Isa blogi: Tegelikult olen ma alati kahelnud, kas ma üldse kunagi last tahan

5b4e553c8e480299af-69379837
Neljapäeval täitus noorsandil kuus kuud sellest päevast, kui ta otsustas meie juurde tulla ja jääda. Mul on ikka veel väga hea meel, et ta just meid välja valis. Eks mul olid ka hirmud, et kas mul tärkab see isaarmastus, kas minust saab see isa, kes hoolib.

Ma ei ole end pereinimeseks pidanud

Mulle meeldis olla üksi ja omapäi. Mulle meeldis enda valitud graafik, ilma, et ma kellegagi arvestama pidanuks. Õnneks on mul ka Esileediga vedanud, et ta annab mulle palju vabadust. Me ei pea kodus ninapidi koos olema ja diivanil kätt silitama. Mul ei ole kunagi olnud probleeme sellega, et ta sõbrannade ja sõpradega välja minna tahab ja tal ei ole probleeme sellega, kui mina sama teen. Eeldusel muidugi, et ma talle iga tunni tagant helistan või sõnumi saadan, et öelda, kui väga ma teda igatsen. Huvitav, kas selline rakendus on telefonil olemas, mis seda minu eest teeks…

Isegi siis, kui Esileedi lapseootel oli, ei olnud mul mingeid ülevoolavaid isaduse äratundmishetki

Ma ei olnud kindel, et ma soovin enda elu kellegagi veel jagada. Kuid see muutus hetkel, kui ämmaemand noorsandi Esileedi rinnale pani. Ma mõtlesin algul, et lisan tänasele jutule selle pildi, kui poiss esimest korda rinnale pandi, kuid seal on Esileedi veidi sassis soeng ja väsinud nägu peale öö otsa kestnud sünnitegevust näha ja ma ei taha detsembrini diivanil magada.

Kuid hea üllatus oli see, et ma ei pidanudki noorsandiga enda elu jagama

See üleminek pereelule oli kuidagi nii loomulik. Ehk on asi selles, et ma juba üle kolmekümne aasta vana ka ja ma ei tunne, et laps oleks mul midagi ära lõpetanud. Kui ma oleksin lapse saanud keset oma suurimaid pidutsemise aegu, siis äkki ma oleks tõesti last näinud kui probleemi, mitte kui loomulikku jätku. Kuid ta tuli täpselt õigel ajal.

Muide, ta ei tulnud sugugi täpselt siis, kui Esileedi ütles, et me oleme nüüd lapseks valmis

Me pidime lapse saamisega päris palju vaeva nägema… vaesekesed. Kuid mingil hetkel tekkis mure, et miks teda veel ei tule, et äkki on mingi probleem ning panime arstide juures ajad kinni. Ma kuulsin sõpradelt kui ebamugavad ja kohati valusad need protseduurid meestearsti juures on ja võib mõista, et ma ei olnud eriti elevil arsti juurde mineku pärast. Kas nad tõesti topivad pulga sealt.. ah, ei midagi. Mul käivad sellele mõeldes hetkel külmavärinad üle selja.

Spermaproovi jõudsin ära küll anda ja kliinikum peaks tõepoolest leidma natuke paremad kohad, kus seda teha, sest see koht oli täielik peldik. Otseses mõttes- sa pead seda tegema tualetis, kus nurgas on korvike kleepuvate pornoajakirjadega. Tulemuseks ütles arst, et päris tõupull ma pole, kuid tugev neli pluss. Ei teagi, kas olla uhke enda tulemuse üle või pingutada tõupulli suunas…

Kuid mul vedas, sest nädal enne neid põhilisi uuringuid andis noorsand märku, et ta on nüüd siis kohal. Juba siis teadsin, et ta on minusse- jätab kõik viimasele hetkele, kuid ometi teeb ära kõik, mida lubab. Esileedi võiks ka sellest aru saada, et kui ma midagi luban, siis ma selle ära ka teen. Ta ei pea seda mulle iga paari kuu tagant meelde tuletama.

Igal juhul on ta poole aastaga pakkunud rohkem emotsioone, kui ma elades oodanudki oleks

Õnneks peamiselt rõõmu. Võib-olla ka juba sellepärast, et algus oli meil maru vaevaline, ehk siis lähtepositsioon oli madal, kuna pidime veetma alguses esimesed nädalad haiglas, siis kõik, mis edasi on läinud, on ainult tõusvas joones.

Loomulikult on ka muresid ja mitte ainult noorsandi pärast, vaid ka Esileedi pärast. Ma küsin tänaseni hommikuti Esileedilt, kuidas öösel magada oli, kui ma süümekatega enda kõrvast troppe välja kougin.

Rääkisin hiljuti sõbraga, kel on juba kaks last ning hetkeks kuulasin ennast kõrvalt ja avastasin, et räägin pojast tõepoolest nagu võrkturundaja- ülientusiastlikult ja usus, et teda huvitab see, mida ma räägin. Kuid ta kuulas mind rahulikult ära, ootas, mil ma vuristamisest hingeldamise ära lõpetan, sülje suunurkadest ära puhastan ning ütles, ärgu ma muretsegu, see läheb üle. Loodame! Kuid need kuus kuud on olnud kõige põnevamad kuus kuud minu elus.

Kuid ma tänan, kes te olete viitsinud need esimesed kuus kuud meie tegemistele kaasa elada ja algabki uus kuus kuud. Järgmise kuue kuu sisse mahuvad loodetavasti esimene sõna, esimene samm, roomamine, käputamine, esimene hammas ja palju muud, mis on täiesti normaalsed asjad ja ometi näivad mulle nii erilised.

Kuuenda kuu sünnipäevaks vaatame talle uusi mänguasju, sest paistab, et vanad ei ole tal mitte ainult ära tüüdanud, vaid mõned neist ajavad ta suisa kurjaks. Kuid mänguasjadest räägin järgmises postituses.

Kommentaarid

“Isa blogi: Tegelikult olen ma alati kahelnud, kas ma üldse kunagi last tahan” on saanud 4 vastust

  1. M ütleb:

    Sa oled nii tore! 🙂

  2. puhh ütleb:

    🙂

    mul olid samad hirmud ja mõtted (v.a. see tervisetemaatika) ja ma pean ütlema, et kõik need kahtlused ja hirmud on sajaprotsendiliselt realiseerunud :). Samas on see olnud kõige ilusam ja parem aeg mu elus ja ma ei vahetaks seda mitte mingil juhul selle “oma aja ja asjade” vastu 🙂

    • henry ütleb:

      olen sinuga nõus. Ja ma oleksin nõus ka selle pulga toppimisega, kui see vajalik oleks 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Päevaküsimus

Sa näed põrandal keskmisest natuke suuremat ämblikku ja oled üksi kodus. Mida teed?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid