Isa blogi: Kõiksugu häbi tuleb ka üle elada!

49e0653a54219b75eb-68925695Enne noorsandi sündi võttis Esileedi mul varukast kinni ja vedas perekooli loengutele, mida viidi läbi haiglas. Mis seal salata, ma ei olnud väga entusiastlik mineja, sest sinna minek tähendas automaatselt, et nüüd seal käinuna tean ma kogu selle lapse hooldamise asjandusest sama palju, kui Esileedi. Ehk ma pean võtma erinevate toimetuste eest sama suurt vastutust. Ma ei saa tulevikus mängida ullikest, kes ei saa aru kumba pidi mähe pähe käib või kuidas käsi kõrvetamata last vannitada.

Kuid hoolimata entusiasmi puudumisest, sai ta mu sinna kaasa kinnitusega, et muidugi käib seal mehi ka, sest need loengud on suunatud mõlemale partnerile. Loomulikult oli see bluff, sest ma olin kõigis loengutes, peale ühe, ainuke mees. Ainuke kord, kus peale minu oli veel paar meest naistega kaasas, oli lapse hooldamise loeng, kus kõigile anti nukk ning vahendid, et me õpiksime, kuidas näiteks lapse silmi puhastada või mähet vahetada.

Esimese mähkimise pidid tegema mehed ja ma haarasin kõige tõetruuma nuku poole, kuid natuke liiga entusiastlikult, sest enne, kui ma taibatagi jõudsin, oli ta suure kolksatusega vastu põrandat kukkunud. Loomulikult käis mul seest jõnks läbi, sest ma üritasin päriselt ka suhtuda sellesse nukku, kui täiesti elusasse tütresse/poega (nukul puudusid sootunnused, seega ei oska öelda, kumb ta oli). Kuid veel ehmunum kui mina, olid kõik teised seal toas, kui ruumis oli hetkega haudvaikus ja kõik vaatasid suu ammuli, kuidas ma oma „last” maast üles korjasin. Võtsin ta sülle ja näitasin, et kõik on korras. Kuid kukkumise tagajärjel läks vist nukul midagi siiski katki ja üks silm enam ei avanenud, mis andis kogu loole dramaatikat ainult juurde.

Esileedi vaatas mulle ehmunult otsa ja teatas, et ta ei lase mul küll kunagi ühtegi mähet vahetada. Ma usun, et kui mõni näitleja oleks mind kõrvalt näinud, oleks ta mu üle väga uhke olnud, nähes, kuidas ma etendasin löödud meest, kellelt on just võetud võimalus tulevikus mähkmevahetaja olla.

Üks osa sellest samast loengust oli lapse erinevad kandmisviisid ja Esileedi siis küsis mu käest, missugust viisi ma eelistan, kas kandekotti või kandelina? Mis mõttes mina eelistan? Kas ta tõesti eeldab, et minust saab selline tubli isa, kes känguruna oma last ringi vedama hakkab? Kas ta mälu on tõesti nii lühike ja ta ei mäleta, kuidas ma hetk tagasi mähkimisel lapsele ajutrauma põhjustasin? Vaatasin siis seda ühe lahtise silmaga nukku laual ja plaanisin peas viisi, kuidas mul õnnestuks see laps pealtnäha kogemata korra veel põrandale pillata…

Õnneks täiendas ta enda küsimust ja ütles, et loomulikult ei eelda ta, et mina last rinnal kandma hakkan, vaid tahtis teada vaid mu arvamust, missugune mulle praktilisem ja mugavam tundub. Kuna teadsin, et on oht, et võib juhtuda, et ka minul tuleb ehk mingil põhjusel last äkki kunagi rinnal kanda, siis ma valisin loomulikult kandekoti, sest maailmas ei ole jõudu, mis sunniks mind kandelina endale selga tõmbama. See lihtsalt tundus nii üdini naiselik. Lisaks pole ma kunagi näinud ühtegi meest kandelinaga ringi käimas ja ma ei tahtnud olla esimene. Kevadeti ootan ma näiteks ka seda, et tuleks mulle juba vastu keegi plätudega, et ma saaks ka nad lõpuks jalga panna.

Kandekoti ostmine tuli uuesti päevakorda umbes kuu tagasi, kui me üritasime Tartus ühel laadal lapsevankriga manööverdada. Esileedi tegi koju tulles väga põhjaliku internetiuuringu, et valida kõige sobivam kandekott ning jäimegi lõpuks ühele pidama, mis ei ole miskipärast Eestis üldse populaarne ja Tartus ei olnud ühtegi poodi, mis seda müüks. Mitmed olid seda varasemalt pakkunud, kuid nõudluse puudumise tõttu, oldi neist kõigist lahti saadud ja isegi juurde ei olnud võimalik tellida. Kuid internetist leidsime, et Tallinnas siiski üks veebipood neid pakub ja paari päevaga oligi kõhukott kohal.

Teatasin resoluutselt, et ma olen nõus last süles tassima kasvõi nii kaua, et mul käed küljest kukuvad, kuid mina seda kotti endale selga ei pane! Esileedi vastas lohutavalt, et ta mõistab mind ja ta oli selle ulmeliselt kalli koti siiski endale tellinud.

Soovitan esmakordsel koti selga proovimisel õpetus kõrvale võtta, sest sel on rohkem sõlmi ja aasasid kui sa ettegi kujutada oskad. Pika pusimise peale saime ikka lõpuks koti Esileedile selga, asetasime lapse sisse ja kahe minuti pärast pidime ta sealt uuesti välja võtma, sest kogu raseduse aja valu teinud sabakont, oli taas tal tulivalus.

Järelejäänud õhtu oli Esileedi oma valusa seljaga siruli. Lapsega võimlemas käies ütleski arst, et täiesti loomulik on see, et kandekoti rõõm peakski isale jääma, kuna ema selg on juba niigi üheksa kuud vatti saanud. Kas Esileedi siis tegelikult teadis juba perekooli loengus seda ja ta ei küsinud pelgalt minu arvamust, vaid ta küsiski, et kumba ma enda seljas kanda eelistaksin? Ka selle värvi palus ta just minul välja valida! Vandenõu ma ütlen!

Kuid mida rohkem ma seda kotti olen näperdanud ja selga proovinud, seda vastuvõetavam see mulle tundub. Ka värvi ma valisin ju ise ja enda eelistuste järgi. Ah, võib olla ei olegi selle kandekotiga käimine nii hull, kui ma ette kujutan. Seljas on ta ka mugav… Kui tunnengi end liiga naiselikult selle kotiga, siis võin alati ju koju tulles paar korda rusikaga vastu wc seina lüüa, et ennast taas mehena tunda.

Kommentaarid

“Isa blogi: Kõiksugu häbi tuleb ka üle elada!” on saanud 5 vastust

  1. mina ütleb:

    Henry, alustuseks tahan öelda, et sa kirjutad väga hästi ja olen su blogile algusest peale kaasa elanud. Seoses uue lehega on lugemine aga nii ebamugavaks muutunud, et kahjuks lahkun. Et postitust näha, tuleb kõigepealt klikkida pealkirjale ja seejärel vajutada “loe edasi”, alles siis jõudsin jutu endani. Jutt oli aga ümbritsetud tihedast reklaamihunnikust ja pidev blinkimine-vilkumine-hüppamine häiris väga. Ma ei mõista, milleks üldse blogi pidada, kui selle kaudu postitusi lugeda ei saa, võid ju inimesi otse delfi lehele suunata? Aga jutt jookseb sul hästi ja kindlasti on neid, keda uus korraldus sedavõrd ei häiri. Edu edaspidiseks!

    • henry ütleb:

      Hei!

      See on küll nukker põhjus, miks lugemisest loobuda :). Isa blogi on algusest peale delfis olnud ja ma olen sellele viiteid enda tervise blogisse pannud. Kuid ma sain aru, et osad loevad mu postitusi, vaid tervise blogi pärast ja teised tahavad lugeda, kuidas mul lapsega läheb. Sellepärast peangi neid eraldi ja kui sa siiski otsustad jääda, siis teinekord tea, et kui pealkiri sisaldab sõnapaari “Isa blogi”, siis ära seda loe, sest see suunab delfisse, kus on hunnik reklaami ja plinkimist 🙂 Mul on esilehel kaks peakirja, kus üks on terviseblogi ja teine isablogi- isablogi kõik postitused on vaid sissejuhatus ja link postitusele, mis asub delfis.

  2. Sandra ütleb:

    Heips, tõdesin just sama ebameeldivust. Käin Su blogi kaemas nii umbes 5-6 postituse järel teiste blogrollidest avades ja kuigi vaatasin just, et oh, näed ongi teinud endale oma saidi (mäletasin ühest postitusest, et seda plaanisid) – lahe!, siis vaatasin kah, et pffff, peab veel eriti palju klikkima, et juttu ennast lugeda, maruhea oli ketrata kõiki neid postitusi korraga ilma vaheklikkimisteta. Inimene on ikka marulaisk loom! Ilmselt selle tõttu järgmistel kordadel päris lugemata ei jäta kui kellegi blogist jälle selle lingi leian, aga loodan, et mõtled selles osas veel ringi ja keegi veel natuke kiunub, nii et saan jälle ainult klaviatuuri “alla” noolega hakkama :))))

    Aga blogi sisu teemal: mina tegin endale kandelina ise, milleks oli võimalikult hea soodukaga kanga ostmine Kangadzunglist ja selle ühest servast kinniõmblemine, et kandelina sobiva pikkuse saaks. See oli kollase-valge triibuline ja minu härra kandis seda ilma igasuguse ebameeldivustundeta siis kui minu selg ikka väsinud juba oli. Aga koti ostsime ka siiski hiljem, sest poisi kasvades ja talve saabudes osutus kandelina ikkagi veidi tüütuks. Endal paks vammus seljas ja lapsel paks vammus seljas jne… Kotis chillis poiss papa süles päris palju.

  3. henry ütleb:

    Hei Sandra!

    Pealtnäha on see klikkimise häda justkui mõttetu, et kui laisk võib olla. Kuid ma täiesti mõistan teid ja ma püüdsin päris pikalt saada endale blogi, kus piisab kerimisest. Ma ei ole veel käega löönud ja loodan, et äkki mu IT-mees saab nii teha, et rollis ei oleks pealkirjad sissejuhatustega vaid täispikad postitused. Seega, tule ikka tagasi 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…