Isa blogi: Kuidas ma ta magama saan?

20.06.2014

„Kuidas ma ta magama saan?“, küsisin ma Esileedilt, kui ta palus mul laps magama panna, sest tal olid külalised.
„Sa ei pea midagi tegema. Võta ta lihtsalt kaissu ja ta jääb ise magama“ vastas ta, andes mulle uinutamiseks juhiseid. See ei saa olla ju nii lihtne?

Ma ei olnud last juba pikalt magama pannud muud moodi, kui asetanud ta vankrisse ja magama kõigutanud. Kuidagi see värske õhk mõjub talle, et ta uinub hetkega. Tarvitseb mul ainult uksest välja minna ja enne, kui uks mu seljataga sulgub, on tema juba und vaatamas.

Kuid seekord oli teisiti. Väljas oli tuul ja vihm ning seepärast ei saanud ei välja minna ega teda rõdule panna. Seekord otsustasime uinaku teha voodis.

Võtsin ta siis nagu juhendatud kaissu, panin oma otsmiku vastu tema pead ja tundsin, et tõepoolest see võiks toimida. Hakkasin juba vaikselt lambaid lugema ja nägin poolärkvel olles juba und, kuidas ma suvel sooja järve hüppan. Sain aru, et see uni oli kuidagi liiga ehtne, tegin silmad lahti ja taipasin, et noorsand oli otsustanud oma uinutaja näo seeditud piimaga üle kasta.

Ma ei tea, kas mu reaktsioon või tegu ise, tõi ta näole kõige laiema naeratuse. Ma olen ise ka mänguline ja vahel lapsemeelne inimene. Mulle meeldib teha aeg-ajalt rumalusi ja ma kannatan vapralt pilk maas Esileedi hurjutusi. Kuid ma pole ju jõudnud pojale midagi neist õpetada, ega oma eeskujuga edasi anda. Kas tõepoolest selline asi võib ka geenides olla?

Aga ma pesin oma näo puhtaks ja võtsin Noorsandi uuesti kaissu. Ettevaatlikumalt ja pead enam tema pea lähedale ei nõjatanud. Kuid ma ei näinud võimalustki, et ta võiks seal magama jääda. Ta itsitamine, jalgadega pusklemine, rusikate imemine ja ümberringi kõige piidlemine ei jätnud muljetki, et ta võiks mingil hetkel magama jääda. Lõin käega, vaatasin peeglisse, ajasin oma juuksed natuke sassi, ohkasin paar korda, tegin uimase ja kurva näo pähe ning läksin ja ütlesin Esileedile, et ma ei tea kuidas ta seda teeb, kuid mina teda magama ei saanud. Esileedi mõistis minu räsitud ilmest ja sassis juustest, et tõepoolest, ma olen vist korralikult pingutanud.Ma ei tea, mis ta seal toas tegi (ma pakun, et see on kuidagi tissiga seotud), kuid viie minuti pärast pani ta vaikselt toa ukse kinni, sasis minust möödudes mu juukseid ja rääkis sõbrannadega edasi nagu poleks kunagi midagi juhtunudki. Üks õppetund, millest ma mitte midagi ei õppinud.