Isa blogi: Ma saadaks sõnumi – a mida henry teeb?

Isa blogi: Ma saadaks sõnumi

20.06 2014

0baf65348f0d21e0ee-68427713Ma ei helista enam iga väikse vääksu tõttu naisele, et ta ruttu koju tuleks. Ei lase talle telefoni torru lapse nuttu ja ei tee ennast haledaks, et ta kiiresti minu ja lapse juurde kihutaks… Ma saadan sõnumi…

Mäletan, et jaanuaris, kui lapse kätte saime, ei olnud noorsand suurem asi imeja. Esileedil oli küll piima, kuid ei olnud lapse imemisvõte päris õige ja huvi rinna vastu oli ka pehmelt öeldes leige. Igatahes algul võttis meil see imemisvõtte õppimine ikka jupi aega. Kuid ega imikut saa siis näljas hoida ja seepärast käis Esileedi kohe sellises piimapumpamise toas lutipudelisse piima tootmas. Ukse peal oli suisa silt „Lüpsiruum“ või midagi sellist.

Igakord kui ta läks, oli minul jänes püksis — mis siis saab, kui laps üles ärkab? See oli mu suurim hirm, et mida ma teen siis, kui laps üles ärkab ja Esileedi polegi veel tagasi. Ei ole ju mul sellist imerinda, mis sekundiga kõik maailma sõjad peatab ja inimesed ühendab. Kuid poisile tundus ema rind just nii mõjuvat. Sellepärast olin ma esimesel kahel kuul alati väga pinges, kui ma noormehega üksi jäin. Kui ma peaksin valima kaks asja, mis mulle kõige enam hirmu valmistavad, siis need oleks hirm abituse ees ja kõdi talla alt. See viimane on isegi nii hull, et kui suvel näiteks mind sääsk talla alt hammustaks, ei saaks ma seda kratsida, sest see teeks hirmsasti kõdi.

Kuid mida aeg edasi, seda väiksemaks on jäänud see hirm jääda poisiga kahekesi. Ma olen üks neist vähestest isadest, kelle tööiseloom laseb suurel jaol töötada kodus. Seni kuni on internet ja mul sellele juurdepääs, võin ma tööd teha kus iganes. Seepärast ma veedan ka perega väga palju aega koos. Sel nädalal otsustas siis Esileedi tunnikeseks ära käia. Naiste ajaarvamine ei ole eriti suures sõltuvuses kellast. Tema arvestab enda käike pidades silmas lapse söögiaegu, kui ta tegelikult võiks ju mähkmevahetuse ajaks juba koju jõuda. Nõme oleks see, kui laps musta mähkme tõttu pikalt nutma peaks. Teine variant oleks muidugi see, et vahetan ise mähkme ära… Samas, ta tuleb nagunii varsti koju…

Kuu aega tagasi oleks igakord, kui Esileedi kusagile minema peab mu peas häirekellad lööma pannud ja hirm peale tulnud, sest mitu tundi lapsega kahekesi olla — äkki ta hakkab nutma? Äkki tal läheb kõht tühjaks?

Sellised hirmud on pea kadunud. Need harvad hetked, kui Esileedi kodust ära minema peab ja mina lapsega aega veedan, ei ole enam minu jaoks kõhedust tekitavad, vaid ma tunnen ennast palju vabamalt. Ma ei helista enam iga väikse vääksu tõttu naisele, et ta ruttu koju tuleks. Ei lase talle telefoni torru lapse nuttu ja ei tee ennast haledaks, et ta kiiresti koju kihutaks… Ma saadan sõnumi…

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga