on juba 8-kuusena nii terava keelega, mis siis saab, kui ma temast ükskord aru saama hakkan.

Kuid siiski võib tema soovidest seda titekeelt kuulates aru saada, sest toon on erinev. Vahel ma unustan ära, et kui noorsand häälekalt ja õnnetult häälitseb, siis see on põhjusega ja saan pahaseks, sest kaua ta jaurab! Kui ma siis avastan, et ta tahtis lihtsalt hellust, või mähkmevahetust, või tal oli kõht tühi, siis ma ei jõua teda ära kallistada ja vabandust paluda.

Varem arvasin ma, et lapse käest vabanduse palumine näitab nõrkust. Et sa pead olema autoriteet ja kui sa vabandad, siis võib laps äkki seda kunagi enda jaoks ära kasutada ja tulevikus öelda, et näe tookord, kui sa vabandasid, eksisid sina ka ja see annab talle põhjuse kahelda enda isa öeldus, kes on varasemalt tunnistanud enda eksimust. Seda sõna pole ma vist kunagi ja kordagi enda isa poolt kuulnud. Sealt vist ka minu usk, et vabandades on inimene haavatav.

Olen lapsevanemaks saades enda suhtumist vabandamisesse täielikult muutnud ja seda suuresti tänu Esileedile. Lapse ees vabandades, kui sa oled midagi valesti teinud, ei näita nõrkust, vaid see näitab sinu tugevust — sa julged näidata, et ka sina eksid. Siis teab su laps, et ta saab su poole enda murega pöörduda, kui midagi on valesti, sest eksimine on inimlik. Ma arvan, et kui ma vabandan ja selgitan, mille eest ma vabandan, siis hakkab ka laps vahet tegema õigel ja valel. Kui ma aga hambad ristis, teades sisimas, et mingi käitumine on vale, ei vabanda, siis ei oleks mul ka kunagi õigust olla üllatunud, et mu laps kordab kõike seda, mis ei olnud sinu silmis vabandust väärt.