Aga mul tuleb sünnipäev!

27.03.2014

Kuna ma sel nädalal ei ole pilte teinud, vürtsitan ma seda gif piltidega. Kes ei tea, mis on gif, siis need on sellised liikuvad fotod. Sellised nagu tänases postituses.

Selle nädala pühapäev päädib mul sünnipäevaga. Mulle sünnipäevad meeldivad. Eriti minu omad. Ma juba tean ka, mis ma sünnipäevaks saan ning ma olen väga elevil. Üks kingitus pannakse mulle sel nädalal teele suisa Kanadast. Mulle küll meeldib kingitusi saada, kuid kui keegi küsib mult, mida ma soovin, siis tekitab see minus alati nii kahetisi tundeid. Ühelt poolt on ju alati midagi tore saada, kuid teiselt poolt ei ole ma seda ju mitte millegi muuga ära teeninud, kui see, et ma olen aasta vanemaks saanud. Sellepärast ei küsi ma kunagi endale kingitusi ja ma ei pea neid kunagi iseenesest mõistetavaks ning mu saamisrõõm on alati siiras. Kui kingitakse, siis järelikult olen ma nende silmis selle ära teeninud ja on ainult boonuseks.

Hea uudis on see, et ilm on õues ilusaks läinud. Halb uudis on see, et kuna väljas on ilusaks läinud, siis juba hakkavad osad mehed selleks hooajaks korvpallist loobuma ning meeskonda on üha raskem kokku saada. Õige pea asendub siis meie iganädalane korvpallitrenn jalgpalliga ja see ei valmista mulle üldse head meelt.

Ma arvasin varem, et mulle meeldib ka jalgpalli mängida, kuid enam mitte nii väga. Alguses meeldis mulle see, et tase oli ühtlaselt kehv ja ma suutsin ennast aeg ajalt isegi veenda, et vahi, ma polegi nii koba. Kuid mida aega edasi, seda enam lisandus uusi mängijaid ja aina enam lisandus häid mängijaid, kel on oskus, kiirus, tehnika. Eelmisel aastal avastasingi ma end ühes mängus olukorras, kus ma sain kogu mängu jooksul vaid korra palli puudutada ja sedagi seepärast, et minu ees mängiv noormees oli veel kobam kui mina ja lõi pallist mööda ning pall veeres minuni ja jäi täpselt minu ette seisma.

See oli minu jaoks täiesti ootamatu. Kui sa oled ikka terve mängu palli mängimise asemel tegelenud mõtetega, et huvitav, kui ma siia telgi üles paneksin ja sisse magama läheksin, kas midagi muutuks, sest tegelikult, kui pall nagunii minuni ei jõua, siis pole vahet, kas ma vedelen telgis, või jooksen siin ringi, üritades kasulik olla, siis kui pall sinuni jõuab, siis ei ole sa selleks valmis. Nii ma siis seisingi seal sekundikese, mis tundus terve igavikuna, mõeldes, mis oleks parim, mida ma selle palliga teha saaksin. Ma võiksin püüda triblada mängijast mööda, et anda üks hea läbisööt mõnele ründajale. Ma võiksin teha pette paremale ja sööta vasakule teisele kaitsjale. Ma võiksin vastujooksvale ründajale õla vastu panna ja palli temast eemal hoida, et näha mõnd avanevat mängijat, kellele sööt anda. Nii palju mõtteid selle sekundi murdosa jooksul ja ma kaalusin ning leidsin, et “Henry, wtf! löö see minema!!!” ning ma lõin palli täie jõuga enda juurest minema. Ma lõin ta minema, sest palli minema löömine on üks vähestest asjadest, mida ma jalgpalliga teha oskan.

Rohkem pall minuni ei jõudnud. Üldse jõudis sel päeval pall meie väljakupoolele väga harva, sest meie meeskonnas oli paar osavat meest, kes võtsid kõik pallid vahelt ja põhimõtteliselt oli meie meeskond kogu aja ründes. Nii ma siis passisin seal ja kaalusin parimat telgi ülespaneku kohta. Kuid ma mõtlesin ka seda, et pallimäng peaks olema minu jaoks põnev ning igas spordis pead sa saama aegapidi paremaks, kuid see ei olnud minu jaoks ei põnev ning mul ei olnud võimalustki paremaks saada. Otsustasin, et rohkem ma ei lähe.

Selle asemel sõitsin jalgrattaga ja seda teen ma tõenäoliselt ka sel aastal. Ma juba pumpasin rattal kummidki täis. Üks asi, mida ma rattasõidu juures ei igatse on valus tagumik. Mul on küll ratturi püksid, millel on pehmendus hargi vahel, pluss lisaks katsetasin ka pehmemat sadulat. Kuid ei midagi. Tagumik harjub küll aegapidi ära, kuid peale 30km on ikka tagumikul selline tunne nagu oleks seal midagi väga hirmsat juhtunud. Tunne on sarnane sellega, mida tunneb see mees siin pildil. Ma ei väsigi niivõrd füüsiliselt ära, kui, et tagumik lööb tuld.

Ostsin möödunud nädalal endale läbi Kuldse Börsi ka kaks uut sangpommi. Minu jaoks uut. Sangpommid ise olid vanad. Ma väga loodan, et need polnud kusagilt varastatud, aga kogu see tehing jättis väga kahtlase mulje küll. Leppisime kokku, et tulen tema maja juurde, mis asus Tallinnas Lasnamäel ja helistasin, et olen kohal. Järgmisel hetkel tuli ei tea kust välja must mersu jäi minu ees seisma, tõstis pagasnikust kaltsude alt välja kaks sangpommi. Vaatas ringi, et ei oleks liigseid silmi jälgimas ja andis mulle pommid üle ning mina talle raha, mille ta miskipärast välkkiirelt taskusse pistis. Igal juhul on mul nüüd nii kaks 16 kilost, kui kaks 24 kilost sangpommi. Mis ma nendega teen näete peagi, kui kingitus Kanadast pärale jõuab. Ma olen kingi pärast nii elevil, et olen seda mitu ööd uneski näinud.

Esileedi oli natuke õnnetu, et tema seda kinkida ei saanud, sest tema tahtis olla see, kelle kingitus mu silmad kõige enam särama paneb. Mis puudutab üldse mulle kingituste tegemist, unustab Esileedi tihti ära, et raha ei kasva puu otsas ja seda konkreetset kingitust me nagunii endale lubada ei oleks saanud ning oleksime pidanud järelmaksu peale võtma. Pealegi kallis naine ja mu kahekuuse lapse ema, sa tegid mulle juba sel aastal parima kingituse, mida oleksin kunagi loota osanud- sa kinkisid mulle kruvikeerajate komplekti. Kuid mis kingitus see täpsemalt on, sellest räägin siis, kui see kohal on. Igal juhul, kallis õde, aitäh sulle ette juba 🙂

Kuid varem üles võetud eesmärkide püstitamine on jäänud kuidagi soiku ja äratame selle uuesti üles sel nädalal ja järgmise nädala eesmärk on iga päev sooritada 50 kükki ja 30 kätekõverdust. Iga päev. Viimane kord kui ma tegin 50 kükki siin mõni nädal tagasi, olid mu reied veel terve nädala valusad. Ometi CrossFitis oli 50 kükki tavaline soojenduse eelne soojendus. Ma ei julgegi eriti CrossFiti tagasi minna, sest ma tean, kui palju ma olen taandarenenud, kuna pole seal 3 kuud järjest käinud. Aga näis. Katsun end ikka ühel hetkel kokku võtta.

Kui sul jäi puhtjuhuslikult lugemata mu viimane postitus isablogis, siis siin see on.

Loodan, et ka sinu nädalavahetus tuleb rõõmus ja kui ei ole rõõmus, vaid hoopis õnnetu, siis meenuta, et kusagil on Henry, kes võtab kingitusi vastu ja naerab. Ehk muudab see sinugi tuju paremaks.

[polldaddy rating=”7251350″]