Isa blogi: Kahtlustan, et mänguasjad polegi mõeldud lapse rõõmsaks muutmiseks, vaid hoopis vanemate hulluksajamimiseks – a mida henry teeb?

Isa blogi: Kahtlustan, et mänguasjad polegi mõeldud lapse rõõmsaks muutmiseks, vaid hoopis vanemate hulluksajamimiseks

26.07 2014

ffd2153d384b9d8bd8-69427733
Mänguasju on meil tõesti tekkinud terve hunnik ja kõik nad on hästi värvilised ja laulvad. Meil on teiste seas ka üks küpsisetünn ja iga kord kui ma kuulen laulu „Kui sa soovid küpsist, siis sa saad”, on mul soov keldrist kuvalda tuua.

Otsustasime natuke enne noorsandi sündi, et me ei osta talle palju mänguasju. Sel ei ole mõtet, sest ega ta nagunii kõikidega mängima ei hakka. Ta valiks suurest hunnikust paar tükki, mis talle meeldib ja mängib nendega. Kui tal on mänguasju väike hunnik, siis ta lihtsalt valib väikesest hunnikust paar tükki ja mängib nendega.

Ma ei mäleta, millal ta täpsemalt mänguasjade vastu huvi tundma hakkas. Äkki umbes kolmekuuselt, või äkki natuke vanemana. Umbes siis, kui ta pidi hakkama maitsema kõike, mis maailmas olemas on. Kõik milleni ta ulatub, peab ta enda suust läbi laskma. Isegi kui me talle vanni teeme ja nägu püüame pesta teeb ta suu lahti ja püüab keelega pesija käelt üle lasta.

Kuid üks esimesi mänguasju oli tal üks kaheksajalg, mille iga jalg oli isemoodi — ühel oli otsas peegeldav materjal, teine krõbises, kolmas kõlises jne. Kuid noorsand otsustas väga kiirelt meile mõista anda, et meie korter ei ole piisavalt suur, et tema ja kaheksajalg mõlemad siia ära mahuksid. Ta mitte ainult ei läinud selle jalgu suhu toppides endast välja, vaid kui me üritasime tema tuju sellega tõsta, kui sellega ta nina all kolistasime ja krõbistasime, läks nutt kolm korda õnnetumaks. Ta võib rahulikult põrandal rõõmsalt aega veeta, kuid kui ta näeb, et see kaheksajalg on laual, asendub vaikne ajaveetmine väga nõudliku nutuga ja me teame kohe, et see on üks kahest, kas tal on päts püksis või on see kaheksajalg kusagil ripakil. Tema puhul ei olnud asi selles, et talle see kaheksajalg üldse ei meeldinuks. Väga meeldis. Enne, kui ta kõike endale suhu üritas pista, oli see ta lemmik lelu. Kuid kaheksajala jalad olid üpris töntsakad ning ei mahtunud suhu ning see asi omakorda ei mahtunud noorsandile pähe.

Meie plaan hoida mänguasju miinimumi juures, on aina enam ja enam rünnaku all, sest meie mänguasjade arsenal täieneb igapäevaga. Vähemalt mulle tundub nii, sest iga kord, kui keegi külla tuleb, toob ta poisile midagi. Rääkimata vanaemast. Esileedi emal oli enne noorsandi tulekut juba oma 150 lapselast ja tema tähelepanu jaotub nende vahel. Minu emal seevastu oli enne noorsandi üks lapselaps ja seegi elab kaugel Kanadas, mis tähendas, et ta soovis hetkega osta kogu maailma beebiasjad kokku. Välisreisilt tulles ostis ta endale vist lisakohvrigi, et kõik kingitused noorsandile ära mahutada. Pidimegi ema korrale kutsuma ja ütlesime, et kui ta tõesti tahab midagi tuua, siis toogu mähkmeid. Kuid eks hellitamine olegi vist vanaemade töö.

Mänguasju on meil tõesti tekkinud terve hunnik ja kõik nad on hästi värvilised ja laulvad. Meil on teiste seas ka üks koer ja üks küpsisetünn ja iga kord kui ma kuulen laulu „Kui sa soovid küpsist, siis sa saad” või siis „ Silmad, kõrvad, suu ning keel ja nina jääbki veel, jääbki veel”, on mul soov keldrist kuvalda tuua. Ometi on need kaks mänguasja need, mis talle eriti meeldivad. Loodan, et ta muusikamaitse aegapidi paraneb. Lisaks, kui sa vajutad koerale mingile kehaosale, siis ta ütleb hästi rõõmsa ja hämmastunud häälega „Nii suur!”. Ma ei saa olla ainus rikutud mõtlemisega inimene maailmas. Pealegi, mis kehaosa võiks koeral olla, millele vajutades peaks ütlema „Nii suur!”.

Lisaks sellele, et see tünn ja peni laulavad pidevalt samu laule, mis on mulle kõik pähe kulunud, ilma, et ma seda ise soovinud oleks, müüvad nad juba lapsele maiuseid. Tünn reklaamib hommikust õhtuni küpsise söömist ja koeral oli üks laul, mis ütles „Sellel täpil nimeks nina on, mul on suu kuhu mahub komm”. Esiteks, luges mulle mu koerafännist onutütar pika loengu sellest, miks koertele ei tohi kommi anda. Ma küll ei mäleta tänaseks ühtegi põhjust, miks ei tohi, kuid ma arvan, et sellepärast, et kuna isegi inimesed ei saa Kalevi kommipabereid lahti, rääkimata siis koerast, siis pole mõtet teda õrritada selle ühe kommiga. Või äkki oli mingi muu põhjus. Seega juba see õpetab lastele valet, et koertele justkui tohib kommi anda. Teiseks, nad oleksid võinud ju öelda selle kommi asemel mida iganes muud – miks reklaamida lastele midagi, mis on neile nii kahjulik? Kui me juba paneme laulu sõnad, mida koer tegelikult ei söö, siis miks ei võiks olla sõnad hoopis „Sellel täpil nina nimeks on mul on suu kuhu mahub ploom”… või hapuoblikas, või pastöriseeritud pirnipüree, või kasvõi leib. Isegi konn oleks võinud olla, sest see kõlab samamoodi nagu komm. Ah, et koerad ei söö konnasid? Komme ka mitte! Valik on väga lai. Ok, võib olla kõik sõnad ei oleks riimi läinud, kuid natuke loovust ja küll nad oleksid ka isegi hapuoblika riimi saanud.

Ma tegin enda jaoks katse ja jätsin selle neetud küpsisetünni ning koera kõrvale ja vaatasin, kui suurt huvi talle pakuvad teised mänguasjad. Paningi ta ette hunniku mänguasju ja kõige tavalisema plastiknõu kaane. Musta värvi ja ümmargune. Need teised mänguasjad oleksid võinud täiesti olemata olla, sest see oligi selle õhtu täht, sest see on tõepoolest täiuslik mänguasi – seda sai kätte võtta ja saab suhu toppida. Mida sa veel hing tahta oskad.

Kuid suurim probleem mänguasjadega on see, et nad teevad kõik häält ja üks valjemini, kui teine. Kui mõnel õhtul jääb koristamata ning ma otsustan öösel tualetis käia või köögis joomas, siis on see nagu takistusrada ja kui sa lähed mõnele laulvale lelule otsa, siis katsu sa unise peaga leida see imepisike nupp, mis asja vaigistab. Koeral on see üldse kusagil riiete all. Jah, koeral on riided. Ükskord öösel kööki minnes, läksin ma vastu koera, mis oli välja lülitamata ja kõige valjema režiimi peale jäänud ja hetkega asendus vaikne öö valju tsirkusemuusikaga „Pea, õlad, varbad, põlv. Pea, õlad, varbad, põlv, teine põlv!”. Ma teadsin, et mul ei ole aega seda nuppu otsida ja ma viskusin koera peale, et see heli enda kõhuga summutada. Ma teen unise peaga vahel veidraid asju. Kuid kui sa oled sel peal ja siis püsti tuled, siis on pea võimatu mõnele koeral asuvale nupule mitte vajutada, mis omakorda paneb kohe uue laulu käima. Kuid umbes peale viit minutit köögi põrandal palja kehaga koera otsas maadlemist, suutsin ma koera kahjutuks teha.

Magamistuppa tagasi hiilinuna oli unine Esileedi istukil ja rõõmsameelne noorsand süles ja ütles unise häälega: „Kui sa selle koeraga nii väga maadelda tahad, siis teinekord katsu sellised asjad päeval ära teha.”

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

10 kommentaari

  • kertu

    26.07.2014 at 12:17

    Meil on ka see koerake ja kui keset ööd laulma hakkab, vajutan lihtsalt nina peale, sest esimene asi, mida nina ütleb ongi NINAA. Lihtne.

  • kertu

    26.07.2014 at 12:19

    Tahtsin sellega öelda, et siis koer jääb vait ega ei laula edasi 🙂

    1. henry

      26.07.2014 at 16:08

      Noh selge peaga tean ma seda isegi. Unise peaga aga tundus parim idee oma kõhuga koerale peale karata 😀

  • Epp

    26.07.2014 at 17:30

    Mul on hea meel teada, et ma pole ainus rikutud mõtlemisega indiviid, kes itsitama hakkab, kui see äraneetud koer: “Nii suur!” ütleb 🙂

    1. henry

      26.07.2014 at 18:38

      soulmate

  • Reet

    26.07.2014 at 23:40

    Ma pole tükk aega nii südamest naerda saanud 😀 igatahes on mul soov ühele väiksele, aastasele preilile just see koer osta 🙂 aga aitäh Henry mõnusa blogimise eest!

    1. henry

      27.07.2014 at 08:15

      Minu heameel 🙂

  • Evelin

    27.07.2014 at 06:53

    Loen sinu (kuidagi imelik on teie öelda, kui tead inimesest juba nii palju. Kui ma ei eksi, siis on meil isegi sama kodupood ja vankriga jalutamise trajektoor viib minu akende alt mööda :)) isablogi ja mõtlen iga kord, kui mõnusalt sa oskad kõik need mured ja rõõmud kirja panna. Kuigi ma olen neid asju ise juba kolm korda üle elanud, on mõned mured juba pisut suuremate lastega ikka veel samad. Ja need laulvad ja värvilised mänguasjad…ja üldse igasugused mänguasjad. Ka mina tahan, et lastel ei oleks nii palju asju aga nad poegivad ja siis mul on vahel kohe päris hea meel kui mõni asi jälle katki läheb või enam eakohane pole, et siis saab kotti pista ja ära anda/visata. See on võitlus tuuleveskitega… Üldjuhul on ka suurematel lastel kõige ägedamad mänguasjad ikka potikaaned, mis teevad palju rohkem lärmi, kui need neetud laulukoerad ja jalanõud, mis seatakse koridori takistusrajaks, paber ja käärid (2 ja 4 aastase lemmik tegevus) või šampoonid ja hambapastad, mida saab omavahel kokku segada ja emmele kilgata, et me teeme keemia katseid. Meie majas on mõned aegumatud asjad … raamatud, neid loetakse ja lehitsetakse palju, mudelautod, lego klotsid ja nüüd ka mõned nukud. Kõik muu võiks vabalt kohe kotti panna ja mitte keegi puudust ei tunneks.
    Igal juhul jään huviga järgmist postitust ootama. Soovin jaksu, elada üle kõik need magamata ööd ja segamini toad. Mõnikord kui väga raske tundub, mõtlen, et õnneks ei ole mul koera, tema ei kasvagi kunagi suureks. Lapsed vähemalt vähehaaval kasvavad :).

    1. henry

      27.07.2014 at 08:15

      Väga tore, et ka omakandi inimesed loevad 🙂 Kui su kodupood on Rebase Rimi, siis meil tõesti ühine kodupood.

      Kuid aitäh väga toreda kommentaari eest! Tule jälle 🙂

  • Evelin

    27.07.2014 at 19:25

    Jah, see sama pood :). Nii, et järgmiste lugemiste kohtumisteni… :).

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga