Isa blogi: Kellesse see laps küll on? – a mida henry teeb?

Isa blogi: Kellesse see laps küll on?

20.06 2014

1afa3539b47ffb7476-68878085Ma ei ole kurb, et ta Esileedisse on, sest tema on see meie pere ilusam pool. Aga näiteks mina saan suuremaid naeratusi. Iga kord, kui noorsand minu poole vaatab, siis ta naeratab. Kuid samas, ei ole ma kindel, kas see on positiivne. Ma tegelikult ei tea, kas ta naeratab mulle või irvitab minu üle.

Üks peamine asi, mida kõik sõbrad ja tuttavad väikese lapse puhul üritavad ära tabada, on see, et kellesse siis väikene on. Võetakse iga nähtaval olev kehaosa ja tehakse süvaanalüüsi. „Mulle tundub, et kuni nina alumise osani on täiesti isasse, aga sealt ülespoole on ema, mis ema”. Tuleb teine tuttav, kes langetab täpselt vastupidise otsuse, sest lõua osa on täiesti ema moodi ja silmad isa omad.

Noorsandi puhul on aga valdav osa uurijaid teinud üksmeelse otsuse, et poiss on ikka emapoolse suguvõsa tunnustega. Ning mul on väga raske vastu vaielda, sest mulle on lapsest peale õpetatud, et rumalatega ei ole mõtet vaielda. Seepärast ma lihtsalt noogutan kaasa ja nõustun näiliselt. Kahjuks on ka valdav osa minu sugulasi ja sõpru sõgedad ja ütlevad, et laps on täiesti emasse ning ma ei suuda aru saada, et kuidas saan mina olla ainuke tark nägija maailmas ja kõik teised näevad valesti?

Milles siis seisnevad minu ja noorsandi sarnasused?

Esiteks lööb poiss särama hetkest, kui ta silmad lahti teeb. Esileedi ei ole hommikuinimene ja ta arvab, et minu hommikune hea tuju ja vannitoas hambapesu ajal laulmine on ainult ühe eesmärgiga — teda hulluks ajada. Mu vanavanemad ja ema meenutavad pidevalt minu lapsepõlve ja kiidavad, et ärgates oli mul sära silmis ja pilk liikus mööda tuba ringi, skaneerides tubade erinevaid tasapindasid, et leida lauaäärtelt asju, mida põrandale tõmmata või passisin peale, mil vanaisa toas hommikuse lehe lahti lõi, et ma võiks oma käe läbi lehe lüüa.

Teiseks ei talu me pojaga kumbki igavust ja kui meil on igav, siis me tahame, et meil oleks igav koos teistega. Esileedil võib seevastu lihtsalt olla ja tal ei ole igav — ta lihtsalt on. Noorsand annab enda igavusest märku rahuolematu kriiskamisega. Mina annan enda igavusest märku muutudes hästi intensiivseks. Kui te kujutate ette ülientusiastlikku koera, kes tõi peremehele tennisepalli, et ta seda viskaks, siis ma kujutan ette, et Esileedi näeb mind umbes sarnaselt. Kui ta näiteks telerisse naelutatud on ja avastab, et ma olen ta kõrvale diivanile asunud ning ta tabab endal minu läbitungivat pilku, siis ta teab, et ta peab kiirelt tegutsema — minu tähelepanu kõrvale juhtima või leidma mulle tegevuse, sest muidu ei ole tal padjasõjast, kõrva puhumisest või Julio mängimisest pääsu (loe: Hulio — see on karakter, mis on tekkinud aastate jooksul Venezuela sarjade põhjal, kus ma mängin kirglikku, aktsendiga, haavatud meest, kes vajab kohemaid tähelepanu). Miks Esileedi minuga abiellus, teades kõiki minu kiikse, sellest ma aru ei saa. Tõenäoliselt mu varanduse pärast. Samas ei ole mul peale ’96 aasta Opel Vectra ja katkise Magic Bulleti suurt midagi hinge taga. Ah, kes neid naisi teab…

Kolmandaks kõrvad. Algul oli meil hea meel, et jumal tänatud, tal on Esileedi kõrvad. Pead ligi ja väikesed. Mida vanemaks ta saab seda enam tal minu kõrvad on. Ta ei näe päris selline Potsataja välja nagu mina, kuid tal on sellegipoolest pigem minu kõrvad, kui Esileedi omad.

Neljandaks korvpallilembus. Tõesti, pea viie-kuusena on seda järeldust ehk natuke ennatlik teha, kuid me oleme korduvalt kahekesi korvpalli vaadanud ja ta pole kordagi mängu ajal süles olles jaurama hakanud. Kui Esileedi peaks mu süles korvpalli ajal istuma ja vaatama, ei peaks ta kahte minutitki vastu ning läheks pigem midagi tema jaoks põnevamat tegema, näiteks pesu pesema. Järelikult minusse!

Ok, võib-olla ta on tõesti Esileedisse ja minusse peaaegu üldse mitte, kuid seda ainult esmapilgul. Kui sa keskendud välisele, siis mind on seal vähe. Kas ma olen sellepärast õnnetu? Ütleme, et mul on hea meel alati, kui ma leian temas midagi, mis on pigem minu moodi. Ma ei ole kurb, et ta Esileedisse on, sest tema on see meie pere ilusam pool. Ma saan teisi väikseid boonuseid. Näiteks mina saan suuremaid naeratusi. Iga kord, kui noorsand minu poole vaatab, siis ta naeratab. Kuid samas, ei ole ma kindel, kas see on positiivne. Ma tegelikult ei tea, kas ta naeratab mulle või irvitab minu üle.

Ah, kokkuvõtteks tahan öelda, et meil on ilus ja tore laps, kes väliselt on emasse, aga iseloomult mina, mis mina.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga