Respekt
03.04.2014
Pealkirja põhjal võiks järeldada, et täna ma räägin austusest. Mitte päris. Eelmisel nädalal antud lubadusest sai kinni peetud. Ma tõepoolest sain aasta võrra vanemaks. Success! Tegingi siis kaks ühes- pidasime noorsandi katsikuid, kui ka tähistasime väikest viisi ka minu vananemist. Külalisi palju ei olnud- vaid sõbrad, kellega tihedamalt ja igapäevasemalt suhtleme. Kokku käis ehk 20 inimest. Alati on seda kutsutavate nimekirja keeruline koostada, sest kuhu sa tõmbad joone. Tõmbasimegi joone sealt, et kes kutsub või kutsuks meid, ehk, kelle üritusele me õigustatult ootaksime kutset, neid ka kutsusime.
Kuid juhtus midagi, mida minuga eriti tihti ei juhtu. Ma jõin alkoholi! I KNOW (Monica Gelleri häälega)! Ma ei joonud küll palju, õhtu peale ehk 4 rummikoksi, kuid kuna ma polnud ammu enam alkoholi tarvitanud (viimati vist eelmise aasta juunis, sõprade pulmas), siis nendest neljast koksist piisas täiesti. Mingil hetkel jäin ma suisa nii jokki, et tuli korraks suisa hullumeelne mõte, et läheks tantsima. Viskasin siis endale klaasitäie külma vett näkku ja andsin endale kõrvakiilu ning istusin laua taha tagasi. Napikas.
Kuna Esileedi arvas, et laps peaks magama vaikuses, siis viskas ta meid kodust kella poole kümne ajal välja. Läksime edasi piljardit mängima, kus ma avastasin, et baaris tuleb rummikoksi eest välja käia poole mähkmepaki hinna. Kuid, mis iganes põhjusel, otsustas seltskond edasi minna ja järgmine, ühtlasi viimane peatuspaik oli sel õhtul Sõbra tänava Maximaga ühes hoones asuv Sõbra baar.
Kuna minu soov oli chill õhtu, siis näris mu hinges kahtlus, et äkki see Sõbra baar ei ole parim koht, kus vaikselt elu üle arutleda. Selle asemel sattusime kohta, kus muusika oli nii valju, et ei kuulnud enda mõtteidki, kus ukse peal turvamees sind õrnalt läbi kabistas, et keelatud kraami leida ja kus laval laulis täiel häälel ansambel Respekt. Kuna ma pole ehk kõrtsimuusikaga väga kursis, siis minu jaoks oli üllatus, et terve lavaesine oli andunud ja kaasalaulvaid fänne täis. Nüüd ma vist liialdan, sest lava oli väike ja neid pühendunud fänne oli ka ehk viis.
Koht iseenesest oli nagu kõrts ikka, kuid inimesed olid hästi eripärased. Oli nii püsse, kui ka jõmme, nii kummikutega maamehi (liialdamata), kui dressipükste ja mokassiinidega vanakooli tüüpe. Igas vanuses, igas kaalus. Seepärast tunduski hästi kummastav, et kuidas nii erinevad inimesed naudivad ühesugust pidu. Igal juhul jättis hea tunde, et tavapärast silmakirjalikkust oli seal naa vähe.
Öösel koju jõudnuna sain ma teada, et täna on minu asemeks elutoa diivan. Hommikul mulle siis meenus, miks ma alkoholi enam ei joo. Mul ei olnud küll halb, aga mul oli väga raske. Energiat polnud, pidev väsimus ja keskendumisraskused. Ma olin kunagi väga suur pidutseja. Vanuseni 25 käisin ma Eestis elades väljas vast 2-3 korda nädalas. Loomulikult käis sellega kaasas alkohol ja suurenenud suitsetamine. 25 eluaastaks suitsetasin ma keskmiselt 2-3 pakki päevas, iga päev. Sellepärast ma ei suutnudki uskuda, et ma suitsetamisest lahti sain, sest ma ei veetnud ärkvel olles tundigi ilma suitsuta. Nüüd ongi elus täielik pööre, ma ei tarbi enam alkoholi, ma mitte ainult ei suitseta, vaid minu tööks on aidata inimestel vabaneda suitsetamisest nii nagu minagi sellest lahti sain. Ainuke, millega ma olen hetkel veel tegelemas on see liigne rasv mu kehal. Kuid ka see on kulgemas ja aina kenamini.
Rääkideski kaalu teemal, siis ma olen veits formaati muutmas ja muutmas enda blogi. Ma tahan seda teha natuke konkreetsemaks ja panna seda enda ning lugejate jaoks natukene paremini tööle. Hetkel on see muutunud mul justkui tavaliseks mõtete blogiks ja tervise pool ei olegi nagu enam täiesti eraldiseisvalt esikohal. Kuid see on täpsemalt välja töötamisel ja loodetavasti paari nädala jooksul saab paremini selgeks, mida ma silmas pean.
Ma alustasin eelmist lõiku lausega “rääkideski kaalu teemal”, kuid ei rääkinud sõnakesegagi kaalu teemal. Ma võiks poliitikasse minna. Kuid treening läheb suurepäraselt. Loodan, et peagi kaob ka see kõle tuul ja ma võin hakata jalgrattaga sõitma. Noh, ma võin praegu ka, aga mitte ei taha. Toitumine läheb ka päris hästi. Ma pole veel sada protsenti seal, kus ma tahaks, kuid seda seepärast, et täna on mul kolmas suhkruvaba päev ja viimased paar päeva olen ma tundnud võõrutust- pidev selline tunne, et tahaks midagi. Seepärast on mu söömine selline, et ma söön küll häid asju, kuid kogused pole õiged, sest alateadlikult üritan täita seda tühja kohta, seda midagi on puudu tunnet, mille tekitas suhkur. Kuid täna oli juba eelmise kahe päevaga võrreldes palju kergem ja keha on vist omaks võtnud, et suhkrut enam peale ei tule ning mingit suurt võõrutust täna enam ei tundnud. Seega kõik on minemas kenasti.
Sel nädalal jätkan eelmisel nädalal püstitatud eesmärki teha päevas 30 kätekõverdust ja 50 kükki.
Kuid loodetavasti peagi blogi uuel kujul ja loodetavasti põnevam. Mis? Veel põnevam? On see võimalik? On! Kõik! Tsau!
[polldaddy rating=”7251350″]
Ma olen alati arvanud ,et Sõbra pubi on rohkem selline osside kogunemise paik… Muidugi on hea arvata, kui ise pole kohal käinud. Aga see mulje, mis jäänud on kõrvalt vaadates, pole eriti sinna kutsunud ka. Ma nimelt käin sealt pea iga päev mööda, kuna lähim toidupood on samas hoones. Sinu kirjelduse tõttu võibolla otsustan siiski sisse ka astuda kunagi 😀 Kuigi ilma alkoholita ilmselt, sest ma olen üks neist vähestest, kes klaasist veinist ka juba purju jääb piisavalt. Ma olen alati mõelnud, et kas see on tingitud minu vähesest alkoholitarbimisest või siis kuidagi füsioloogiast, et kõik nii kiirelt pähe hakkab. Ilmselt mõlemast.
Jään huviga uuendust ootama. Edu tervise poole pürgimisega! 🙂
Sul on õigus, oss oli seal küllaga. Ainuke asi, mis mulle selles kohas meeldis oligi see, et seal olid erinevad inimesed- lisaks ossidele ka igast teisest kategooriast mehi-naisi. Lisaks olin ma vine all. Kaine peaga sinna minna.. no ma ei tea. Sulle peavad siis meeldima väga vali muusika ja purjus inimesed 🙂
Hei! Lihtsalt huvi pärast küsin, et kodused rummikoksid olid tavalise või suhkruvaba koolaga? 🙂
Kõige tavalisema Coca ja Gingeralega
Nähh, mis hüper- super- kingitus siis õelt oli? Kütsid eelmises postituses nii üles selle 🙂
Pole veel kätte saanud. Loodetavasti jõuab pärale sel pühapäeval 🙂
Tere! Kõik suitsukoolitused toimvad Tallinnas, kas ei ole mõeldud ka Tartus mõne koolituse tegemise peale?
Hei Maria! Toimuvadki nii Tallinnas kui Tartus! Tartlasena ei jätaks ju ometi tartlasi sellest võimalusest ilma 🙂
Ma loodan tõesti, et blogi on muudatuste tuules veelgi põnevam, praegu on nii tore vahel omaette arvuti taga hea huumori üle itsitada 🙂
On ju! Olen täitsa nõus 😀
Tantsimine on ju ka liikumine, miks .sa selle välistad?
Hei Maia!
Täpselt samal põhjusel, miks ma olen välistanud ka näiteks uisutamise. Ka uisutamine on liigutamine, aga nii nagu tantsimine- ma ei oska seda ja ma näen seda tehes tobe välja ning mis peamine, puudub soov 🙂
Ma harilikult ei kommenteeri, vaid loen vaikides nurgas. Aga ma tahaks lihtsalt öelda et ma imetlen tõeliselt su meelekindlust !! 🙂
Aitäh, et otsustasid nurgast tere ütlema tulla! Tule aga jälle, mul alati hea meel!
Ma küll ei tea, kuidas ma su ära petsin ja jätsin mulje, et ma olen meelekindel, kuid aitäh kiituse eest!