Miks ma knopkasid loen? – a mida henry teeb?

Miks ma knopkasid loen?

2.09 2014

Blogimisega on nagu trenniga, kui sa jätad pikema pausi sisse, on pea võimatu ennast tagasi reele vedada. Sa leiad miljon teist asja, mida sul tuleb enne alustamist ära teha. Mul on vist juba kolmas päev blogi leht lahti, et alustada, kuid nii palju asju tuleb vahele. 419 korda tuleb vaadata, kes mu mingit asja FBs laikinud on, kas Delfis on ehk midagi põnevat, tuba koristada, turul käia, knopkad karbis üle lugeda, kaamera laadima panna, sokisahtlit sorteerida jne. Sokisahtlini ma pole veel jõudnud, aga tõenäoliselt tuleb mul see enne ära teha, kui ma selle postituse avaldan. Teisisõnu ma otsin pidevalt võimalusi, et teha ükskõik mida, aga mitte seda, mida ma pean tegema. Eks see mingi psühholoogiline tõrge on, et sa ei taha teha seda, mida sa PEAD tegema ja teed pigem asju, mida sa ei pea tegema, isegi siis, kui see muu asi on rohkem pingutust nõudev, kui see, mida sa pead tegema. Kas mõni, kes seda loeb tunneb ennast siinkohal ära? Ma ei taha uskuda, et see sündroom mul väga haruldane on 🙂

hungryKuid siin ma olen ja mul läheb suurepäraselt. Söömisega fantastiliselt. Ma pole juba üle kahe kuu rafineeritud suhkrut puutunud ja on kadunud näksimine ning on kadunud ülesöömine. Ometi ei seostanud ma kunagi enda näksimist ja ülesöömist suhkrutarbimisega. On olemas ka teisi elemente, mille puhul, et ma tunnen justkui miski mu sees sunnib mind vahel sööma rohkem, kui ma vajan. Üheks on see eluaegne õpetus, et süüa tuleb siis, kui söök on valmis, mitte siis, kui sul kõht tühi on.

Samuti taban end mõtetelt, et ok, mul ei ole hetkel kõht tühi, aga ma lähen sinna või sinna ja mul võib seal kõht tühjaks minna, peaks äkki praegu igaks juhuks sööma. Jällegi üks koht, kus ma pean mõtetega tööd tegema (haha, väike vahelepõige: unustasin end taas 15 minutiks youtubesse). Lastevanematena arvame, et me süstime nii lastesse distsipliini, kui sunnime neid sööma nüüd ja praegu, kuid tegelikult kiusme neid loodusest eemale, et nad tulevikus ei kuulaks enda keha, vaid enda aju ja aju on väga lihtne lolliks teha. Sellepärast ei teegi enamus inimesi vahet enam isul ja tühjal kõhul. Tead küll tunnet, kus sul on kõht täiesti täis, sinna ei mahu enam ampsugi ja siis tuuakse kook lauda ja sa ei naudi seda, kuid sa surud selle alla.

10602690_836383083063072_855534450_nEile oligi huvitav moment, et mul sai õhtusöök valmis umbes tund enne korvpalli trenni (jee, meil hakkas jälle korvpallihooaeg!) ja ma arutlesin valjult, et kas ma peaks seda praegu sööma, sest kui ma söön kõhu täis, siis ei jõua ma joosta, kuid ma peaks siiski sööma, sest ma jõuan tagasi alles kolme tunni pärast ja siis on mul kindlasti hundinälg. Õnneks oli Esileedi kõrval ja ütles, et ma küsiks endalt, kas mul on kõht tühi, või on see dilemma lihtsalt sellepärast, et toit sai valmis. See dilemma oli lihtsalt sellepärast, et toit sai valmis ja hirm, et äkki läheb kõht tühjaks.

Need ongi momendid, millega on nüüd, kus ma suhkrut ei tarbi palju lihtsam tegelda, sest minus ei ole seda pidevat võitlust, et tahaks midagi, sest ma ei tunne lisaks näljale ühte teist nälga, mis minusse segadust süstib.

Trenniga läheb ka suurepäraselt. Kuna jalgpalli hooaeg sai läbi, siis sellest nädalast algas korvpallihooaeg. Eile oli juba ka esimene mäng ning mäng nägi välja nagu oleks toimunud hooaja esimene mäng. Valesöödud, ässad. Kaalusime suisa naljatledes enne mängu, et äkki peaks punkte andma juba ka selle eest, kui me saame rõngale pihta. Kuid hoolimata kohutavast visketabavusest ja olematust pallitunnetusest, nautisin ma eilset trenni väga. Mis oli uskumatu, oli see, et mul oli nii palju võhma. Ma poleks oodanud, et ma jõuan edasi tagasi joosta. Mitte kiiresti küll. Omas tempos 🙂

2014-08-16 12.34.11Lisaks kahele korvpalli päevale andis Esileedi mulle loa teha ka kolmel päeval nädalas jõutrenni. Seda saan ma teha enda keldris, kus mul on nii poksikott, sangpommid, kui ka hantlid-kangid. Kõik, mis vaja, on seal olemas. Praegu olen ma jälle sellel lainel, et ma viitsin trenni teha. Kuna noorsandi kõrvalt on suhteliselt raske vaba aega leida, sest ma tegelen päevasel ajal niigi temaga natuke vähem, sest töö nõuab tegemist (ja FB laikimist), kuid siiski laseb Esileedi mul õhtuti ka trennis käia. Ma küll püüan selle käimise uneajale sättida, kuid alati ei õnnestu.

Seega, sõbrad, elu on ilus ja kõik läheb suurepäraselt. Muide, sai siin Eesti Lihashaigete seltsile annetus tehtud ja et kõik ikka teaksid, kui suuremeelne ja hea inimene ma olen, tegin sellest ka video. Irooniline on muidu ka see, et ma pole tänaseni neile midagi veel kandnud. Iga päev mõtlen, et täna teen selle ära, aga tänaseni ei midagi. TÄNA teen selle ära. Otsustasime Esileediga, et teeme kaks ülekannet- üks www.els.ee -le ja teine otse Uku Kuudile, sest Uku on ühe meie pereliikme lähedane sõber ja see on masendav, kui selline asi sind sedavõrd ootamatult tabab.

Aga ok, tsau. Luban, et olen tublim kirjutada. Ma lihtsalt tunnen, et mu kirjutamise mojo on madalseisus ja ma ei taha kirjutada ainult kirjutamise pärast. Kuid see tuleb alati tagasi. Ükskord ei olnud mul mitte mingisugust inspiratsiooni ja sattusin inspiratsiooni otsingutel Margiti lehele, kus ta kiidab mu huumorisoont ja fakk (sorry), ei tea kust, tuli mul selline sahmakas ideid ja nalja peale, et vähem kui poole tunniga kirjutasin ma oma parima postituse. Vahel tuleb seda motivatsiooni ootamatutest kohtades. Eks positiivne tagasiside annab alati jõudu. Näen inimesi, kes töötavad hästi tasustatud kohtadel, kuid nad ei saa regulaarset kiitust pingutuste eest ja nad põlevad läbi palju kiiremini, kui need, kelle palk on jama, kuid neid tunnustatakse nende panuse eest. Seega, kiitke enda lähedasi, alluvaid, ülemusi ja sõpru, hoidke inimeste moraali üleval. Ja muide sina, kes sa nüüd selle lauseni lugenud oled- sa oled suurepärane inimene ja sa näed täna väga ilus välja. Jah sina! 😀 Tsau!

[polldaddy rating=”7251350″]

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

8 kommentaari

  • triin

    02.09.2014 at 10:43

    Tänud, Henry! 😉 Eriti selle viimase komplimendi eest! 🙂

    1. henry

      02.09.2014 at 21:15

      And I mean it! 😉

  • Margit

    02.09.2014 at 11:30

    No näed, olin kellelegi kasuks. Ma loodan, et su mojo varsti jälle tagasi tuleb. 🙂

    1. henry

      02.09.2014 at 21:16

      No kus ta pääseb

  • inga

    04.09.2014 at 10:50

    Ooot, aga miks sa ikkagi neid knopkasid loed? 🙂

    1. henry

      04.09.2014 at 10:56

      Sest ma olen valmis tegema kõike muud, kui seda, mida pean 😀

  • puhh

    06.09.2014 at 14:57

    oi,aitäh! 🙂

    kuule, aga kas suhkrust ei olnud raske loobuda? ma ise aeg-ajalt üritan sellega hakkama saada ja siis miski aeg tuleb uskumatu kommi- vmt nälg ja ma libastun. ja sealt edasi läheb juba väga märkamatult ja kiiresti:/

    1. henry

      06.09.2014 at 20:16

      Ei ole, kui sa oled võtnud kindlaks teadmiseks, et sellega on praeguseks vähemasti kõik. Kui sa hakkad kasvõi hetkeks kahtlema, et sööks selle ühe ära või mitte, on pekkis ja pead iseendaga võitlust pidama hakkama. Kui sa teed otsuse, siis see ongi sinu otsus. Hea on muidugi, kui keegi oleks kõrval, kes teeks sama otsuse, sest ka Esileedi lülitas suhkru välja ja meil läheb suurepäraselt 🙂

      Jah, suurt nälga ei tohi peale lasta, sest siis sa tahad midagi, mis annaks kiire laksu ja suhkur teeb seda.

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga