Isa blogi: Püüan oma naisele selgeks teha, et on aeg ka teine laps saada ja võimalikult ruttu

28.06.2014

Minu ja Esileedi arusaam väljendist „kohe tulen” erinesid varem kardinaalselt. Kui mina ütlen, et kohe tulen, siis ma reaalselt tulengi kohe. Paksu mehe kohta liigun ma üllatavalt kiiresti, kui on oht hilineda.

Enne lapse saamist oli meie üks peamisi tüliallikaid hilinemine, sest me oleme selles valdkonnas täiesti erineva suhtumisega. Mina olen alati igal pool piisava varuga pluss veel paar minutit. Ma olen pigem tund aega varem kohal, kui hilinen kaks minutit. See võib tuleneda sellest, et endise ahelsuitsetajana tahtsin ma alati varem kohal olla, et hetkeks aeg maha võtta ja suitsetada. Ma läksin seetõttu alati igale poole korraliku ajavaruga.

Esileedi on seevastu alati olnud viimase hetke inimene. Ta räägib ikka aeg ajalt lugusid, kuidas ta ülikooli loengutesse alati punase näo ja sassis juustega jõudis, sest ta tormas kodust viimasel hetkel välja, et jõuda viimasel hetkel kohale. Tema selgitus sellele oli, et mis mõttega ta passib auditooriumis mitu minutit niisama, palju mõnusam on seda aega kodus voodis vedeledes veeta. Kuid ta ei olnud alati nii täpse ja hea arvestusega nagu ta arvas end olevat ja tavaliselt olime just meie see paar, kes alati sõpradega koosviibimistele hilinesid. Igal juhul sai ta ülikooli ajal sõpradelt ka enda jaoks kohase hüüdnime „väle põder”.

Minu ja Esileedi arusaam väljendist „kohe tulen” erinesid varem kardinaalselt. Kui mina ütlen, et kohe tulen, siis ma reaalselt tulengi kohe. Paksu mehe kohta liigun ma üllatavalt kiiresti, kui on oht hilineda. Ma arvan, et kui näiteks sadat meetrit joostes panna aeg tagurpidi käima — näiteks kümnest sekundist nulli, siis ma oleks umbes seitsme sekundiga finišis olnud, et jääks väike varu, sest mulle tõepoolest ei meeldi hilineda. Kuid kuna kiiruskatsetes pannakse aeg jooksma nullist, siis ei olnud ka võimalik hilineda ning sellepärast oli ka mu aeg keskkoolis kehalise kasvatuse tunnis alati seal „kohutava” ja „seda on suisa kurb vaadata!” vahel.

Kui Esileedi lubas, et ta kohe tuleb, siis see tähendas seda, et ära enda hinge kinni hoia. Kui ma helistasin talle ette, et ma olen viie minuti pärast maja ees, siis tema aju protsessis selle ära ja tegi järelduse, et see ei tähenda, et ta peaks viie minuti pärast maja ees olema, vaid seda, et viie minuti pärast peaks hakkama ennast valmis panema, sest ma olen maja ees.

Kuid lapse sünnist saadik on Esileedi suhtumine aega muutunud täielikult. Ta mitte ei hiline enam kusagile, vaid pea igakord kusagile minnes, teatab ta mulle ootamatult, et ta juba seisab uksel ja ootab minu järgi. Ma olen jätkuvalt arvestamas tema vana ajakavaga ning kui ma kuulen vannitoast fööni, siis vana aja järgi tähendas see seda, et umbes poole tunni jooksul peaksin ma endale püksid jalga tõmbama. Kuid nüüd kuuldes vannitoast fööni tähendab see seda, et mul on aega 15 sekundit, sest siis ta juba seisab uksel, mähkimiskott kaenlas ja ei jõua ära imestada, kuidas ma nii aeglane olla saan.

Noorsandi tulekuga muutuski suhe aega, sest ta on sama kannatamatu nagu minagi ja kui ta peaks seal ukse juures turvatoolis istuma kauem, kui paar minutit, siis annaks ta sellest väga valjuhäälselt teada. Enam ei ole suhtumist „ah, aega on”, sest selle jõudehetke väärtus, kui noorsand magab, või enda ette tegutseb, on kasvanud kordades. Nüüd ma ei pea Esileedit autos kümneid minuteid ootama, vaid ta on autos sekundite jooksul peale mind, sest me tahame lapse söögi- või uneajaks tagasi koju jõuda, mis tähendab seda, et tegutseda tuleb efektiivselt ja läbimõeldult.

Selline lahendus sobib mulle suurepäraselt ja ma nii tahaks, et see nüüd jääkski nii. Kuid olgem ausad… Seepärast käingi ma Esileedile peale, et me peame ikka kohe teise lapse juurde saama. On ka lisaks vähem tähtsaid põhjuseid, miks teine laps saada, nagu laste sotsiaalne võimekus edaspidises elus ja kiirem areng, kuid eelkõige, et ma ei peaks enam kunagi ootama. Või vähemasti paar aastat veel…