Uued plaanid
24.06.2014
Kui te näete, et ma ei postita eriti tihti, siis ei ole see kunagi sellest, et mul ei ole aega ja nii kiire ja mida iganes veel. See on tavaliselt seetõttu, et mul ei lähe eriti hästi ja ei taha sellest kirjutada. Mul jäi siin järjest mitu korda postituste vahele mitu nädalat ja see tähendab, et ma olen raisanud mitu kuud ja minu tagasiminek on olnud masendav. Ma küll ei ole algusest peale ehitanud enda blogi kui üdini positiivset, kuid ma olen ikka üritanud enda probleemidele läbi huumori vaadata. Aga vahel ei taha. Ei taha rääkidagi mitte.
Eks see on fookuse kadumise tõttu. Mul ei ole iga päev silme ees eesmärki ja igast ahvatlusi on kõikjal. Ah, mis ma halan ja seletan. Lühemalt- olen põhimõtteliselt söönud kräppi ja treeningutest ei ole ka eriti kiivalt kinni hoidnud. Seepärast tuleb taas oma mõtted ära organiseerida ja võtta asja tõsiselt. Eks nagu kõik suured koolitus- ja motivatsioonigurud ütlevad, et tugevust ei näita see, et sa pole kordagi läbi kukkunud, vaid see, et sa suudad uuesti püsti tõusta ja edasi minna hoolimata läbikukkumistest.
Igal juhul on kaalunumber taas näitamas numbreid, mida näha ei sooviks ja energiatase on madal ning see ei jäta mulle valikut- sest nii mulle ei meeldi. Pean tegema endale mingi kickstart projekti. Sellest räägin postituse lõpus.
Kuid hetkel läheb jalgpalli tähe all. Ma olen selline jalkafänn, kellele meeldib küll jalgpalli vaadata, kuid ma ei jätaks kusagile minemata, sest telekas käib jalgpall. Kui Eesti mängiks, oleks teine asi, aga kuna ma olen selline kaasaelaja, kes tavaliselt valib nõrgema meeskonna ja siis elab neile kaasa, siis tavaliselt minu meeskond kunagi ei võida. Samas, kui see eeldatavalt nõrgem meeskond läheb favoriitide vastu juhtima, siis tavaliselt kandub mu poolehoid favoriitidele, sest nad on nüüd nii raskes seisus. Peaks hakkama kihlvedusid sõlmima ja mingit raha vahele panema, siis oleks vist emotsioon palju suurem ning poolte valimine oleks lihtsam. Kuid ma ei ole kunagi hasartmängija olnud ja ei kavatse ka nüüd alustada. Pojale tuleb ikka head eeskuju anda, sest kuigi me tahaksime, siis lapsed ei käitu meie sõnade, vaid meie tegude järgi.
Jaanipäev oli meil ka täpselt nii rahulik, et grillisime köögis ise endale natuke. Otsustasime, et ilm on selline nagu ta on ja noorsandiga väga pikalt õues ei taha olla. Lisaks kaasneb tavaliselt Jaanipäevaga lärm ning otsustasime koju jääda. Mina olen väga suur igast simmanite ja laatade fänn ning Esileedi tundis terve õhtu süümekaid, et tema pärast ma jään nüüd koju ja käis õhtu otsa mulle peale, et mingu ma kusagile sõpradega. Kuid ma olen tänaseks suhtes olnud piisavalt kaua, et teada, et see on lõks :D. Tegelikult vist sel korral ei olnud, kuid ma olen niigi tervislikkuse poole peale vankrilt maas olnud, polnud mul soovi sinna otsa veel jama kuhjata. Lõket sai tegelikult tehtud juba päev enne, kui käisime maal vanavanematel abis niitmas ja aastaga kogunenud oksi põletamas. Tore päev oli. Sain aru, kui väga ma ikka tahaks korteri asemel maja. Selles suunas juba mõtted käivad.
Kuid tulles tagasi selle kickstart projekti juurde, mis siis maakeeles öelduna võiks tähendada projekti, millega ma endale jalaga tagumikku annan. Paljud blogijad teevad siin 100 päeva blogimist. Mul kahjuks teile midagi nii palju öelda ei ole ja pealegi pole ma piisavalt huvitav, et keegi mind sada päeva järjest kuulata tahaks. Üldse imetlen neid, kes selle eesmärgiks võtsid, sest kirjutada sada päeva midagi huvitavat, on päris suur väljakutse. Müts maha! Kuid saja päeva idee oli mu peas juba enne seda üleskutset, sest aasta alguses avastasin endale sellise lehe, kus sa võtad endale midagi eesmärgiks ja teed seda sada päeva ja iga päev filmid sellest 10 sekundit ning laed selle üles. Lehe võid leida SIIT. Võtangi selle ette. Kuna selle lehe keskkond inglise keeles, siis teen videod ka ingliskeelsed. Annan lingi homme, kui teen esimese video oma FB lehel, selle võid leida SIIT. Seega, kui mu postitused su seinale ei paista, siis tule vaata homme õhtupoole ise, sest link saab olema seal. Kui saan, panen iga 10 päeva tagant näiteks need igapäeva videod kokku ja postitan siia lehele ka.
Kuid, mis selle saja päeva sisu saab minu jaoks olema? Olen järgmised sada päeva täielikult rajal ja annan kõiges endast maksimaalse. Nii toitumises, treeningus, kuid tegelikult on isegi kõige olulisem, mida sa teed väljaspool treeningut. Ööpäevas on 24 tundi ja kui sa oled tubli ühe tunni ja 23 tundi saboteerid, siis sellest ühest tunnist ei ole mingit kasu. Kuid ma plaanin siis sada päeva anda endast parima. Ka halbades situatsioonides teen ma parimaid valikuid ja saja päeva pärast näeme me tulemusi. See hoiab mu fookuse paigas ja ma näen, mida mu tahtejõud endast kujutab. Ma tean, et sada päeva saab läbi ja tavaliselt sellised projektid kukuvad suure pauguga läbi, sest naastakse vanade kommete juurde, kuid see sada päeva saab olema ka mu eneseotsing, kus ma otsin asju, mida mulle meeldib teha ja loodetavasti jagan ka teiega erinevaid ideid, mida teel avastan.
Üks trenniväline aktiivne tegevus on näiteks lapsega mängimine. Ma poleks arvanud näiteks ka seda, et lapsega mängimine on nii hea trenn, et sellest väsib nii ruttu ära. Käed saavad ikka korralikku koormuse, kui teda lennutada ja hüpitada.
Kuid elage kaasa ja hoidke pöialt, sest siitpoolne tugi on see, mis tekitab mul soovi teiega jagada ja olen tänulik, et te ei ole sellega koonerdanud. Võib olla ehk sina võiksid natuke toetavam olla. Sina jah. Tead küll, kes sa oled, kes sa pole ühtegi kommentaari jätnud. Nüüd tõusis vist umbel tuhandel teist puna palgeile. Ah ära muretse, sa ei pea midagi tegema :). Sest kui sa elad vaikselt kaasa, või kui sa isegi ei ela kaasa ja käid vaid postitusi lugemas teadmata ise ka, miks, siis anna enda olemasolust märku näiteks tärnide panemisega postituse lõpus. Või, kui seda ka ei viitsi teha, siis võid näiteks lihtsalt rahulolevalt köhatada. Kuidas see mind aitab? Ei aitagi, aga ega ta mul midagi hullemaks ka ei tee 🙂
Kuid nagu sa näed, on mul uus leht ja ma tean, et nii mõnelegi ei meeldi, et pealehelt ei saa otse kerides postitusi lugeda, vaid tuleb pealkirjal klikkida, kuid see on selle disaini eripära ja ma ei tea, kas ma selleks midagi teha saan. Kuid ma olen nõus, et ilma klikkimata ja ainult kerides meeldiks ka mulle tuhat korda rohkem. Seepärast kirjutasin oma IT-abilisele vastavasisulise kirja ja loodan, et ta saab midagi ära teha.
Teine asi on see, et nüüd on mu lehel lisaks terviseblogile ka isablogi, sest ma tahtsin nad koguda kõik ühte kohta. Kuid ma ei kopeerinud delfist neid oma lehele, vaid ainult esimese lõigu ja panin lingi delfi postitusele, sest ei oleks õiglane, kui ma kopeeriks kogu postituse enda lehele ümber, kuna see oli ikka algselt nende idee, et ma võiksin hakata neile kirjutama. Ma ei ole seni küll selle eest mingit raha saanud, kuid ma ikka loodan, et kuna delfi on selline suur platvorm, siis äkki see juhatab enam inimesi ka siia blogi lugema.
Kolmas asi on see, et hakkan vaikselt üles panema ka retsepte. Need retseptid ei saa olema stiilis, et proovi seda, sest see on sulle maru hea (pildil muide maal käies, ema tehtud hapuoblika supp, mis oli imehea. Ootamatult hea). Inimesed on erinevad ja mul ei ole mõtet soovitada näiteks veganile kotleti retsepti. Ma lihtsalt püüan langetada enda jaoks natukene tervislikumaid valikuid. Ma võtan beebisamme, sest sa ei muuda enda 33 aastat püsinud harjumusi üleöö. Selleks ka see sada päeva, kus ma ei lähe kergema vastupanu teed, vaid kavatsen anda endast parima, et langetada iga päev natukenegi parem valik. Kuid ma nagunii dokumenteerin enda valikuid ja mõtteid ka siin ning ma luban, et postitan regulaarsemalt. Need retseptid on tegelikult eelkõige mulle endale, juhuks, kui mul ideed otsa saavad, et mida süüa, siis meenutan 🙂
OK. Sada päeva paremaid valikuid ja parima andmist läks käima nüüd! Homme siis link FBs. Let’s go! Tsau
[polldaddy rating=”7251350″]
[…] Dude! Ma kolisin uude kohta. Näe esimene postitus ka juba seal: klikka siia. […]
Tubli, Henry!
Punastasin jah, sest ei ole kunagi kommenteerinud 🙂 Aga loen Su mõlemat blogi, Allen Carri lehte ka.
Jõudu! Oled eeskujuks paljudele, jätka samas vaimus 🙂
Minult ei maksa küll nüüd eeskuju võtta, minust palju eeskujulikumaid. Küll aga on mul väga hea meel, et sa loed asju, mida ma kirjutan. Sinusugused lugejad on mu parim tasu 🙂
Mule just meeldib lugeda, sest see on eluline ja inimlik. Kõik ei saagi minna ideaalselt. Meeldib, et Sa ei kirjuta ainult sellest, mis läheb ja on hästi, vaid tood välja ka varjuküljed ja mitte nii head perioodid. Ja mis kõige vahvam – Sa ei kaota usku ja pusid ikka edasi. Jõudu ja edu!
Ma ise arvasin ka seda ja kui keegi kunagi vaatab neid ülipositiivseid terviseblogisid, mis kõik räägivad, et söövad hunnikute viisi ja teevad hirmsat trenni ning nemad seda ei suuda, siis võib tekkida mõte, et probleem on neis. Tegelikult pole. tegelikult tuleb alustada väikselt ja sellele üles ehitada. Ning koimstamine on ok, kõik teevad seda, kust sa muidu teada saad, mis on õige ja mis on vale 🙂
Punastasin, panin tärnid ja nüüd jätan sõnamärgi ka. Su tekste on hea lugeda, tavalise inimese mured, rõõmud, tõusud ja mõõnad, kõik ausalt kirjas. Hea, et ma pole ainus kel vahel viltu veab.
Toredad lood oled kirja pannud.See ongi elu mida me elame,kuid kõikidest ei ole selle ülestähendajat.Jõudu edaspidiseks.