Isa blogi: tundub, et meie ilus ja rahulik aeg on nüüd möödas + VIDEO – a mida henry teeb?

Isa blogi: tundub, et meie ilus ja rahulik aeg on nüüd möödas + VIDEO

6.09 2014

DSC04277Nimelt noorsand avastas roomamise suurepärase maailma. Ta ei pea enam lootma meie vastutulelikkusele, vaid nüüd kasutab ta enda vastomandatud oskusi, et jõuda, kuhu iganes süda soovib.

Õnneks tema süda veel eriti kaugele ei soovi. Selle äraveerenud pallini piisab küll.

Meie nädal ongi olnud kahe uue kogemuse tähe all. Nagu öeldud on esimeseks roomamisoskus ja teiseks on noorsandi esimene haigus. Ah jaa ja nädal enne roomamist, õppis ta kõhult selja peale pööramise ära.

Haiguse näol ei ole midagi erilist, vaid väike viirus, mis enne teda veel ka Esileedi maha murdis. Igal juhul see haigus lasi meil avastada maailma ebameeldivaima tegevuse — nina puhastamise. Seda siis noorsandi jaoks. Igakord, kui esileedi selle voolikuga ta ninale läheneb, on noorsandi hädakisa selline, nagu juhtuks seal toas kõige hirmsamaid asju. Esileedi vahel isegi hüüatab üle ukse, et ta lubab, et ta ei ole meie poega tapmas. Siiani on ta tõtt rääkinud.

Tänaseks on palavik taandunud ja noorsand laseb roomates mööda tuba ringi nagu gasell, kes ei oska kõndida. Ega roomata. Noorsand küll roomab, kuid tema tehnika vajab veel lihvimist, sest kasutab ta selleks peamiselt käsi. Jalgadega siputab ka, justkui selleks olest abi. Oleks küll, kui ta oleks vees. Aga ta ei ole, nii ta siis veab end kätega aina edasi.

Tema roomamise esimesel päeval, kui olin köögis toimetamas, viskasin noorsandile pilgu peale, kes mängis enda tähestiku alusmati peal oma lemmikleludega, milleks on Tic-Taci purk ja üks potikaas. Kõik teised mänguasjad vedelevad ümber tema, sest nende võlu on vaid kastist välja koukimine ja kui nad kõik välja saab võetud, pole tal neist sooja ega külma. Kuid ma nägin, et ta mängib rahulikult ja ma unustasin ta mõneks minutiks ära. Umbes viie minuti pärast uuesti vaadates, oli ta mati pealt kadunud ja ennast mitme meetri kaugusele vedanud ja lakkus ennastunustavalt toolijalga.

Nüüd ongi siis see aeg, kui ma ei saa poisil mähet ära võtta ja minna uue järele. Temalt ei saa sekundikski pilku pöörata, sest ta on hetkega diivani teises otsas. Mis on üllatav, sest tema roomamistehnika justkui ei lubaks nii kiiret edasiliikumist ja kui sa teda kõrvalt vaatad, siis ta liigubki aeglaselt. Kuid piisab hetkeks pilgu eemale pöörata ja ta on kadunud sealt, kus ta hetk tagasi oli. Ma püüan teda jälgides võimalikult harva pilgutada, sest mulle tundub, et kogu action toimubki siis, kui ma eemale vaatan.

Hakkasime nüüd Esileediga ka arutama, kuidas hakata peitma nähtaval olevaid juhtmeid, sahtlid kinni hoida ja kindlustada erinevad lahtised asjad, mille endale pähe tõmbamine ei vaja eriti suurt pingutust. Õnneks neid asju meil ei ole palju ja lahtiseid juhtmeid tuleb ka otsida, kuid kui ma olen beebide kohta midagi selgeks saanud, siis see on see, et nad leiavad kõik üles ja teisalt kaotavad ka kõik ära.

Kui mul tulevikus midagi kadunud on, siis ma tean, kes selle kõige pealt üles leidnud on ja selle siis sinna otsa ära kaotanud on. See on üks suurimaid muresid, mis mul tema ringiliikumisega kaasneda võib. Hetkel jätan ma kodus võtmed, rahakoti ja käekella vedelema sinna, kus juhtub, sest neid tasapindu, kuhu ma neid jätan, ei ole eriti palju. Tulevikus pean ma need ära panema väga teadlikult ja kindlasse kohta.

Minu olukorda raskendab ka see, et ma olen kohutav otsija. Esileedi seevastu teab absoluutselt iga asja kohta, mis meie kodus on ja seda millimeetri täpsusega. Kui ta palub mul midagi tuua teisest toast, siis ta ei ütle mulle, et too mulle see sealt teisest sahtlist. Ta ütleb mulle, too mulle see sealt teisest sahtlist, paremast äärest pealtpoolt kolmas. Kust ta seda kõike nii täpselt teab, ei kujuta ette. Mina seevastu saan igal hommikul pisikese rabanduse, sest hoolimata, et neid tasapindu, kuhu ma enda asju jätan, ei ole palju, ei suuda ma kunagi neid sealt üles leida. Tavaliselt siis Esileedi hüüab teisest toast näiteks, et kas sa köögi lauale vaatasid? Loomulikult ma vaatasin! Mitu korda! See on esimene koht, kuhu ma vaatan! Ma ju seisan keset kööki, kuhu ma siin veel vaadata võin? Ning vaikselt, vaikselt võtan köögilaualt oma võtmed ja rahakoti, mis ei tea kust sinna äkki ilmunud olid ning astun korteriuksest välja, sest ma ju ei saa tunnistada, et tema on teisest toast parem asjade otsija, kui mina, kelle silma all need kadunud asjad kogu aja olnud on.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

2 kommentaari

  • Lehti

    06.09.2014 at 15:03

    Ja nüüd võid hakata kalendrisse tegema ristikesi, et hiljem üle lugeda päevad, mis kulusid selleni, et lapse elu mõtteks muutuvad issi mustad jalanõud, mis on k i n d l a s t i vaja korteri kõige kaugemast nurgast kätte saada, sest neid on niii mõnus lutsutada! Toolijalg tundub selle kõrval lausa igav! 🙂

    P.S. Loen sinu Isa blogi suure huviga! Saan iga kord naerda, sest äratundmisrõõm on mitmekordne (lapse, enda ja mehe seisukohast). Ilmselt enamus (kui mitte kõik) lastega (ja just esimese lapsega) peresid teeb neid samu asju läbi, kahjuks ei oska kõik seda niimoodi lõbusalt kirja panna.

  • henry

    06.09.2014 at 20:04

    Meil on praegu tooli ja lauajalad popid, sest need on metallist ja jahedad.

    Aga väga tore, et loed! Ma ei punnita ise teadlikult, et nalja teha. Noorsand on ise naljakas, mina lihtsalt edastan 🙂

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga